Palvele keskendumisest

Kas teil on probleeme palvele keskendumisega? Minul on. Kohe koledal kombel on. Vahel mõtted kohe lähevad … Kaugele-kaugele. Kole asi.

Igatahes ma teadvustan endale, et asi on hull. Sest palve on ikkagi väääääääääga tähtis. Vahel see kohe teeb mind kurvaks, sest mitte ei õnnestu end parandada. (Muide, naljaga pooleks: moslem võib end ka lohutada, et kõik need saatana kõrvasosistamised palve ajal on tõendiks, et muidu on tema usuga asjad korras. Sest saatan pidavat olema nagu varas – ta läheb ainult sinna, kust midagi võtta on. :))

Aga ma üritan end parandada. Kuulan siin juba ma-ei-tea-mitmendat korda loengut alandlikkusest (khušua) palves. Esimesi kordi kuulates jäid meelde sellised punktid:

• aeglane retsitatsioon,

• pausid Al-Fatiha üksikute värsside vahel,

• tõeliselt aeglaselt ja mõttega lausutud „subhaana rabbi al-a’la“ sužuudis olles,

• iga asendimuutuse rahulik fikseerimine ja

• kõige öeldu üle järele mõtlemine.

Esmalt see tõepoolest aitas. Aga järk-järgult tuhmus ka nende võtete mõju. Mõtted hakkasid taas mujale rändama.

Kuulasin nüüd eelmisel nädalal seda loengut uuesti ja sel korral jäi mul hoopis muu kõrvu. Nimelt jutustab see lektor ühe hadithi, milles keegi (noor)mees kirjeldab, kuidas ta kord prohvetiga (saws) öösel palvetas. Kuidas prohvet (saws) retsiteeris palves Al-Baqarat ja too noormees mõtles, et kui poole peale jõuame, siis läheme rukusse. Aga ei, prohvet (saws) retsiteeris Al-Baqara lõpuni. Too mees siis mõtles, et nüüd kindlasti läheme rukusse, aga ei, prohvet (saws) alustas kohe suuraga Al-Imran …

Ja siis esitas lektor küsimuse: Kuidas suutis prohvet (saws) nii kaua palves seista? Ja kas teate, mis selle vastus on? Prohvet nautis palvet! Tema jaoks oli palve nauding ja puhkus. Tema ütles, kui oli väsinud: „Tule, Bilal, palvetame!” Ja ta sai palvest uut jõudu ja värskust. Ja mida teeme meie? Meie mõtleme väsinud olles: „Oh, nüüd vaja veel kähku palvega ühele poole saada!”

Ma sain aru, et olen seni palvesse täiesti valesti suhtunud. Et ma ei olnud seni palve tegelikku olemust üldse mõistnudki. Mõelda vaid, mis mul kõige sellega kaotsi on läinud!

Ja nüüd ma tahan ümber mõelda. Ma tahan ka palves puhkust näha! Ma tahan palve lõpule jõudes olla kurb, et palve juba läbi saab! Ma tahan palves Jumalale lähemal olla! Ma tahan palvet nautida!

Asma

http://mina-ja-islam.blogspot.com/