Sünd, lapsepõlv ja prohvetipõlv

Prohvet Muhammed (saws) oli pärit araablaste hulgas kõige suursugusemaks peetavast Quraiši hõimust. Ta sündis Araabia poolsaare religioosses ja kaubanduslikus pealinnas Mekas 571. aastal p Kr. Araablased sooritasid Mekasse palverännakuid ning käisid ringiratast ümber Kaaba, mille olid esimese jumalateenistuse kojana ehitanud nende esivanemad prohvet Aabraham ja tema poeg prohvet Ismael, Jumal õnnistagu neid mõlemaid.
Muhammed (saws) kasvas orvuna, kuna ta isa suri juba siis, kui ta veel sündinudki polnud ning ema, kui ta oli 6-aastane. Lapse eest kandis hoolt tema vanaisa Abdul-Muttalib ja peale viimase surma  onu Abu Talib. Tema hõim, nagu ka muud araablased, kummardas kivist, puidust ja isegi kullast iidoleid, millest mõned asetsesid Kaaba ümber. Inimesed uskusid, et iidolid suudavad kurja eemal hoida ning kasu tuua.
Juba enne seda, kui Jumal ta prohvetiks valis, oli Muhammed (saws) tuntud kui kõige usaldusväärsem ja ausam inimene Mekas. Kuna ta kedagi iial petnud polnud, kutsus rahvas teda Al-Amīn ehk Usaldusväärne. Inimesed usaldasid reisile minnes oma väärisesemed tema kätte hoiule. Ta oli tuntud ka kui As-Sadī‘ ehk Aus, kuna tema suust ei ole iial kuuldud valet. Ta oli väga heade kommete ja viisaka jutuga ning armastas aidata inimesi, kes seda vajasid. Inimesed armastasid teda tema paljude heade omaduste ja heade kommete pärast. Jumal on Koraanis öelnud:
« Tõesti, sa oled suurepärase iseloomuga. » (68:4)
Kuulus Šoti ajaloolane ja kirjanik Thomas Carlyle (surn 1885) kirjutas oma raamatus „Kangelased, kangelaste kummardamine ja kangelaslikkus ajaloos”:
„Juba noores eas oli ta tuntud mõtliku mehena. Kaaslased kutsusid teda Al-Amīn – Usaldusväärne. Ta oli tõe ja ustavuse kehastuseks, olles tõene nii oma tegudes, sõnades kui ka mõtetes. Kõigil tema sõnadel oli alati mõte taga. Ta ei olnud eriti jutukas ning pigem vaikis, kui midagi öelda ei olnud, kuid kui ta midagi ütles, oli tema sõnades kannatlikkust, arukust ja siirust ning tema ettepanekud aitasid alati probleemile lahenduse leidmisele kaasa. Vaid selline jutt ongi rääkimist väärt! Läbi elu peeti teda tugevaks, sõbralikuks, ausaks meheks. Tal oli tõsine, siiras iseloom, kuid samal ajal oli ta väga sõbralik, südamlik ja seltsiv. Ta armastas nalja ning tema naer oli sama siiras kui ta ise. Ta oli spontaanne, tuline, kuid samas alati õiglane ning õiglust armastav. Ta oli täis metsikut annet, tuld ja valgust, kõike seda lihvimata kujul, otse kõrbe sügavustest.”
Ta ei võtnud kunagi osa ühestki valskusest, ei joonud kunagi alkoholi, ei kummardanud iidoleid, vandunud nende nimel ega ohverdanud neile. Mõnda aega oli ta karjuseks oma hõimule kuuluva lambakarja üle. Prohvet (saws) ütles:
„Iga Jumala poolt saadetud prohvet on olnud karjuseks lambakarja üle.’ Tema kaaslased küsisid temalt: ‘Isegi sina, oo Jumala Sõnumitooja?’ Ta vastas: ‘Jah, ma karjatasin Meka rahva lambaid.’” (Bukhari #2143) (Tarkus selle taga seisneb ettevalmistuses inimestega tegelemiseks läbi tegelemise loomadega. Kitsede ning lammaste karjatamine muudab inimese armastavamaks ning õrnemaks kui hobuste või kaamlitega tegelemine.)
