„Youssef ja Muriel – südametunnistuseta asunikud!“
„YOUSSEF JA MURIEL – SÜDAMETUNNISTUSETA ASUNIKUD!“
Oma Gush Katifi ümberpiiratud „paradiisis“, suurimas Gaza juudiasunduses, ei ole Youssef Krieffil ja tema abikaasal mingeid südametunnistuspiinu. Vaimustunud, justkui nõiutud, ei ole neil vähimatki tunnet, nagu elaksid nad palestiinlaste maal. Nad on „kodus“ ning kavatsevad sinna ka jääda.
Youssef Krieff osutab kaugelasetsevale tumedale merepiirile. Seejärel tõstab ta käe tähtede poole: „Gush Katif on just see koht, kus tunnen end taevale ning Jumalale kõige lähemal.“ Youssef on 40-aastane laia naeratusega hiiglane. Ühes eelmises elus oli ta nimi Hervé. Ta oli Pariisis taksojuht ning elas Créteil’s, César-Francki tänaval. Juba kaheksa aastat elab ta koos oma naise Murieli ja lastega Gush Katifis, autonoomse Palestiina territooriumi Gaza suurimas juudiasunduses. Mõned tuhanded juudi kolonistid on ära jaotatud kolmeteist Gush Katifi mošavi (heebrea keeles „küla“) vahel, mida ümbritseb Gaza rohkem kui miljonine palestiinlastest elanikkond ning kaitseb sadakond Iisraeli sõdurit, kes peavad „Eretz Israeli“, ideaalse Iisraeli riigi messialiku ning laiendatud visiooni, partisanide turvalisust tagama juba ligi kaks kuud.
Juutidest asunikud elavad siin justkui ümberpiiratult. 20. novembril plahvatas pomm bussi kõval teel, mis ühendab Kfar Daromi kolooniat Gush Katifiga, mis asub Gaza lõunaosas. Kaks inimest sai surma ning üheksa haavata. „Alates sellest elame me hirmu all,“ kinnitab Hervé naine Muriel. „Atentaadi päeval tuli mu tütar koju nuttes: üks tapetutest oli ta õpetaja.“ Muriel lisab otsekohe: „Ma ei lähe kuhugi! Me oleme siin kõvasti vaeva näinud, käised üles käärinud. Enne meid ei olnud siin midagi, vaid kõrb ja liiv. Palestiinlased ei ole selle kohaga kunagi midagi peale hakanud, meie tegime sellest aga paradiisi.“
Kahest kuust intifadast (1) piisab, et see paradiis ei oleks enam nõnda paradiisi sarnane: alates sellest, kui Iisraeli armee tee palestiinlaste liikumiseks ära lõikas, on Gush Katif olnud ülejäänud Gazast ära lõigatud. On vaid üks nabanöör: tee, mis tuleb otse Iisraelist ning on Tsahali(2) kontrolli all. Kuid seegi tee, mida kasutavad paljud asunikud ning igapäevaseks eluks vajalikku transportivad veokid, ei ole kindel: mõni aeg tagasi sai Iisraeli sõjaväeteenistusse lahkuv noormees kuuli otse pähe hetkel, kui lahkus kolooniast. Sellest ajast on Iisraeli sõdurid kõik teeäärsed puud maha raiunud ning maha lammutanud kõik majad, kus võiks end varjata. Armee on isegi okupeerinud teed, mis ühendavad Gaza põhja ning lõuna osa, lastes palestiinlastel seal liikuda vaid mõni tund päevas.
