Küll Allah aitab!

Minu jaoks oli esimene ramadaan selle poolest väga eriline, et õppisin ka õigesti palvetama (varemalt palvetasin ainult mugavalt istudes ja lihtsalt suheldes Jumalaga).

Kogu öö ei saanud korralikult magada, olin ärevil. Lõpuks sai kell kolm ja ma võisin voodist üles tõusta, et midagi süüa ja pesta ja alustada oma esimese palvega. Üldiselt on päris raske keskenduda palvusele ja samal ajal püüda raamatust järge ajada, et mis nüüd teha tuleb. Seega võttis see kõik mul ikka päris kaua aega, kuna oleks olnud väga kahju, kui oleksin lihtsalt liigutused ja laused läbi lasknud, ilma neid mõtlemata ja nede tähenduse üle mõtisklemata ning ilma sõnu tunnetamata.
Igatahes sain siis mõne aja pärast uuesti magama minna. Aga und ei tahtnud üldse tulla. Vähkresin ja vähkresin. Igatahes olin siiski mingi aeg magama jäänud. Hommikul, nagu ikka, läksin tööle.
Kõige rohkem kartsin seda, et ei pea paari tundigi ilma veeta vastu. Olen harjunud kogu aeg vett jooma. Keegi vist ei oska kokku arvestada, kui palju ma seda endale päeva jooksul sisse kaanin. Aga tõesti, ei tulnud mul hetkekski nälja tunnet ega janu. Ainus, mis hakkas vaevama oli kummaline peavalu. Kuna kannatan tihti migreenihoogude alla, siis on peavalud minu üks suurimaid hirme. Koju jõudes läksin voodisse puhkama ja mõtisklesin endamisi, et kui Allah näeb mind praegu ja seda, et mu pea valutab siis ta ehk aitab. Peale seda jäin sügavalt magama – lõpuks 🙂 Ärkasin pool tundi enne maghribi palvet üles, peavalu oli nagu peoga pühitud. Läksin kööki süüa tegema ja ootama aega järgmise palveni.
Kui keegi kunagi peaks ka teile ütlema, et olete segased, et nii end piinate ja mis selle kõige mõte on, siis kõige rumalam oleks ilmselt ennast sellest häirida lasta. Kuigi jah, minul hetkeks tõmbas tuju natuke alla. Kuid kui asja üle pisut järele mõelda, siis igaüks teeb ikka seda mis on tema südame kutsumus.
Ilusat ramadaani kõigile!

Migro