Hadiithe fažrist
„SAHIH AL-BUKHARI“ 9. Kitaab mawaaqiit us-salaat (palveaegade raamat) – valitud hadiithe fažri kohta
527. Abdullah (رضي اﷲ عنه) jutustas: „„Ma küsisin Prohvetilt (صلى اﷲ عليه وسلم): „Milline tegu on Jumalale kõige meelepärasem?“ Ta vastas: „Õigel ajal palve sooritamine.“ Ma küsisin: „Ja mida järgmiseks?“ Ta vastas: „Oma vanematega hea ja kohusetundlik olemine.“ Ma küsisin jälle: „Ja mida järgmiseks?“ Ta vastas: „Jumala nimel püüdlemisest osa võtmine.“ Abdullah (رضي اﷲ عنه) lisas: „Seda ütles Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ja kui ma oleks veel küsinud, oleks Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) veel rääkinud.“
541. Abu Al-Minhal jutustas: „„Abu Barza (رضي اﷲ عنه) ütles: „Prohvetil (صلى اﷲ عليه وسلم) oli kombeks fažri palvetada siis, kui tundis enda kõrval istuva inimese ära ja ta luges 60-100 Koraani värssi. Ta palvetas dohri kohe, kui päike veidi seniidist oli kõrvale kaldunud ja asri ajal, kui võis Mediina kõige kaugemas kohas ära käia ja päike oli ikka veel kuum. (Alledastaja unustas, mis ta maghribi kohta ütles.) Tal ei olnud midagi iša öö kolmandikuni või keskööni edasilükkamise vastu.“
554. Qais jutustas: „„Jarir (رضي اﷲ عنه) ütles: „Me olime koos Prohvetiga (صلى اﷲ عليه وسلم) ja ta vaatas täiskuuööl kuud ja ütles: „Tõesti, te näete oma Isandat nagu näete seda kuud ja teil ei saa olema mingit probleemi Tema nägemisega. Ja kui te saate vältida enne päikesetõusu (fažr) ja enne päikeseloojangut (asr) palve mahamagamist, siis peate seda tegema.“ Siis ta retsiteeris Jumala sõna: „… ja ülista oma Isanda kiitust enne päikesetõusu ja enne loojangut.“ (50:39) Ismail ütles: „Palvetage neid palveid ja ärge neid maha magage.“
555. Abu Huraira (رضي اﷲ عنه) jutustas: „„Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Inglid tulevad teie juurde üksteisejärel ööl ja päeval ja nad saavad kõik kokku fažri ja asri palvete ajal. Need, kes on teiega öösel olnud, tõusevad (taevasse) ja Jumal küsib nende käest, kuigi Ta teab teie kohta juba kõike: „Mis olukorda te mu sulased jätsite?“ Inglid vastavad: „Kui me nende juurest lahkusime, siis nad palvetasid ja kui me nende juurde jõudsime, siis nad palvetasid.“
556. Abu Huraira (رضي اﷲ عنه) jutustas: „„Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kui kellelgi teist õnnestus enne päikeseloojangut üks raka asri palvetada, siis palvetagu ta oma palve lõpuni (st see palve on kehtiv). Kui kellelgi teist õnnestus enne päikesetõusu üks raka fažri palvetada, siis palvetagu ta oma palve lõpuni.“
560. Jabir ibn Abdullah (رضي اﷲ عنه) jutustas: „„Prohvetil (صلى اﷲ عليه وسلم) oli kombeks dohri keskpäeval; asri ajal, mil päike oli veel ere; maghribi peale päikeseloojangut ja išat erineval ajal palvetada. Iga kord, kui ta nägi, et inimesed olid (išaks) kogunenud, palvetas ta vara ja kui inimesed hilinesid, jättis ta palve hilisemaks. Ja neil või Prohvetil (صلى اﷲ عليه وسلم) oli kombeks fažri palvetada, kui oli veel pime.“
20. peatüki sissejuhatus: Abu Huraira (رضي اﷲ عنه) jutustas: „„Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kõige raskemad palved kahepalgeliste jaoks on iša ja fažr.“ Ta lisas: „Kui nad oleksid teadnud, mis iša ja fažri (st nende tasud) on, oleks nad osa võtma tulnud, isegi, kui oleksid pidanud roomama.“ (Järgneb kordav diskussioon.)
574. Abu Musa jutustas: „„Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kes palvetab (õigeaegselt) kahte jahedat palvet (st asrit ja fažrit), see siseneb Paradiisi.“
578. Aisha (رضي اﷲ عنها) jutustas: „„Usklikel naistel oli kombeks, kattelinadega kaetult, Jumala Sõnumitoojaga (صلى اﷲ عليه وسلم) fažri palvetamas käia. Peale palve lõpetamist naasesid nad koju, ilma et keegi neid pimeduse tõttu ära oleks tundnud.“
582. Ibn Umar (رضي اﷲ عنه) jutustas: „„Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ärge palvetage päikesetõusu ja päikeseloojangu ajal.“[1]
583. Ibn Umar (رضي اﷲ عنه) jutustas: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kui päikese nurk horisondi tagant paistma hakkab (ja sul on fažr veel tegemata), lükka palvet edasi, kuni see on kõrgel ja kui päikese nurk (horisondi taha) kaob, lükka palvet seni edasi, kui see loojub (st kaob üleni horisondi taha).“
592. Aisha (رضي اﷲ عنها) jutustas: „„Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ei jätnud kunagi enne fažri kahte rakat ega peale asri kahte rakat ei avalikult ega omaette palvetamata.“
595. Abu Qatada jutustas: „„Ühel õhtul reisisime me Prohvetiga (صلى اﷲ عليه وسلم) ja ühed ütlesid: „Me sooviksime, et Jumala Sõnumitooja viimastel öötundidel meiega koos puhkaks.“ Ta vastas: „Ma kardan, et te uinute ja magate (fažri) palve maha.“ Bilal (رضي اﷲ عنه) ütles: „Ma ajan teid üles.“ Kõik jäid magama ja Bilal puhkas vastu oma ratsalooma oma selga ja uni murdis ka tema. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ärkas, kui päikese nurk oli juba väljas ja ütles: „Oo Bilal, mida sa lubasid!“ Ta vastas: „Ma pole iial niimoodi maganud.“ Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Jumal võttis te hinged, millal soovis ja tagastas need, millal soovis. Oo Bilal, tõuse üles ja kuuluta palveks adhaani.“ Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) sooritas rituaalse pesemise ja kui päike oli välja tulnud ja eredaks läinud, tõusis ta ja palvetas.“
[1] St täpselt sel ajal, kui päike tõuseb või loojub, kuna muidu oleks justkui tegemist päikesekummardamisega.