Gush Katifi sissepääsu juures valvab tank, mille toru on suunatud läheduses asuvate palestiinlaste majade poole. Sellel tohutul territooriumil on omakorda iga mošav ümbritsetud traataiaga, mille elektriline juhtimine on Iisraeli armee sõdurite käes. Iga mošav on teistega tee kaudu ühendatud. Seega on kahekümne aasta eest randa loodud paradiisist saanud kõrgtehnoloogia abil valvatav ning kontrollitav laager, mis provotseerib igal võimalikul viisil nii lähemal kui kaugemal elavaid palestiinlasi, kellelt on kõigepealt ära võetud nende maa, seejärel aga liikumisvabadus omas kodus. Nii nagu teistestki Gaza ja Jordani läänekalda juudikolooniatest, on ka sellest saanud üks intifada peamisi valukoldeid ja üks peamisi põhjuseid konfliktiks Iisraeliga. „Kuni meie maal on juudikolooniad, on ka sellele vastuseisu,“ kordavad palestiinlased ikka ja jälle.
Tehas, kus töötab Youssef, on olukorrale parimaks illustratsiooniks. See asub araabia küla Khan Younisi ääres, kus kivivisked ning relvastatud konfliktid on igapäevased. Ka see rauduksi valmistav tehas teeb lausa sõjakära. Youssef on oma tööpostil, peas kippa(3) , seljas polosärk, jalas teksad, vöö vahel revolver. „Ma ei ole seda kunagi kasutanud, ainult harjutamiseks,“ ütleb ta, rahulikult terasplekki lõigates. Väljast kostub palestiinlaste kalašnikovide ning iisraellaste M-16 ja raskekuulipildujate tärinat: tehast valvavad Tsahali sõdurid. „Nii on iga päev,“ ohkab Youssef. „Ükskord sain isegi laste käes kiviga vastu pead!“ Mõnesaja meetri kaugusel, Newe Deqalimi, suurima Gush Katifi juudiasunduse, keskväljakul, on kõik vaikne.
Väljanägemise poolest sarnaneb koht mõnele Pariisi uuele äärelinnale, kui välja arvata mingisuguse tsemendiehitise otsas patrullivad mundris väsinud nägudega sõdurid: väike ostukeskus, erinevad poed, pizzabaar, linnavalitsus, suur kool, sünagoog ja väike restoran.
Habemes ning T-särkides kolonistid jalutavad ringi, kippad peas ja M-16 püssid rihmaga õlal. Hoopis teine maailm: Gaza linn on kümnekonna kilomeetri, Jerusalem ühe tunni autosõidu kaugusel.
Youssef ei tea enam, mida sellest konfliktist arvata: ümberkaudsetest küladest tulnud araablastest töölised töötavad koos tema ja kolleegidega edasi. „Mu ülemus on palestiinlane. Ma olen vist ainus iisraellane, kes töötab araablase käsu all. Ta nimi on Nabil ja me oleme head sõbrad, nagu vennad. Kuid ta ütleb mulle ka: „See on meievaheline asi, teised ei pea sellest teadma.“ Youssef mõtleb ning lisab nina kirtsutades: „Kahe kuu eest usaldasin ma araablasi. Me kõik oleme ühesugused. Enne siia kolimist arvasin ma, et araablased on kõik idioodid. Aga nüüd ma arvan, et nad ei ole seda. Araablane või juut, lõppude lõpuks oleme me väga lähedased. Me isegi räägime sarnaselt. Me oleks nagu nõbud. Me võiksime küll läbi saada, kui ei oleks seda maa küsimust. Mina näiteks olen küll üritanud nendega hästi läbi saada. Kui nad mind nägid, siis hüüdsid: „Shalom, Youssef! Salam aleikum Youssef!“ Tol ajal viskasid araablased meile datleid, mitte ei loopinud meid kividega. Kuid nüüd, peale kogu seda vägivalda, ei tea ma enam, mida asjast arvata. Ma ei tea, kas saame enam üksteist usaldada.“
