Palestiina ajalugu

1. Palestiina vanem ajalugu
2. Palestiina ajalugu 20. sajandil
3. Palestiinlaste või juutide maa?

1. PALESTIINA VANEM AJALUGU
Ei ole täpselt teada, millal Palestiina alad esmakordselt asustati, kuid Tabariyya järve lõunakalda arheoloogilised avastused näitavad, et seal oli inimasustus juba 600 000 aastat enne Kristust. Üks vanimaid avastatud kultuure on Natufi kultuur Jordani jõe oru vanas Jerichos (10 500-8500 e.Kr.).
Enne 3000 aastat e.Kr. asustasid enamust tänapäeval Lähis-Idana tuntud piirkonda erinevad lääne-semiidi(1) hõimud, mis rääkisid variatsioone kaanani keelest. Üks sellistest gruppidest (Haribu või Haripu) migreerus Palestiina aladele Põhja-Mesopotaamiast umbes 2000 e.Kr. Osad neist said hilisemate juutide esivanemateks. Kui nad Palestiina aladele jõudsid, olid need juba asustatud foiniiklaste(2) (põhjas) ja filistiinide(3) (lõunas) poolt.
Sõna „Kaanan“ tuleb Foiniikia kreekakeelsest tõlkest ja tähendab „purpursete kaupmeeste maa“. Selle maa elanikud rääkisid heebrea keelele väga lähedast keelt, nad olid põllupidajad, kuid samas äärmiselt tsiviliseeritud. Seega, kui juudid Kaananisse jõudsid, pidid nad alustama väga pikka ja vaevarikast asustamisprotsessi, kuna nende tsiviliseeritus ei olnud päriselanike omaga võrreldav. Ka filistiinid valmistasid neile peavalu, kuna tegu oli sõjaka rahvaga. Sellest kõigest tulenevalt jäid juutidele Kaananimaa kõige halvemad piirkonnad.
Peale paarisada võrdlemisi edutut aastat kogusid varem nõrgalt ühendatud juudihõimud end ühtse võimsa krooni alla (alustades kuningas Saulist 1020-1000 e.Kr) ning alustasid võitlust. Kuningas Taavet (1000-961 e.Kr) saavutaski kauaoodatud võidu filistiinide üle. Tänu ta suurepärasele juhtimisoskusele sai väikesest Juudi kuningriigist impeerium. Ühendatud juudiriigi kolmandaks ning viimaseks kuningaks oli Salomon (961-922 e.Kr), kes ei laiendanud enam oma valdusi, vaid keskendus templi ja palee ehitusele. Viimaks sai juutidest rahvus selle kõige otsesemas tähenduses. Kuid Salomoni surma järel jaotati riik kaheks: põhi jäi Iisraeliks ning lõuna nimetati Juudaks. Taaveti ja Salomoni võimsat impeeriumi ei olnud enam ega saanud ka kunagi enam olema.
Iisraeli pealinnas sai Samaaria, Juuda pealinnaks jäi Jerusalem. Need kuningriigid jäid üle kahesaja aasta eraldi riikideks. Moabi kuningriik(4) vallutas aga peagi Juuda ja Ammoni kuningriik Iisraeli.
722. aastal e.Kr vallutas Assüüria Iisraeli, Juuda aga langes 586. aastal e.Kr babüloonlaste kätte. Et vallutatud territooriumil rahu säilitada, küüditasid assüürlased palju rahvast väikeste gruppidena oma impeeriumi erinevatesse osadesse, saates omakorda assüürlasi Iisraeli asustama. Selle tulemusena kadusid iisraellased ajaloost (arvatavasti sulasid kokku kohalike elanikkondadega). Hiljem tegid babüloonlased Juuda rahvaga sama, ilma neid laiali puistamata. Kuningas Nebukadnetsar küüditas ligi 10 000 juuti Juudast oma pealinna. Seda küüditamist peetakse juutide eksiili alguseks. 586. aastal e.Kr, peale Nebukadnetsari järjekordset ekspeditsiooni, lakkas ka Juuda sootus olemast.
Juutide eksiili aeg kestis 586. (või 597.) aastast kuni 538. aastani e.Kr, mil pärslased allutasid kaldealased. Peale 586. aastat e.Kr ei ole Juudasse jäänud juutidest (küüditati põhiliselt kõrgemat klassi, maarahvas jäi kodumaale) pea midagi teada. Kui Pärsia kuningas Cyrus 539-538. aastal e.Kr Mesopotaania vallutas, lubas ta Babüloni küüditatud juudikogukonnal koju minna ja oma templi ning Jerusalemma linnamüüri uuesti üles ehitada. Mitte kõik juudid aga ei läinud koju; osa neist jäi Babüloni ja osa võttis isegi vastu Babüloonia erinevad religioonid. Järgneva 200 aasta jooksul domineeris Lähis-Idas ja Egiptuses Pärsia võim. Kogu selle aja oli Juuda Pärsiale vasalliks.
