Mis on tegelikult oluline?

Kui palju on elus seda, mida saame teha kordi, kuid millest esimene jääb alati eredaimalt meelde, olgu selleks siis esimene koolipäev või esimene välismaareis, või mis tahes. Esimene saab olla ainult kord. Paastumisega oli mul aga kummaline lugu – mul on mälestustes alati justkui kaks esimest paastumist.

Minu esimene kokkupuude paastuga oli paastulaagris, umbes aasta enne seda, kui ma end moslemiks nimetama hakkasin. See paast oli teistsugune kui islami paast. Paastulaager kestis nimelt nädal aega kuu asemel ja kogu selle aja ei söönud ma midagi, kuid võisin vabalt tarbida ravimteesid ja vett. Mõnes mõttes oli see palju raskem paast, kui islami paast seda on, aga teisalt see tunne ja värskus, mida ma paastu lõppedes tundsin, pani mind paastumisse teisiti suhtuma. Ma mõistsin läbi enda füüsilise kogemuse paastu kasulikkust ja kuna olin läbinud kurnavama paastu, ei näinud ma islamisse astudes paastumises midagi keerulist, rasket või ületamatut.

Minu esimene ramadaan jäi aega vahetult enne minu pulmapidu ja seega mõtlesin, et see on suurepärane võimalus paari kilo kaotamiseks, et pulmakleit paremini istuks. Ma arvan, et toona ei mõistnud ma tegelikult ramadaani olulisust hingele. Aga päev päevalt see muutus. Kõige esimesel päeval kõndis majade vahel vanas rajoonis, kus tollal elasime, masaharaati – trummimees, kes inimesi varahommikuseks söömiseks äratas. Selles trummipõrinas oli midagi liigutavat, mõte, et keegi südaöösel kõnnib täiesti tasuta vabast tahtest tühjadel tänavatel. Meie maja kõrval oli kohe ka linna peamošee ja sealt kostsid valjud ja ilusad pikad taraawih palvused igal õhtul tuppa, nagu ka palju Koraani. Valgust oli korraga rohkem. Ka valgustatust – tänavatel, majades, korterites – kõikjal, kuhu neil päevil sattusin, oli justkui valgem. Tänavad olid pidurüüs – nende kohale oli tõmmatud värvilised lipud ja lintpaelad, mis tuule käes kahisesid. Päeval oli elu vaikne, õhtul aga sumin kasvas nagu oleks mesilaspere liikvele läinud. Ja milline ühtsustunne oli see, kui kostus adhaan, mis andis märku päikese loojumisest, ja korraga ei kostunud üle tänava muud, kui kahvlite ja lusikate klõbin.

Ma arvan, et midagi minu sees muutus seoses suhtumisega paastumisse ja nii on see muutunud veidi iga aastaga – füüsiliselt vaimse poole. Pöörama tähelepanu esmalt hingele, olema heldem, olema parem oma ümbritseva, aga ka enda suhtes. Ja selles mõttes õpetas minu esimene ramadaan mulle palju ja õpetas seda, mis tegelikult on oluline.   

Nele