Minu hingeaeda istutatud paastuidu

Mu mõtetesse istutati ideeidu paastumisest kolme aasta eest, siis kui esimeste moslemitega oma elus suhtlema hakkasin. Ideest, et võiksin paastu proovida, võtsin kinni pigem eesmärgiga, et kaalu langetada, kuid meeldis ka väljakutse, et kumb võidab – vaim või keha.

Tegin 2009. ja 2010. aasta paastud kaasa ja kehakaal langes samuti, oli üllatav, et paastudes Jumalale see mul õnnestus, kuid olles mitmeid kordi ennem proovinud dieeti alustada, see väga kiirelt ebaõnnestus. Tunne oli mõnus ja kerge. Töö juures küll oli veidike ebamugav kui turistidega koos piknukul olles ütlesin, et mul ei ole ei söögi- ega joogiisu, pikemalt ma seda neile ei seletanud. Töö juures oli eelmisel aastal ka raske, sest päike paistis ja kraade oli üle kolmekümne, pidin noorhobuseid näituseks ette valmistama ja nendega koos käekõrval jooksma, siis ma esimest päeva ei pidanud kauem kui kella 17ni vastu ja suu loputamisest, hakkasin vett jooma, kuid sõin ikkagi alles peale päikeseloojangut. Paastu katkestamisega tegin endale samuti alguses liiga, sest puukisin kõhu kohe korralikult täis ja siis oli vaev olla. Nüüd siis kavatsen targemalt käituda ja seedesüsteemi käivitamiseks ennem datleid süüa, palvetada ja siis pearoa kallale asuda.

Minu esimeseks tõeliseks ramadaaniks on käesoleva aasta paastukuu, sest eelnevad kaks paastu ei olnud ma usutunnistuse järgi moslem. Ma kavatsen selleks ajaks töötamise lõpetada ja võimalikult palju palvetada ja islami kohta õppida. Arvestades, et mulle juba mitte-moslemina paastumine vaimselt palju andis, siis seda suurem on ootus nüüd, kui ma selleks olen planeerinud aega, et seda rahus teha. Tõepoolest, inimene on nagu aed, mis on aasta aega harimata olnud ja ramadaanikuu on aeg, mil kõik jälle korda seada ja teha oma hinges ja kehas suurpuhastus. Ilusat ramadaani kõigile!

Kristiina