Tundsin Allahi kohalolekut

Minu kõige esimene ramadaan oli 2009. aastal. Algas kõik sellega, et ma vaatasin uudiseid ja seal teatati, et samal päeval algas moslemitel ramadaan – kuu aega paastu. Kuna olin mitte-ametlikult šahaada juba öelnud ja õppisin ka islamit, siis otsustasin paar päeva hiljem proovida paastuda. Siis ma veel ei teadnud, mida paastu alguses ja paastu lõpetamisel öelda, vaid mõtlesin südames, et nüüd ma alustan ja nüüd lõpetan. Oma esimesel ramadaanipäeval ärkasin enne fažri palvet ja sõin kõhu täis, siis alustasin paastu ja palvetasin. Pärast palvet magasin veel natuke ja ärkasin üles. Terve oma nädalase paastu ajal tegin ma kodutöid, palvetasin või olin niisama rahulikult, sest varem ei olnud ma kunagi oma elus paastunud.

Esimesed kaks-kolm päeva olid väga rasked, kõht korises ja oli tühi ja tohutult tahtsin juua, aga sellele vaatamata ma alla ei andnud. Pärast seda läks juba kergemaks.

Ühel õhtul enne maghribi ehk siis paastu lõpetamist sain ma endale „Al-Risala“ („The Message“ – „Sõnum“) filmi ja ma hakkasin seda vaatama ja pärast lõpetasin ma oma paastu – see oli minu kõige esimese ramadaani üks parim ja meeldejäävaim osa!

Aga parim tunne valdas mind siis, kui ma igal õhtul paastu lõpetasin – tundsin Allahi kohalolekut, ja tundsin ka, et ma olin midagi väga head saanud ja ise teinud. Südames valdas mind ülim rahulolu!

Mariliis