332. aastal vallutas Pärsia alad Aleksander Suur ja Juudast sai Makedoonia vasall. Peale Aleksander Suure surma läks tema impeerium aga kolme kindrali vahel jagamisele ja taas kord võideldi Juuda pärast: 319. ja 302. aasta vahel e.Kr vahetas Jerusalemm seitse korda nö omanikku. Alles 141. aastal e.Kr said juudid taas kord maitsa poliitilist iseseisvust, kuid see ei kestnud kaua: 63. aastal e.Kr allutas Pompey Suur Palestiina alad Rooma impeeriumi koosseisu ja Juudast sai Rooma Judea provints, mida valitsesid juutidest kuningad.
Kuulsaim neist oli Herodes Suur, kelle elu ajal sündis ning jutlustas ka Jeesus (as). Peale Herodese surma muutus nii Rooma ike kui ka juutide vastupanu tugevamaks. 70. aastal p.Kr toimus meeleheitlik ülestõus, mis veriselt maha suruti. 132-135. aastatel toimus teine suurem juutide ülestõus, mille tagajärjel palju juute hukati ning palju müüdi ka orjusesse. Nendel, kes ellu jäid, oli keelatud Jerusalemma siseneda, paljud põgenesid Palestiina aladelt, kuid teatud hulk juudi kogukondi jäi siiski Palestiina kõige põhjapoolsemasse ossa Galileasse pidama.
Umbes 313. aastal sai Konstantinusest Rooma impeeriumi ainuvalitseja. Tema valitsusajal sai kristlusest Rooma impeeriumi riigiusk. Paljudest juutidest ja kohalikest paganatest said kristlased(5) . Rooma valitsuse all nimetati riik ümber Philistiaks ehk Palestiinaks.
Islami võidukäigul liideti Palestiina alad 638. aastal Umaijaadide impeeriumi koosseisu. Esmakordselt Jerusalemma pika ajaloo jooksul vallutati see ilma verd valamata: lootes vabaneda Bütsantsi ikke alt ning kuulnud moslemite armulikkusest, andsid Jerusalemma elanikud peale lühiaegset piiramist linna moslemitele üle. Elanikele jäeti õigus praktiseerida oma usku (olgu see siis judaism või kristlus). Kes soovisid, võisid kogu oma varaga lahkuda, kuid kes soovisid jääda, neile tagati kaitse nii elule, varale kui pühapaikadele. Uued valitsejad ei sundinud kellelegi oma usku peale, kuid väga paljudest kohalikest juutidest ning kristlastest said ligi sajandi jooksul moslemid. Need, kes aga soovisid jääda juutideks või kristlasteks, säilitasid autonoomia religioossetes küsimustes ning islamiriigi kaitse ning elasid koos moslemite ja kristlastega rahus ning külluses. Moslemite valitsemise ajal lubati ka varem küüditatud juutidel Palestiina aladele naasta. Umaijaadide dünastia tuntuim kaliif Abd Al-Malik ibn Al-Marwan lasi 691. aastal kohale, kust prohvet Muhammed (saws) arvatavalt alustas oma öist teekonda (al-mirāž) taevasse, ehitada Al-Aqsa kaljumošee. Jerusalemmast sai Meka ja Mediina järel olulisuselt kolmas islami püha linn.
1099. aasta 15. juulil langes Jerusalemm peale viit nädalat piiramist ristisõdijate kätte. Linna juutide ning moslemite verd valati armutult. Kuid ei läinud kaua – 1187. aastal langes Jerusalemm taas moslemite võimu alla: Saladin (Salah al-Din ibn Ayyub) lõpetas seega ristisõdijate valitsuse, taastas linna ning lubas juutidel tagasi Jerusalemma tulla.
1260. aastal vallutasid Palestiina Egiptuse Mamluki dünastia valitsejad, kes omakorda alistati 1517. aastal Osmani türklaste poolt. Palestiina jäigi Osmani impeeriumi koosseisu kuni viimase langemiseni 1917. aastal.
Juutide elu araablaste võimu all oli üsnagi edukas. Nad elasid islamimaailmas tunduvalt paremini kui Euroopas, kus neid demoniseeriti ning osadest riikidest isegi välja aeti. Moslemite valitsusaega Hispaanias (711-1491) peetakse keskaegse Euroopa juutluse kuldajastuks. Kui aga rekonkistadoorid Hispaania tagasi vallutasid, pidid juudid sealt oma elu pärast kartes põgenema, kuna kõik, kes kristlust vastu ei võtnud, hukati. Umbes 200 000 Hispaania juuti põgenes Osmani impeeriumi laiadele aladele, kus sultan nad lahkelt vastu võttis. Tollest ajast on pärit ka pikka aega kestnud suurte juudikogukondade kohalolek Põhja-Aafrika riikides (Maroko, Tuneesia jt).

