„Taavetist saab Koljat“
„TAAVETIST SAAB KOLJAT“ –
KUIDAS ÜKS PRANTSUSE JUUT AVASTAB 1967. AASTAL IISRAELI REAALSUSE
Religioosne haridus, mille sain, oli sionismi suhtes ükskõikne ning seetõttu oli mul Iisraeli riigi loomisest ning Iisraeli-araabia konfliktist väga piiratud arusaamine. Alles 1967. aasta juuni sõja tõttu avastasin ma Iisraeli; mitte selle, mida olin harjunud pidama Pühaks Maaks vaid ajalise ning poliitilise reaalsuse, Iisraeli riigi, mis oli ümbritseva araabiamaailmaga konfliktis. Juba maikuus, kui diplomaatiline kriis Egiptusega aina kasvas ja armee kogus kokku oma reservvägesid, lahkusin ma Talmudikoolist, et töötada vabatahtlikuna kõigepealt pimedate laste instituudis ning seejärel kibutsis. Nagu kõik tol ajal Iisraelis, olin ka mina kindel, et araablased tahavad meid merre visata ning et Iisraeli riik ning kogu sealne rahvas on tõelises ohus.
Sõja viimasel päeval olin ma Shaalvimi kibutsis, mis oli tol ajal üks kahest ainukesest ortodokssest kibutsist riigis. Shaalvim asus Jordani Läänekalda piiril, Latrouni trapistide kloostrist mõnesaja meetri kaugusel. Tol õhtul palus rabi Schlesinger, kohaliku Talmudikooli direktor, et läheksin temaga kaasa kontrollkäigule ümber kibutsi. Siis ma nägingi, umbes kilomeetri kaugusel meie asukohast, rongkäiku, mis meenutas mulle pilte ühest teisest mu lapsepõlves ning teismeeas nii palju kirjeldatud ajast: sajad mehed, naised ja lapsed suundumas ida poole, kõikvõimalike pakkide all küürus. Kõik põgenikud on ühte moodi, olgu nad siis Poolast, Palestiinast või Kosovost. Tol hetkel seda mõistmata, oli minust saanud tunnistaja kolme Palestiina küla küüditamisele. Mõni nädal hiljem tõmmati Yallu, Beit Nuba ja Emmaüs maatasa, et teha ruumi „Kanada pargile“. Täna käivad iisraellaste pered seal piknikul ning koolilapsed Eretz-Israeli floorat tudeerimas.
Mälestus 1967. aasta suve Hebroni turult. Nagu kõigile Iisraeli elanikele, nii oli 1967. aasta suvi ka mulle üks suur külaskäik territooriumitele, mis Iisraeli armee oli okupeerinud. See oli võimaluseks minna palvetama ajaloolistesse kohtadesse ning näha araablasi, kes siiani olid enamusele meist nähtamatuks jäänud. Minu isa, kes oli koos oma delegatsiooniga tulnud piibliloolisi kohti külastama, palus mind end Hebroni linna külastamisel enda grupi ees asendada. Puhevil uhkusest, et olen iisraellane, jalutan ma koos Elsassi (Prantsuse juutide) grupiga selle võõra linna tänavail, kus ma ei tundnud end mitte lihtsalt koduselt, vaid lausa peremehena. Ja just sel hetkel märkasin ma alandatud pilku araablase silmis, kellelt ma üritasin kõigi maailma kolonistide ülbusega üht lambanahka kaubelda. Nagu välk selgest taevast tabas mind teadmine, et seekord oli rõhutuks tema ja mina olin teispool piiri, seal, kus on tugevad ja kus asub võim. Ja otsekohe, spontaalselt keeldusin ma seda positsiooni omaks võtmast. Selles reaktsioonis ei olnud midagi ideoloogilist ega poliitilist, kuna ma uskusin tol hetkel ikka edasi, et araablased olid sõjas süüdi ja iisraellastel oli õigus, kuid ma ei olnud valmis sellest astuma sammu nõustumiseni, et olen okupeerija; minu kaastunne läks nagu iseenesest okupeeritu poolele üle. Õnneks juba samal õhtul kinnitas minu seisukohta ka isa: „Igasugune okupatsioon on halb ning laostab moraalselt need, kes sellest osa võtavad. Palvetagem, et kõik see lõppeks võimalikult kiiresti.“ Kuid kahjuks oli Iisraeli ühiskond selle mõistmisest kaugel …
Michel Warschawski – „Sur la frontière“ („Piiril“), Un ordre d’idées, Stock, 2002, p. 35-37 (prantsuse keelest tõlkinud Kätlin Hommik-Mrabte)