Youssef kolis Gush Katifi 1992. aastal. Ta oli siis 32-aastane. Ta ei suutnud enam Prantsusmaad ning prantslasi taluda. Siiski meenutab ta: „Ma armastan Prantsusmaad, ta on mulle palju andnud.“ Kui nad siin reisil käisid, armusid nad sellesse piirkonda otsekohe. „Gush Katif on maailma kõige ilusam koht. See on koht, kus sain viimaks õnne tunda,“ tunnistab ta naeratades. Youssef on üks kummaline, müstiline kolonist, kes pühitseb siin, selles irreaalses kindluses, Jumala nime ning Toora jõudu. Ta oli sionist, kuid enam ei ole. „Sionism on minu hingest nüüd lõplikult väljunud.“ Tema jaoks on siin kõige olulisem dialoog Jumalaga, mis ta sellest „Eedeni aiast“ on avastanud. Ka sobib see koht tema temperamendiga, tema uue-ehitaja tüübiga. „Ma olen nagu väikest viisi cowboy. Ma tunnen end siin hästi, sest see on justkui western. Ma elan kui paša(4) . Mul ei ole küll miljoneid šeekleid(5) , aga ma elan kui miljardär. Youssefil ei ole sugugi tunne, nagu elaks ta võõral maal; maal, mis kuulub palestiinlastele. „Minu kodu on seal, kuhu ma selle ehitan,“ ütleb ta sentimentaalselt. „Ma ei tunne, et oleksin kolonist, tunnen end nagu kodus!“
Jõudnud koju, mis asub Bedolahis, ühes kolmeteistkümnest Gush Katifi külast, mõne kilomeetri kaugusel ta töökohast, purskab Youssef äkki ägedalt: „Oh, milline päev! Mul on täitsa siiber! Olen nii väsinud!“ Kärme liigutusega ulatab ta oma püstoli Murielile, samal ajal teise käega oma tütreid paitades. Pisikeses majas on vaid mõni tuba, kus lapsed on loonud lõbusa segaduse ja suure külmutuskapiga köök-söögituba. Mööblit eriti ei ole, kõik on väga tagasihoidlik: valged seinad, punastest kividest katus, väike aed. Nende maja taga, mille ise ehitamise üle Youssef nii uhke on, asub veelgi väiksem maja.
Võiks arvata, et olen sattunud ühe Euroopa linna tagasihoidliku äärelinna pisikesse eramusse. Väljas mängivad lapsed, seintele toetuvad jalgrattad, majade ette on pargitud autod. Bedolahis on kõik vaikne.
Kuid Muriel Krief, peagi 40-aastaseks saav ilus naeratav naine, on vihane. Oma lõputut vihkamist palestiinlaste vastu väljendab ta väga ägedalt: „Araablased on geneetiliselt haiged inimesed. Mis muud siis lootagi, kui nad ainult oma perekonda abielluvad(6) ! Nad ei suuda normaalse inimese moodi mõeldagi!“, kriiskab ta oma köögis. „Kui te vaid kuuleksite, kuidas nende jõmpsikad kisendavad, kui nad meie sõduritele selga hüppavad. Nagu loomad! Ja kui ma mõtlen veel selle peale, kuidas meie sõdurite poolt tapetud jõmpsikate pärast ulutakse! Ärgu vanemad saatku neid siis meie sõdurite vastu! Aga eks neil ole ju nii palju lapsi, et nad võivad seda endale lubada: kaks hoiavad endale ja kaks annavad Hamasile. Ega see minu süü pole, et neid jõmpsikaid nii palju on! Beebipillid ei ole ju ometi koertele mõeldud,“ ütleb Muriel, kellel endal on kaheksa last, kõik tütred.