2. PALESTIINA AJALUGU 20. SAJANDIL
Juba enne 20. sajandit oli Euroopa juutidel tekkinud liikumine oma kodumaa saamise nimel. 1896. aastal koostas Theodor Herzl teksti „Juutide riik“. Nii algas suurem liikumine selle idee nimel. Algselt pakuti sobivaks kohaks kas Ida-Aafrikat või Araabia poolsaare idaosa, kuid Venemaa juutide kujundatud sionismi survel otsustati viimaks Palestiina kui juutluse hälli kasuks ning asuti sinna välja rändama, kuigi maa oli juba asustatud. 1920. aastateks moodustasid juudid umbes 10% Palestiina elanikkonnast, 1947. aastal aga juba 35%. Kuna II Maailmasõja kulg oli juutide elu Euroopas põrguks muutnud, ei saanud Liitlased ka nende ümberasumist Palestiinasse keelata ja seega see intensiivistus. 1917. aasta Balfouri deklaratsioon lubas juutidele Palesiina aladel „juudi kodumaa“(6) , samas keelustades olemasoleva mitte-juudi populatsiooni tsiviil- ja usuga seotud õiguste rikkumise.
I Maailmasõja ajal võitles Osmanite impeerium Saksamaa poolel ning Liitlasvägedel oli väga raske nii mitmel rindel korraga toime tulla. Seega sõlmis Suur Britannia araablastega kokkulepe (Husayn-McMohan korrespondents, 1915-1916): kui nood Liitlastele Osmani impeeriumi vastu appi tulevad, saavad nad peale sõda kõigil araablastega asustatud aladel luua Araabia riigi. Selle tulemusel tõusid araablased Osmani impeeriumi vastu üles ning võitlesid Liitlaste eest, kuni Osmani impeeriumi kukutamiseni.
Britid olid aga mänginud topeltmängu, kuna 1916. aasta Sykes-Picot lepingute kohaselt pidi Palestiina minema rahvusvahelise administratsiooni alla. Loodeti leida kompromiss nii Suur-Britannia ja Prantsusmaa kui ka palestiinlaste ja juutide vahel, kuid nendest läbimõtlematutest otsustest tulenevad probleemid kestavad tänaseni.
Suur oli araablaste pettumus, kui peale I Maailmasõja lõppu neile lubatust vaid osa anti: nad said oma kätte Araabia poolsaare, kuid Süüria ja Liibanoni alad jäid Prantsuse ning Palestiina, Transjordaania ja Iraak Briti mandaadi alla. Araablaste rahustamiseks lubati neile ametlikult Transjordaania ja Iraagi kuningriigi troon, kuid see ei parandanud kuidagi palestiinlaste pentsikut olukorda: juute tuli aina juurde ja juurde ja 1947. aastaks oli neid 32% Palestiina elanikkonnast. Peale II Maailmasõda pöördusid juudid abi saamiseks uue suurvõimu USA poole.
Palestiinlased olid juutide immigreerumise, maa vähenemise ja poliitiliste nõudmiste suhtes resoluutsed. Nad rõhutasid, et Palestiina peab jääma samasuguste õigustega araabia riigiks, kui on Egiptus, Transjordaania ja Iraak. Suur Britannia oli neile riikidele ilma igasuguse vägivallata iseseisvuse andnud, miks siis mitte Palestiinale. Palestiinlased rõhutasid, et nende kodumaad ei tohiks kasutada Euroopa juutide probleemi lahendamiseks ning nende eurooplaste (mida sisserändavad juudid ju tegelikult olid) tõttu ei tohiks neid ilma jätta õigusest oma kodumaale. Palestiinlaste võitlus kulmineerus 1930. aastate teisel poolel, kus korraldati streike ning ülestõuse. Vaid üks Palestiina parteidest – Rahvuslik Kaitsepartei – oli nõus maad ametlikult kaheks riigiks jagama, tingimusel, et palestiinlastele jääb piisavalt maad ning nad võivad hiljem koos Transjordaaniaga suurema riigi moodustada, kuid peale 1937. aastal välja kuulutatud brittide jaotusplaani muutsid ka nemad meelt, kuna selle kohaselt oleks palestiinlased pidanud juutidele jätma parimad Galilea oliivi- ning viljakasvatusmaad, apelsiniistandused Vahemere rannikul ning suured sadamalinnad Haifa ja Acre.
