Ramadaan on perepüha

Minu esimene ramadaan oli väga meeldiv kogemus. Kuigi, jah, kohvi ma hommikul ikkagi jõin ja kui ma ei eksi, siis ma polnuda ka veel islamiusku vastu võtnud. Igal juhul oli see liigagi lihtne – kell 15.00 ja natuke peale oli ramadaan läbi. Oli detsembrikuu, jõulude paiku, aasta 2003.

Järgmisel aastal tegin juba täies mahus kaasa ja olin ka moslem. Kuna ma pole hommikul sööja, siis pole minu jaoks probleem esimest korda süüa kell 14.00. See, kuidas umbes 16.00 paiku hakkad oma kõhuga läbirääkimisi pidama, et ta ikka vaiksemalt sõna võtaks, eriti rahvarohkes kohas … J Küll siis on seletamist, et miks ma ikka nii hull olen, et sellist asja teen – ramadaani. Kodus on hea – siis paitad oma kõhukest ja räägid temaga.

Kõige raskem või väljakutsuvam ongi esimene nädal. Pärast on juba normaalne. Ja kui hea on pärast ramadaani kaalu vaadata! Muidugi, mida aastad edasi ja ramadaan suve peale jääb, on siin Eestis palju raskem kui araabiamaades, kuigi algul arvasin vastupidist – et seal ju palav jne. Kui mul oleks võimalus, siis seal peaksin ramadaani igal suvel koos oma mehe perega. Kogu see üritus ja traditsioonid, mis sellega kaasnevad … nutumaik tuleb suhu, heas mõttes, kui meenutan, kuidas pere teeb koos süüa ja sööb koos. See on fantastiline elamus!

Anu