Enne Jumala poolt prohvetiks määramist armastas Muhammed (saws) end sulgeda Hira koopasse, veetes seal järjest palju öid.
Kui Prohvet (saws) oli neljakümnene, sai ta samas koopas esimese jumaliku ilmutuse, nagu meile on jutustanud Aiša (Prohveti  abikaasa), Jumal olgu temaga rahul:
„Esimene asi, mis Jumala Sõnumitoojale (saws) Hira koopas osaks sai, oli nägemus (revelatsioonid unes). Iga kord, kui ta und nägi, läks see täide, sama kindlalt kui igahommikune koidu saabumine. Hiljem hakkas Jumala Sõnumitooja (saws) üksi mediteerimist armastama. Ta veetis oma koopas päevi ja öid, enne kui jälle oma pere juurde naases. Ta võttis oma koopasviibimiseks toiduvaru kaasa. Kui ta oma naise Khadiža (Prohveti esimene  abikaasa) juurde tagasi tuli, Jumal olgu temaga rahul, sai ta uue varu toitu ning asus taas koopas mediteerima.
Kui Muhammed (saws) oli taas kord Hira koopas, tuli ta juurde ingel Gaabriel ja käskis tal lugeda (araabiakeelne verb „iqra” tähendab eesti keeles nii „õpi”, „loe”, kui „retsiteeri”). Muhammed (saws) vastas: „Ma ei oska lugeda!” Gaabriel haaras temast nii kõvasti kinni, et ta ei saanud hingata ning lasi seejärel lahti, öeldes: „Oo Muhammed, loe!” Taas vastas Muhammed (saws): „Ma ei oska lugeda!” Gaabriel haaras Muhammedist (saws) teist korda kinni. Seejärel käskis ta Muhammedil (saws) kolmandat korda lugeda ja kui viimane seda ikka ei teinud, haaras ta taas kord nii kõvasti temast kinni, et ta hingata ei saanud ja ütles siis, lahti lastes: „Oo Muhammed!
« Loe oma Issanda nimel, kes on loonud. Loonud inimese rippuvast klombist (embrüost). Loe ja su Issand on Armuline. » (96:1-3)
Jumala Sõnumitooja (saws) naases koju, üle kere värisedes. Ta astus sisse ning ütles Khadižale: „Kata mind, kata mind!” Khadiža kattis Muhammedi (saws) kinni ning aja möödudes hakkas viimasel parem. Seejärel jutustas ta oma naisele, mis temaga Hira koopas oli juhtunud. Ta ütles: „Ma olin tõesti nii enda kui oma mõistuse pärast mures.” Khadiža aga lohutas teda, öeldes:
„Jumala nimel, sa ei pea muretsema, kuna Jumal, Kõige Kõrgem, ei alanda sind iial! Sa oled oma pere vastu hea, sa aitad vaeseid ja puudustkannatavaid, sa oled heasüdamlik ning külalislahke ja aitad neid, kes seda vajavad.”
Khadiža viis oma abikaasa Muhammedi (saws) oma nõbu Waraqa ibn Nawfal ibn Asad ibn Abdul Uzza juurde, kes oli islamieelsel ajastul (mis on araablaste hulgas tuntud kui Teadmatuse Aeg) kristlaseks hakanud. Ta oli olnud heebrea pühakirja kirjutaja, kuid hiljem pimedaks jäänud. Khadiža ütles oma nõbule:
„Oo nõbu, kuula, mida su nõbul (Muhammedil (saws)) on sulle öelda!” Waraqa küsis: „Mida oled sa näinud, armas nõbu?”