1947. aastaks oli Palestiina aladel araablasi juba vaid 68%. ÜRO jagamisplaani kohaselt (1947. aasta resolutsioon 181 (II)) oleks 68% palestiinlastele pidanud jääma 45% maad ning 32% juutidele 55% maad piirkondades, kus oli sama palju palestiinlasi kui juute. Loomulikult ei olnud palestiinlased sellega nõus. Kui palestiinlatel ei olnud piisavalt poliitilist ega sõjalist jõudu, et oma õigusi kaitsta. Kui briti väed 1948. aastal piirkonnast välja viidi, kuulutasid juudid välja Iisraeli riigi, millel puudus paraku põhiseadus(7) . Seejärel püüdsid ümberkaudsed araabia riigid ÜRO poolt palestiinlastele määratud territooriumi kaitsta, kuid kui 1949. aastal vaherahu välja kuulutati, olid need alad kahanenud 45%-lt 23%-le: Gaza oli Egiptuse armee käes ning Transjordaania väed hoidsid Kesk-Palestiina mägesid. ÜRO jagamisplaani kohaselt pidi Jerusalemm jagatama kaheks, kuid 1949. aastal oli enamus Jerusalemmast Iisraeli kontrolli all. Iisraeli poolt okupeeritud maalt pidi põgenema ligi 726 000 palestiinlast, see on üle 55% 1,3 miljonist palestiinlasest.
1967. aasta 6 päeva sõjas okupeeris Iisrael ülejäänud Palestiina territooriumi, mis oli Egiptuse ja Jordaania kontrolli all (Gaza ja Jordani läänekallas). Samuti okupeeriti ülejäänud osa Jerusalemmast ning nüüdsest sai sellest „Iisraeli jagamatu pealinn“. Sõda tõi endaga kaasa teise suure palestiinlaste väljarändamise – umbes pool miljonit inimest kaotas oma kodu. ÜRO 1967. aasta 22. novembri kaitsenõukogu resolutsioon 242 nõudis Iisraelilt okupeeritud territooriumide vabastamist. Kõik jäi aga samaks.
1982. aasta juunis okupeeris Iisrael Liibanoni, pannes samal ajal Sabra ja Shatila põgenikelaagrites toime suurejoonelised tapatalgud.
1983. aasta Genova deklaratsioon keelustas okupeeritud territooriumitel juudiasunduste loomise ning Jerusalemma staatuse muutmise ja nõudis palestiinlaste õiguste tagamist.
Okupeeritud Palestiina territooriumitel algas massiline ülestõus 1987. aasta detsembris. Seda nimetatakse esimeseks intifadaks(8) . Iisraeli armee poolt kasutatud meetodid ülestõusu mahasurumiseks tõid endaga kaasa hulga haavatuid ja surnuid tsiviilelanikkonna seas.
1993. aastal allkirjastati Oslo lepped, mille kohaselt Iisrael pidi Palestiinale osaliselt tagastama okupeeritud alad ning vabastama osad vangid. Palestiinlased said õiguse valida Palestiina Nõukogu ning luuda administratsiooni oma alati valdamiseks. Tegemist oli esimese näost-näkku kokkuleppega Iisraeli ja Palestiina vahel, kus Iisraeli poolt esindas peaminister Yitzhak Rabin ning palestiinlasi Yasser Arafat Palestiina Vabastusorganisatsioonist (PLO).
2000. aastal aga sooritas Likuti partei juht Ariel Sharon äärmiselt provokatiivse külaskäigu Jerusalemmas asuva Al-Aqsa kaljumošee juurde, mis tõi endaga kaasa II intifada puhkemise, mille tulemusel kaotati palju elusid, Iisrael aga okupeeris taas Palestiina territooriumid. Iisrael alustas Jordani läänekalda aladel eraldusmüüri ehitamist, mis 2004. aastal Rahvusvahelise Kohtu poolt illegaalseks kuulutati. 2002. aastal võttis ÜRO kaitsenõukogu vastu resolutsiooni 1397, mis kinnitas taas kord visiooni kahest kõrvuti rahus eksisteerivast riigist.
2005. aastal tõmbas Iisrael viimaks rahvusvahelise surve tõttu oma väed osaliselt Gazast välja, säilitades samas kontrolli Gaza piiride, ranna ning õhuruumi üle. Kuigi Iisrael tundub imepisike ümbritseva araabiamaailma kõrval, langeb jõu kaalukauss just nende kasuks, kuna Iisrael on üks vähestest riikidest, millel on õigus ilma rahvusvahelise sekkumiseta omada tuumarelva. Ka on Iisraelil 100% USA rahaline ning poliitiline toetus.
Kõigist püüdlustest hoolimata otsustas Iisrael 2008. aasta lõpul niigi vaevatud Gazat rünnata, tuues ettekäändeks Hamas rühmituse raketirünnakud Lõuna-Iisraelile. Hävitatud on nii koole, mošeesid, haiglaid kui ka eramuid. 16. jaanuari seisuga on surma saanud 1133 palestiinlast, haavata üle 5200, samal ajal kui Iisraeli poolel on surnuid 13, neist 10 sõdurit Gazas. Väga suur enamus kannatanud palestiinlastest on tsiviilisikud, väga suurel hulgal on nende seas lapsi. Kõigele lisaks kasutab Iisrael Gazas rahvusvaheliselt keelatud relvi.

