Kõik on uus septembrikuus

Minu esimene ramadaan oli aastal 2009. Vaid kuu varem ütlesin lõpuks Tallinna mošees oma ametliku usutunnistuse. Islami kohta olin põgusalt uurinud juba mõnda aega ning nädal aega paastudagi proovinud aasta varem ramadaani ajal. Esimeseks ramadaaniks pean siiski esimest täispikalt paastutud ramadaani.

Tol aastal algas ramadaan septembri algusega. Kolisin Tartusse elama ja õppima. See september oli üle mitme aasta selline, mille kohta võisin öelda: Kõik kõik on uus septembrikuus! 

Esimene paastunädal oli raske, kuna pärastlõunati hakkas pea valutama – ainuke häiriv asi paastumisel. Nälga ma ei tundnud, kuna uue eluetapi algusärevus juba iseenesest kahandas söögiisu. Õhtuti katkestasin paastu sunna kohaselt paaritu arvu datlitega, seejärel palvetasin maghribi palve. Huvitav tähelepanek, mida ma oma esimesel paastukuul täheldasin, oli see, et mu keha hakkas end ise reguleerima. Selekteeris toiduvalikust välja just need ained, mida arvatavasti kõige rohkem vajasin ning jättis välja igasugu rämpsu. Minu menüü koosnes enamasti kamast, kodujuustust, seemnetega leivast, värsketest juurviljadest ja puuviljadest, mahlast, piimast ja piparmünditeest. Muid asju ma eriti süüa ei soovinud. Mõnikord keetsin suppi, kuid rasvase prae, praekartulite vm praetud toidu peale ei tahtnud mõeldagi. Magusa ja igasugu saiakeste isu oli samuti kadunud. Päeval tundsin ainukesena puudust lihtsalt ajaviiteks tee joomisest.

Esimese ramadaaniga sain alustada ka regulaarse palvetamisega, kuna elasin nüüd üksinda ja võisin segamatult palvetele keskenduda.

Eidi hommikul tõusin vara, tegin ghusli ja sõitsin bussiga Tallinna mošeesse eidipalvusele.

Esimene ramadaan jääb meelde just selle poolest, et see oli paljude uute asjade algus minu elus. Alhamdulillah!

Eliza