Tänades Jumalat toidu eest
Ma olin 2 aastat tagasi kodus haige. Terve aasta olin haige. Mul olid paanikahood, mis tulid täiesti suvalisel hetkel. Mitte nagu ma oleks midagi kartnud, vaid paanikahoo sümptomid ilmnesid – väga kiire südame põksumine, raskused hingamisel, silmeesine läks mustaks, minestamistunne, värinad, jne. Ma püsisin kodus, sest minu pere teadis, et ma olen haige. Kui ma oleks tänaval kokku kukkunud, oleks ma suure tõenäosusega saanud rahva silmis narkomaani või joodiku maine. Nii et minu ramadaan möödus voodis olles ja end ravides.
Kui ma esimest korda paastuma hakkasin, polnud mul selge, mis ajast mis ajani. Ning ma järgisin sõbra aega, kes elab Kuveidis (seega pidasin ramaadani Kuveidi aja järgi). Palju kordi ma eksimusest sõin või jõin, sest vana harjumus oli küljes. Sõber siis ütles, et ma suu ära peseks ja et ma saan paastumist jätkata. Mõned päevad ma üldse ei paastunud, sest mul tekkisid paanikahood ja ma PIDIN midagi jooma = paastupäev oli raisus.
Tegelikult oli see siiski suht lihtne, sest ma ei pidanud füüsilist tööd tegema ja lamasin kogu aeg voodis, kuni sain terveks, alhamdulillah. Sel ajal ma mošees ei käinud ja muul viisil islamit ei praktiseerinud, seega igasugune muu ramadaaniga seotud islamlik tegevus mul puudus (see oli ikka veel arusaamisperiood, mis toimub, kuna minu moslemiks hakkamisest oli möödunud vaid kuus kuud). Saatsin vaid sõpradele ramadaani e-kaarte ja soovisin neile head ramadaani.
Oma teiseks ramadaaniks valmistusin ma hirmuga, sest ma teadsin, et pean jälle nälgima hakkama. Selleks ajaks olin terveks saanud, alhamdulilah ja käisin jälle tööl. Aga minu töö oli füüsiliselt raske, ma pidin 10 tundi päikese käes olema. Sel ajal ma juba teadsin tegelikke ramadaani kellaaegu Eestis ja järgisin neid. Kuna fažr oli alati kell 3 hommikul, ärkasin ja läksin tööle söömata.
Ma töötasin päikese käes joomata ja söömata ja mitu korda tekkisid tugevad nõrkushetked. Ma kaotasin liiga palju vett, sest ma tundsin kuidas suus enam sülge ei tekkinud vaid tekkis valge limajas vaht ja huuled kleepusid tugevasti kokku. Siis ma ootasin hetke, kui päike loojub ja hakkasin kohe sööma. Minu keha oli kohe rõõmus selle toidu üle ja ma lausa tundsin kuidas elu minusse vett juues tagasi tuleb. Ja ka kõige tavalisem paljas leivaviilakas andis mulle jõudu ja ma tänasin Jumalat toidu eest.
Hakkasin harrastama mittetervislikku toitumist, nö „ettekogumist”. Sõin end õhtul ülini täis, sest õhtusöök oli minu jaoks ainuke söögikord päeva jooksul. Ning ma tean, et enne magaminekut ei tohi palju süüa. Keha ei puhka ja lisaks keha ei kuluta seeditud toitu ja tekib rasvumine. Palvetasin maghribit peale söömist. Minu palved olid sellel hetkel kristlaste palvetele sarnanevad (ma tegin duaa + muud asjad, mida muslimid peale palvet teevad (33 korda subhaanAllah, alhamdulilah, Allahu akbar; ja muud asjad)), aga siiski pikemalt.
Islami pühadega seostuvalt ei teinud ma eriti midagi. Ma alles õppisin palvetama ja ei tahtnud mošeesse minna, et end teiste ees valesti palvetades mitte lolliks teha. Soovisin teistele head ramadaani ja saatsin ramadaani e-kaarte. Siiski paar päeva ma ei saanud paastuda (kuna töö tõttu ma tundsin, et kui ma nüüd ei joo, siis mulle peab kiirabi kutsuma; nii palju olin päikese käes vett kaotanud) ja tegin need tagasi hiljem.
Sel aastal kavatsen ma esimest korda tutvuda ramadaani pühitsemisega nii, nagu seda mošees tehakse. Eriti ei tea mis toimuma hakkab. Jätkan ikka veel toidu õgimist õhtul, sest ma tean et 90% minu päevadest õhtu saab olema AINUS söögikord päeva jooksul (sest ma ei saa sageli fažr ajaks erinevatel isiklikel põhjustel üles ärgata ja ei saa enne fažrit süüa). Kuna minu töö muutus, ei ole paastumine enam nii kurnav, inšaAllah, kuna ma ei pea enam päikese käes töötama. Kindlasti kavatsen teistele head ramadaani soovida, aga e-kaartide kohta ma ei tea…
Aivar