3. PALESTIINLASTE VÕI JUUTIDE MAA?
Kuna Euroopa on valdavalt kristlik piirkond, arvatakse piiblilugusid tundes tihti, et Iisrael on juutide maa ning palestiinlastel ei ole seal õigust, kuna nood on lihtsalt sisserännanud araablased. Reeglina ei hooli keegi ka faktide kontrollimisest, kuna teadmatus või arvamine, et midagi teatakse, on tunduvalt mugavam kui küsimuste esitamine.
Sionistid ise toovad tihti argumendiks, et Iisrael on Jumala poolt neile tõotatud maa, nagu ütleb ka Piibel. Vanas Testamendis lubas Jumal tõesti selle maa juutide esiisa Aabrahami järeltulijatele (1Mo. 12:1-7), kuid mida juudid ei maini on see, et Aabrahamil oli Piibli tunnistuse kohaselt kaks poega, keda nimetatakse nime pidi: tema esmasündinu oli Ismael, keda peetakse araablaste esiisaks ning alles teine poeg oli Iisak, keda peetakse juutide esiisaks. Seega ei anna see argument juutidele palestiinlaste maade hõivamiseks mingit õigustust.
Tuues õigustusena Jumala lubadust Aabrahamile, „unustavad“ sionistid aga tihti mainida, et Jumal on ka öelnud, et juutide kangekaelsuse tõttu ning nende karistamiseks võtab ta neilt nende maa ning nad ei saa oma riiki enne, kui maailma lõpul. See on ka põhjuseks, miks väga paljud ortodoksed juudid nii Iisraelis kui ka mujal maailmas ise Iisraeli riigi vastu protesteerivad(9) .
Kuid kas palestiinlased on ikka need, kes kogu Euroopa arvab neid olevat: võõrad araablased, islami impeeriumi sissetungil juutide maa hõivajad? Palestiinlaste geenide uurimine annab meile vastuse, mida on väga raske ümber lükata: palestiinlased on Palestiina aladel eelajaloolistest aegadest elanud populatsiooni otsesed järeltulijad(10) , seega on nad geneetiliselt nende samade juutide järeltulijad, kellest Palestiina vanemas ajaloos juttu oli! Paljudest nendest juutidest said Jeesuse jutlustamise käigus ning hilisematel sajanditel kristlased, kellest suurem osa hakkas omakorda islami saabudes moslemiteks. Seega on aastatuhandeid Palestiina aladel elanud juudid ning araablastest kristlased ja moslemid omavahel väga otseses suguluses: palestiinlased on araablased vaid oma kultuuripärandi ja keelelisest aspektist lähtudes (mis nad islami saabudes omaks võtsid), geneetiliselt on aga tegemist juutidega(11) . Seda on 1918. aastal tunnistanud ka David Ben-Gurion(12) ja Yitzhak Ben-Zvi(13) , öeldes: „Palestiina talupojad ja nende eluviis on elavaks tunnistuseks piiblilugude perioodi iisraellaste kommetele.“(14)
Valdava enamuse Iisraeli tänaste kodanike puhul on aga tegemist Euroopast (eriti just Ida-Euroopa aladelt) 20. sajandil sisse rännanud juutidega, kes on paratamatult juba osaliselt eurooplastega segunenud, seega kui rääkida õigusest maale, ei ole nad geneetiliselt enam vanade Iisraeli ning Juuda kodanikega nii sarnased, kui on palestiinlased ja alati Iisraelis elanud juudivähemus ning samuti on neil vähem õigust tänapäevases kontekstis, kus nende puhul on tegemist immigrantide või immigrantide otseste järeltulijate, mitte aga põliselanikega.
Kuigi Iisraeli riik hoiab oma raudses haardes enamust Palestiina aladest ning soosib igal võimalusel immigreerumist Iisraeli, on palestiinlasi siiski arvuliselt palju rohkem kui iisraellasi. Sellest tulenevalt on Gaza maailma üks tihemaima asustusega piirkondi.
Ja viimaks, ei saa ka mainimata jätta, et kuna Iisraeli kodanike puhul on sisuliselt tegemist eurooplastega, kes tahavad elada Euroopa standardite järgi (vesiklosetid, basseinid, rohked dušid, kõrbe ohtrad kastmised, et seal kasvatada Euroopasse ning Ameerikasse eksportimiseks lilli jm), on nad nüüdseks Lähis-Ida veekriisi nii kaugele viinud, et peagi võib seal oodata sõda vee pärast: liialt palju Jordani veest kulutatakse ära Iisraelis ning mujale (näiteks palestiinlastele, jordaanlastele jne) seda enam piisavalt ei jõua. Selline käitumine näitab selgelt, et taolised kodanikud sobiksid paremini elama mõnesse veerohkemasse piirkonda, et mitte tekitada looduskatastroofi või tsivilisatsioonide pidevaid kokkupõrkeid.

