Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » RASSISM JA ISLAM » - Mõtteid rassismist ja diskrimineerimisest  
- Mõtteid rassismist ja diskrimineerimisest

Seekordse lugejaküsimustiku juures kohe tundsin, et soovin ka sõna sekka öelda ja seda sellepärast, et minu meelest jagunevad eestlased kaheks: üks osa on väga tolerantsed ja teistega arvestavad, teine osa aga ei tunnista mitte ühtegi erinevust. Ei nahavärvi, usutunnistust ega midagi muud, mis erineb ühe keskmise eestlase „normist“.

Kuna ise olen eestlane ja elan Eestis, siis rassismiga otseseid kokkupuuteid mul ei ole. Küll olen seda aga kõrvalt kuulnud-näinud mitte-eestlaste suhtes. Halvustav suhtumine meist tumedama nahaga inimeste vastu on vaat,et soovituslik - kohustuslik mingisuguste, mulle arusaamatute tõekspidamistega, inimeste hulgas.

Kõige viimane väga vastik kokkupuude sellise käitumisega oli jaanuarikuus Egiptusest naastes. Seekord oli reisikorraldajal kokkulepe Egiptuse lennufirmaga ja meie suurepärased stjuuardessid olid kõik tõmmud ja usun, et araablannad. Riietuselt täiesti euroopalikud, ka rätti ei kandnud neist keegi. Juba siitpoolt minnes oli ühe mehepoja käitumine selline, et meil mehega oli piinlik kuulata kommentaare, mida ta üle lennuki pildus. Tagasi lennates õnnestus meil saada see õnnetus enda kõrvale istuma ja oli päris kole kuulata kogu seda sõnavara arsenali, mida ühe stjuuardessineiu pihta loobiti, sest ta täitis lennukis kehtivaid reegleid, mitte ei tulnud mehepoja isiklike soovide rahuldamisele vastu. Kuna mu oma lapsed on enam-vähem sama vanad nagu see noormees, siis mõtlesin hämminguga, mida oleme meie, vanemad, teinud valesti, et lapsed nii käituvad. Õnneks ei ole vist mina midagi valesti teinud, sest koju jõudes ja tütardele oma kogemust jagades, mõistsid nad mu meelehärmi.

Aga näiteid on tuua ka palju lähemalt.

Mingisuguse taolise suhtumise on lapsepõlvest - noorusest kaasa saanud ka minu mees ja see näitab minu hinnangul selgesti, kuidas meid või vähemalt osasid meist, on kasvatatud põlgama, halvustama ja kartma kõike seda, millega me ei ole harjunud, mis on meile igapäevaselt võõras. Nimelt kasutas mu mees kõikide tumedamanahaliste (ja ka teiste nn lõunapoolsete maade elanike) ühisnimetajana sõna „tšurka“ või paremal juhul „murjan“. Vaidlesime selle üle palju.

Reisimine on olnud aastaid meie ühine hobi, aga reisivalikusse jäid alati maad, kus elasid „valged“ inimesed. Kuni mõned aastad tagasi õnnestus mul mees meelitada Hispaaniasse ja seejärel kord ka Egiptusesse. Peale reisi Hispaaniasse hakkas jää murduma ja nüüd, peale koos tehtud kaht käiku Egiptusesse, saan ma öelda – meil toimuvad kodus väikesed edusammud. Päris palju teravaid diskussioone tekib aga ajakirjanduses kajastatavate uudiste pealt. Kuid sissejuurdunud suhtumist saab muuta vähehaaval, tilk tilga järel järjepidevalt tilgutades. Ja muidugi läbi praktilise kogemuse, nagu see meie kodus toimis. Konkreetselt inimesega suheldes ja temaga ühel lainel olles ei mõtle sa tema usu ja nahavärvi peale. Nii ka minu mees mõtles alles kodus, et huvitav…kas üks või teine temaga suhelnud inimestest oli moslem või kopt? Ja mis vahet sellel siis tegelikult oligi?

Siit on päris paras jätkata sellega, et terve elu Eestis elanud eestlasena ei saa (ei julge) ma valju häälega rääkida sellest, et olen leidnud enda jaoks islami. Seda enam, et ma olen juba küpses eas, mingil määral karjääri teinud naine ja mul on tekkinud mingi positsioon enda valdkonnas. Oma kogemustele toetudes julgeksin väita, et valju häälega (islami)usust rääkimine ja hoidku selle eest, ka vastavalt riietumine, ei tuleks kõne allagi. Kui vestlused maailmas toimuva üle juba tavasuhtluses võivad võtta küllalt teravad toonid, mis siis veel saaks, kui ütleksin, et olen üks „neist“? Mu mees ja lapsed teavad, et mõtlen juba mõnda aega teisiti ja tundub, et nad arvavad, et „see läheb üle“. Või vähemalt on nad leppinud, niivõrd-kuivõrd. Aeg-ajalt nad viskavad mu üle nalja, aga ei tee ometi etteheiteid. Küll oleme me kokku leppinud, et vähemalt esialgu jääb minu mõttemaailma muutus avalikustamata, sest kogu meie lähemal tutvusringkonnal on kogemus (küll veidi teisest suunast), mis hakkab juhtuma siis, kui sa n.ö „kapist välja tuled“ ja oma nn „normist“ erinemist tunnistad. L

 
R.