Kuidas ramadaanist sai kohustus?

Sõna „ramadaan” tuleb araabiakeelsest tüvest RMD, mis väjendab tugevat kuumust või kuivust. Osa õpetlasi pakub, et kuu sellise nimetuse taga on islamieelsel ajal araabia beduiinide hulgas kasutatud päikesekalender, mille järgi ramadaanikuu oli suve kõige kuumemal ajal. Kui võeti kasutusele kuukalender, hakkas ramadaan aastas ringi liikuma, kaotades oma klimaatilise kuumuse tähenduse, kuid nüüd võib see väljendada tulitavat ning intensiivset nälga ja janu, kuna paastumine põletab ära eelnevad patud.

Koraanis on kirjas: „Oo teie, kes te usute, teile on määratud saum (paast), nagu see oli määratud neile, kes olid enne teid, et saaksite jumalakartlikeks. (Paastuma peab) teatud arvu päevi, kuid see, kes teist on haige või reisil, (paastugu) sama arv muid päevi. Ja need, kellel on raske paastuda (vanaduse, haiguse, raseduse tõttu), toitku vaest (iga paastumata päeva eest). Teha head omast tahtest on aga veelgi parem. Ja paastumine on teile hea, kui te vaid teaksite. Ramadaan on kuu, mil saadeti alla Koraan, juhiks inimkonnale, selgeks juhiks ja vahetegijaks. Ja kes on tunnistajaks kuule (kuu ilmumisele), paastugu see (kuu). Ja kes on haige või reisil, (paastugu) sama arv muid päevi. Jumal tahab teile lihtsust ja mitte raskust. Peate täitma sama arvu päevi ning ülistama Jumalat, et Ta on teid juhtinud, et saaksite Talle tänulikud olla.” (2:183-185)

Ramadaanikuul paastumine ei olnud aga prohvet Muhammedi (saws) misjoni algusest saadik moslemitele kohustuslikuks. See sai kohustuslikuks 624. aastal.

Aisha (raa) on edastanud: „Quraišidel (st Quraiši hõimu liikmetel) oli kombeks islamieelsel ajal paastuda ‛ašura päeval (islamikalendri 1. kuu muharrami 10. päeval). Jumala Sõnumitooja (saws) andis moslemitele käsu sel päeval paastuda, kuni kohustuslikuks sai ramadaanikuu paast, mille peale Prohvet (saws) ütles: „Kes tahab (‛ašura päeval) paastuda, võib paastuda ja kes ei taha (sel päeval) paastuda, ei pea paastuma.““ (Sahih Al-Bukhari 1893)

Ka oli paastumine algselt moslemite jaoks väga raske. Selle kohta annavad tunnistust järgmised hadithid:

Abdullah (raa) on edastanud: „Prohvet (saws) paastus jätkuvalt mitmeid päevi. Ka inimesed tegid seda, kuid see oli neile raske. Seega Prohvet (saws) keelas neid (paastuda jätkuvalt rohkem kui ühe päeva). Nad ütlesid: „Aga sina paastud katkematult (st talle ei viidud ei õhtul ega hommikul toitu).“ Prohvet (saws) vastas: „Ma ei ole nagu teie, sest mulle võimaldatakse toitu ja jooki (Jumala poolt)“’“ (Sahih Al-Bukhari 1922)

Al-Bara (raa) on edastanud: „Muhammedi (saws) kaaslastel oli kombeks, et kui mõni neist paastus ja talle toitu toodi (õhtuseks paastu katkestamiseks), kuid ta enne söömist magama jäi, ei söönud ta enne järgmise päeva päikeseloojangut. Qais bin Sirma Al-Ansari paastus ning tuli iftaari ajal oma naise juurde ning küsis, kas tollel on midagi süüa. Naine vastas: „Ei, aga ma lähen toon sulle midagi.“ Qais tegi päeval rasket tööd ja uni võttis ta üle võimust ning ta jäi magama. Kui ta naine tuli ning teda nägi, ütles ta: “Milline pettumus sulle.“ Kui jõudis kätte järgmine keskpäev, Qais minestas ning Prohvetile (saws) anti kogu asjast teada, mille peale ilmutati järgnevad värsid: “Teil on seadusega lubatud olla paastuöödel vahekorras oma naistega …“ Kõik olid selle üle väga rõõmsad. Jumal ilmutas ka: “… ja sööge ning jooge, kuni valge niit (valgusviirg) eristub teil mustast niidist (öö pimedusest) …“ (2:187).“ (Sahih Al-Bukhari 1915)

Sellest ajast on moslemitel kohustuseks paastuda ramadaanikuul, päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid öösiti ei paastuta.