KASUTATUD ALLIKAD
Gibbons, Ann 2000. Jews and Arabs Share Recent Ancestry – Science NOW. American Academy for the Advancement of Science 30. oktoober.
Mayeur-Jaouen, Catherine, „Histoire du Monde Arabe au 20ème siècle“ (Araabiamaailma ajalugu 20. sajandil), loeng: Sorbonne (Paris IV), 2004/2005 õ/a.
Nebel et al. 2001, The Y Chromosome Pool of Jews as Part of the Genetic Landscape of the Middle East – Ann Hum Genet., märts 2001, 70 (2): 195-206
Tamari, Salim 2004. Lepers, Lunatics and Saints: The Nativist Ethnography of Tawfiq Canaan and his Jerusalem Circle, Teema 20 – Jerusalem Quarterly, taastatud 18.08 2007.
History of Palestine – (külastatud 14.01 2009)

(1) Semiidi keeled: 1.ida-semiidi keeled (välja surnud, n: akkadi), 2. lääne-semiidi keeled (enamuses välja surnud, n: foiniikia, ugariti, aramea (mis oli kõnekeeleks Jeesuse ajal), erinevad kaanani keeled, millest säilinud heebrea; araabia keel), 3. lõuna-semiidi keeled (n: Etioopia keeled, Jeemeni ja Omani vähemuskeeled).