Proua Kriefil ei jää kunagi argumentidest puudu: „Oli Hitler ja Shoah, siin aga on meil Arafat ja intifada. Hitler andis hitlerinoortele elumõtte, siin teeb Arafat palestiina noortega sama. Ega Koraanis ei ole ju kirjas, et tuleb teised kõik maha tappa! Palestiina valitsus saadab veoautode kaupa lapsi meie vaeste sõdurite ja tankide pihta kive loopima.“ Murielile ei ole vist iialgi pähe tulnud, et ta võiks elada maal, mis kuulub palestiinlastele. ÜRO resolutsioonidki kinnitavad seda: nende järgi on Gaza ja Jordani läänekalda okuptasioon ebaseaduslik. „Kui me siia kolisime, siis me ei teadnudki, et see on Gaza. Mulle öeldi, et see on Gush Katif … ei saa ju neid kahte ometi segi ajada!“ Ta naeratab, kuid erutub siis taas: „Ma ei ole iial arvanud ega hakka ka arvama, et ma midagi okupeerin! Me ei plaaninud siia koloniste mängima tulla.“
Kui abielupaar end siin sisse seadis, said nad maja ehitamiseks väga väikese protsendiga laenu. Neile määrati ka maatükk ja võimalus selle eest maksma hakata alles kümne aasta pärast. Kolooniates on immigrantidest juutidel võrreldes ülejäänud Iisraeli kolijatega suured eelised: väiksemad maksud, tasuta haridus lastele, madala protsendiga laenud jne. Muide, juudiriigis peetakse 90% kolooniatest asustamise esimeseks prioriteediks. Iisraeli liikumine Shalom Akhshav(7) on just tunnistanud, et kolooniad „lõikavad“ pidevalt ja vaikselt Palestiina autonoomsetest tsoonidest maad ning kolooniates on 1993. aasta Oslo lepete(8) ajaga ning neist lepetest hoolimata ehitatud elamute arv tõusnud 50%.
Murielil ja Youssefil on ka kasvuhooned, kus nad kasvatasid tomateid. Nüüd üürivad nad neid teistele põllupidajatele välja. Vastuseks küsimusele, kas nad ei karda, et nende oma valitsus võib nad ühel päeval palestiinlastega leppe ning rahu saavutamiseks, mille tingimuseks saab kindlasti kolooniate vabastamine, ohverdada(9) , ütlevad nad lihtsalt, nagu Muriel seda kokku võtab: „Siin, Gush Katifis, oleme me Iisraelis. Mul on Iisraeli riiklik ID-kaart. Ma olen omas kodus. Seevastu palestiinlastel, kes siin tööl käivad, peab olema töökaart. See on piisavaks tõendiks, et võõrad on siin nemad.“
Bruno Philipi artikkel tuntud Prantsuse ajalehes “Le Monde”, 13.12 2000 (prantsuse keelest tõlkinud Kätlin Hommik-Mrabte).
(1) ar k -“maharaputamine”, mida tõlgitakse reeglina “ülestõus” või “vastuhakk”; I palestiinlaste intifada Iisraeli vastu 1987-1993, II intifada alates 2000.
(2) Iisraeli armee heebreakeelne akronüüm.
(3) Väike ümar õhukesest materjalist mütsike, mida oma usku praktiseerivad juudid pidevalt ning enamus vaid religioossete tseremooniate ajal peas kannavad.
(4) Kõrgema riigiametniku ja sõjaväelase tiitel Osmanite Türgis.
(6) Peresisesed abielud on juutide endi hulgas kaua aega olnud palju suuremaks probleemiks kui araablaste seas, kuna paljud juudid on elanud Euroopas väikestes kogukondades, kus perevälist juudist partnerit on väga raske leida.
(7) heebrea k – “rahu nüüd” – Iisraeli parlamendiväline liikumine, mille eesmärgiks on veenda Iisraeli valitsust ning avalikku arvamust kohe rahu sõlmimise vajalikkuses põhimõttel „kaks rahvast, kaks riiki“.
(8) Esimene näost-näkku kokkulepe Iisraeli ja Palestiina vahel probleemi lahendamiseks, kus lepiti ka kokku, et Iisrael tagastab Palestiinale Jordani läänekalda ning osad Gaza alad.
(9) See juhtuski 2005. aasta augustis, kui Iisraeli armee selleks ajaks 17 (artikli kirjutamise ajal 13) küla 8000 elanikku Iisraeli tagasitõmbumis plaani raames piirkonnast vägisi välja viis ning kõik hooned lammutas.