DUAA ehk suplikatsioon

Duaa on araabiakeelne sõna, mis tähendab kutset, hüüdu, palvet, pöördumist või anumist. Moslemid kasutavad seda sõna Jumala poole pöördumise ning Temalt midagi palumise kirjeldamiseks.

Duaasid on väga mitmesuguseid. Neid on võimalik teha rituaalse palve sees (eriti soovitatav täiskummarduses) või ka igal võimalikul muul hetkel väljaspool palvet. Enamik moslemeid kasutab kõige levinumaid duaasid oma igapäevaelus, öeldes alhamdulillah, baarak allahu fiik, inšaAllah jne. Duaasid on ka pikemaid. Neid võib leida nii Koraanist, sunnast (ka vastavatesse kogumikesse kokku kogutud, näiteks „Fortress of the Muslim“), kui ka ise vastavalt oma situatsioonile ja vajadusele öelda.

Duaad peetakse teiseks kõige olulisemaks Jumala teenimise viisiks peale palvet. Koraanis on kirjas: „Ja teie Isand ütleb: ’Paluge minult ja Ma vastan teile (teie palvele).’ …“ (40:60) Prohvet Muhammed (saws) on öelnud: „Jumala silmis ei ole midagi üllamat kui duaa“ (Abu Hurairalt, Sahih Al-Jami 5392).