(2) Antiikaja rahvas Vahemere idarannikul, hiljem ka Põhja-Aafrikas. Nende päritolu pole kindlalt teada; nende eellastena nimetatakse müstilist „mererahvast“, osa teadlasi kutsub neid Piibli järgi Noa järeltulijateks.

(3) Kaananimaa lõunarannikul linnriikides elanud rahvas, kelle maad nimetati Filistiaks. Teadlased ei ole nende päritolus ühel meelel: nende keel oli küll semiidi keel, kuid kultuuriliselt olid nad lähedased mandri Kreeka mükeene kultuurile.

(4) Vaata – Palestiina kaardid, kaart nr 1.

(5) Ärgem unustagem, et Jeesus tuli jutlustama just juutidele ning tema järgijad, keda hiljem nimetati kristlasteks, olid samuti juutide hulgast, nagu ka Jeesus ise. Seega said paljudest juutidest kristlased juba enne kristluse Rooma impeeriumi riigiusuks kuulutamist.

(6) Selle all ei olnud mõeldud iseseisvat riiki vaid pigem teatud ala, kuhu juudid võiksid välja rännata.

(7) Riigi põhiseaduses peavad kirjas olema täpsed riigipiirid. Kui pole põhiseadust, võib riik laieneda ning väga lihtsalt okupeeritud territooriumi oma osaks kuulutada.

(8) ar k -“maharaputamine”, mida tõlgitakse reeglina “ülestõus” või “vastuhakk”; I palestiinlaste intifada Iisraeli vastu 1987-1993, II intifada alates 2000.

(9) vaata näiteks – siit

(10) Gibbons, 2000

(11) Nebel, 2001

(12) Sionist, üks Iisraeli riigi loojatest ning esimene Iisraeli peaminister.

(13) Teine Iisraeli president, leiborist-sionistist juht, ajaloolane.

(14) Tamari, 2004