Jumala Sõnumitooja (saws) rääkis talle, mis ta Hira koopas oli näinud. Olles Muhammedi (saws) ära kuulanud, ütles Waraqa:
„Jumala nimel, see on ingel Gaabriel, kes ilmus prohvet Moosesele, Jumal õnnistagu teda.  Ma soovin, et oleksin elus, kui su rahvas su Mekast välja ajab!” Jumala Sõnumitooja (saws) päris: „Kas nad ajavad mu Mekast välja?” Waraqa vastas jaatavalt: „Iial ei ole keegi edasi andnud selletaolist Sõnumit, mis sulle on antud, ilma et ta rahvas ei oleks tema vastu sõda välja kuulutanud. Kui ma saan veel selle tunnistajaks, siis toetan sind.”
Waraqa elas veel vaid mõnda aega peale seda ning suri. Ka ilmutus peatus mõneks ajaks.” (Bukhari #3)
Hadithis eelpool tsiteeritud Koraani peatükk märgib Muhammedi (saws) prohvetipõlve algust. Seejärel ilmutas Jumal talle:
« Oo sina, kes oled mässitud (rõivastesse), tõuse ja hoiata! Ja oma Issandat ülista! Ja oma rõivad puhasta! » (74:1-4)
Selle Koraani peatüki ilmutusega hakkas Prohvet (saws) mekalasi avalikult islamisse kutsuma. Ta alustas omaenda sugulastest ning hõimust, kuid enamus neist keeldus kangekaelselt teda kuulamast, kuna ta kutsus millegile, mille tunnistajateks nad varem iial pole olnud ja mis oli vastuolus nende hulgas juba põlvkondi levinud iidolikummardamisega.
Islam on täiuslik eluviis, mis tegeleb nii religioossete, poliitiliste, majanduslike, kui ka sotsiaalsete küsimustega. Islam ei kutsunud neid mitte ainult Ainujumalat kummardama ning oma iidoleid hülgama, vaid keelas neile ka asju, mida nad pidasid meeldivateks, nagu näiteks alkohol, abielurikkumine, hasartmängud ja intress. Islam kutsus inimesi üles olema üksteise vastu õiglased ning ausad ja teadmisele, et nad kõik on võrdsed, välja arvatud vagaduses. Kuidas oleks quraišid, kõige suursugusema Araabia hõimu liikmed, saanud tunnistada end võrdseteks madalama staatusega inimeste ja eriti veel orjadega! Nad mitte ainult ei keeldunud islamit vastu võtmast, vaid asusid Muhammedi (saws) taga kiusama ning kutsusid teda halba valgusesse seadmiseks hulluks, nõiaks ja valetajaks. Nad süüdistasid teda kuritegudes, mida nad ei oleks enne islamit iial julgenud tema arvele kirjutada. Nad ässitasid tema haavamiseks ning ta kaaslaste rõhumiseks ning piinamiseks harimatud rahvahulgad ta vastu üles. Prohveti (saws) lähedane kaaslane Abdullah ibn Masūd ütles:
