Parim asi maailmas

Ramadaan on parim asi maailmas, võiks öelda, kuigi see paast on ju vaid paar päeva kestnud, ei tea iial mis on nädala pärast ja edaspidi. Igatahes praegu olen endaga rahul. Tuleb mõelda positiivselt, et ma saan sellega hakkama ja suudan paastuda nagu kord ja kohus. Mul on ju suurim jõud ja toetaja: Jumal (Allah). Ma olen päris kindel, et Ta toetab meid kõiki, kes me Temasse usume. Ta ju näeb, kuidas me pingutame, ükskõik kui palju või vähe siis me edusamme teeme, valmistab see Jumalale head meelt.

Muidugi on mul ka eksimusi, kõige rohkem siis, kui lastele süüa teen või juua annan – siis kipun ikka justnimelt lusikat suhu toppima ja maitsma jne, muidugi palun kohe andestust, aga see hakkab ka ennast ära tüütama – nad söövad ja joovad ju mitu korda päevas. Eks see ole ka aastatega tulnud harjumus, kuid sellest saab ka lahti.

Olen juba vanemale pojale öelnud, et ta peab toitu ise minu eest maitsma, sest nemad ju söövad.:D

Mis on teisiti? Ma ehk ei tee nii palju füüsilist tööd ramadaani ajal kui muidu, sest see tekitab tohutut janu ja joogist loobumine on palju raskem kui toidust loobumine. Aga kuna see aeg on just hea Koraani lugemiseks ja õppimiseks, siis olekski nagu puhkus – puhkus kehale ja teadmiste omandamine on väga tähtsad, sest need teadmised jäävad ju meile igaveseks.

Ma ei tea, kui õige on minu soovitus, sest olen alles algaja, kuid tõesti ramadaan on täielik pühendumine Jumalale, see hõlmab kõike ja see tähendab ka seda, et Jumal on meiega ju koguaeg ja näeb ja kuuleb ja mõistab meid, subhaanAllah. Ja jaksu ja jõudu selleks imeliseks ajaks, mis meile on antud.

Agnes