„Kord kui Prohvet (saws) seisis Kaaba lähedal ja palvetas, istus grupp Quraiši mehi oma tavalisel istumiskohal ning üks neist ütles: ‘Näete seda meest? Keegi teist võiks tuua kaamli sisikonna ja oodata, kuni ta on kummarduses maas ning seejärel panna need ta õlgade vahele.’ Kõige õelam neist pakkus, et võib seda teha ja kui Prohvet (saws) kummardus, pani ta selle kõntsa talle õlgade vahele; nii jäigi Prohvet (saws) kummardusse. Mehed aga naersid nii, et pidid pikali kukkuma. Keegi läks aga (Prohveti (saws) tütre) Fatima juurde, kes oli sel ajal noor tütarlaps, ning jutustas talle, mis oli juhtunud. Fatima tuli kiiresti Prohveti (saws) juurde, võttis kõntsa ta seljalt ära, pööras end Quraiši meeste poole ning needis neid.” (Bukhari #498)
Prohveti (saws) kaaslane Munīb Al-Azdi ütles:
„Ma nägin Jumala Sõnumitoojat Teadmatuse Ajal inimestele ütlemas: ‘Öelge, et ei ole jumalust peale Jumala ja te olete võitjate hulgast.’ Oli inimesi, kes talle selle eest näkku sülitasid, neid, kes talle liiva pähe viskasid ja neid, kes teda kuni keskpäevani needsid. Kord tuli teatud noor tütarlaps veeanumaga. Prohvet (saws) pesi oma näo ja käed ja ütles: ”Oo mu tütar, ära karda, et su isa saab alandatud või vaesuse poolt vangistatud.” (Mu’žam al-Kabīr #805)
Prohveti (saws) ühe kaaslase Abdullah ibn Amr Al-Aasi käest küsiti kurja kohta, mida uskmatud olid Prohvetile (saws) teinud ning too vastas:
„(Kord üks uskmatu) astus Prohveti (saws) juurde, kui viimane Kaaba juures palvetas ning pani rõivatüki ta kaela ümber. Abu Bakr (Prohveti (saws) lähim kaaslane ning esimene kaliif peale tema surma) jooksis kohale, haaras mehel õlast ning tõukas ta eemale, öeldes: ‘Kas tapaksid tõesti mehe vaid seetõttu, et ta kinnitab Ainujumala olevat oma Issanda ja kuna su Issandalt on tulnud selged märgid?’” (Bukhari #3643)
Sellised juhtumid ei takistanud aga Prohvetit (saws) Mekasse hadžile (palverännakule) tulnud hõimudele islamit kuulutamast ning sõnumit edastamast. Hulk palverändureid Yathribist, pisikesest Mekast põhja pool asuvast tänapäeval Mediina nime all tuntud linnast, uskusid temasse ja vandusid, et toetavad teda, kui ta on nõus nende juurde emigreeruma. Prohvet (saws) saatis oma kaaslase Mus’ab ibn Umairi nendega kaasa, et too neile islami põhitõdesid õpetaks. Peale kogu rõhumist, mida moslemid oma kodulinnas Mekas olid pidanud taluma, lubas Jumal neil viimaks Mediinasse emigreerud. Seal võeti nad vastu soojuse, rõõmu ja külalislahkusega. Mediinast sai uus islamiriigi pealinn, kust islam kaugele levis.
Prohvet (saws) õpetas Mediina elanikele Jumala käske ning nood hakkasid teda rohkem armastama kui iseendid. Nad olid alati valmis teda aitama ning kulutasid kogu oma vara islami ja Jumala heaks. Nende ühiskond muutus peagi usu poolest tugevaks ning rikkaks. Sealsete inimeste õnn, ühtsus, abivalmidus ning vendlus olid silmnähtavad. Rikkaid ja vaeseid, musti ja valgeid, araablasi ja mitte-araablasi koheldi võrdsetena, vendadena Jumala usus ning nende vahel ei tehtud vahet, välja arvatud vagaduses ning heades tegudes.
Kui Quraiši mehed said teada, et Prohveti (saws) kutse oli kaugele kajanud ning palju järgijaid kaasa toonud, võtsid nad nõuks islami levik peatada. Nad võitlesid moslemitega islami esimeses lahingus Badris ja kuigi neil oli moslemite suhtes ülekaal nii arvus kui relvastuses, said nad siiski lüüa. Kuigi moslemeid oli vaid 314 ja uskmatuid 1000, kinkis Jumal siiski Prohvetile v ja tema kaaslastele otsustava võidu. Moslemite ja uskmatute vahel toimus veel mitmeid teisigi lahinguid ning peale kaheksat aastat seisis Prohveti (saws) taga 10 000-meheline armee, millega ta vallutas Meka ning saavutas võidu rahva üle, kes oli teda ning tema kaaslasi piinanud igal mõeldaval ja mõeldamatul õelal viisil. Kõigest hoolimata oli Prohvet (saws) pärast oma suurt võitu siiski armulik ning jättis nii rahva elu kui vara puutumata. Selle otsustava võidu aastat nimetatakse „vallutuse aastaks”. Jumal ütleb Koraanis:
« Kui on tulnud Jumala võit ning vallutus ja sa näed inimesi hulgaliselt Jumala usku sisenemas, siis ülista oma Issanda kiitust ja palu Temalt andestust. Tõesti, ta on Andestav. » (110:1-3)
Pärast vallutust pöördus Prohvet (saws) Meka rahva poole ning küsis neilt:
„Mida te arvate, et ma teiega nüüd teen?” Nad vastasid: „Sa teed vaid midagi head, kuna sa oled hea ja lahke vend ning hea ja lahke nõbu!” Prohvet (saws) vastas: „Minge – te olete vabad.” (Baihaqi #18055)
Tänu sellele armuandmisele astusid tuhanded islamisse. Prohvet (saws) aga naases hiljem Mediinasse. Mõne aja pärast tahtis Prohvet (saws) hadži sooritada. Nii ta asuski 114 000 kaaslasega Meka poole teele. See hadž on tuntud kui „hažžat ul-wadaa’” ehk „hüvastijätu palverännak”, kuna see palverännak jäigi Prohvetile (saws) viimakses – vaid mõni aeg hiljem ta suri.
Prohvet (saws) pidas 9. Dhul-Hižža päeval Arafati mäel oma hüvastijätu jutluse. Peale Jumala ülistamist ütles ta:
„Rahvas, kuulake mind tähelepanelikult, kuna ma ei tea, kas pärast seda aastat olen ma veel teie hulgas või mitte. Seega kuulake mind äärmise tähelepanuga ja viige minu sõnad edasi ka neile, kes täna siin olla ei saanud.
Rahvas, nagu te peate pühaks seda kuud, seda päeva ja seda kohta, nii pidage ka pühaks iga moslemi (Jumala tahtele alluja) vara. Andke alati teie hoolde usaldatud hüved tagasi neile, kellele need kuuluvad. Ärge tehke kellelegi haiget, nii et keegi ei teeks ka teile haiget. Pidage meeles, et saate kokku oma Issandaga ja Tema mõistab teie tegude üle kohut. Jumal on teile keelanud liigkasuvõtmise (intresstulu), seega on nüüdsest kõik intressiga võlakirjad tühistatud. Teie kapital jääb aga teile. Te ei tohi ei teisi intressiga maksustada ega ise seda maksta. Hoiduge saatana eest, teie usu kaitseks. Ta on täielikult kaotanud lootuse teid kunagi eksiteele juhatada suurtes pattudes, seega hoiduge teda järgimast väikestes pattudes.
Mehed, on tõsi, et teil on oma naiste suhtes teatud õigused, kuid ka neil on teie suhtes teatud õigused. Pidage meeles, et olete nad enestele naiseks võtnud vaid Jumala usalduse all ning Tema loal. Kui nad tagavad teile teie õigused, siis on ka neil õigus saada lahkelt toidetud ja kaetud. Kohelge oma naisi hästi ja olge nende vastu lahked, sest nad on teie partnerid ja teie abilised. Ja teie õiguseks on, et nad ei sõbrusta kellegagi, keda teie heaks ei kiida, samuti kui nad ei riku abielu.
Rahvas, kuulake hästi – teenige Jumalat, sooritage viis palvet päevas (salaat), paastuge Ramadanikuul (saum) ja andke oma varast almust (zakaat). Käige ära palverännakul (hadž), kui teil on selleks võimalus. Kogu inimkond pärineb Aadamast ja Eevast, araablane ei ole üle mitte-araablasest, nagu ka mitte-araablane ei ole üle araablasest; samuti ei ole valge (inimene) üle mustast, nagu ka must ei ole üle valgest; välja arvatud jumalakartlikkuses ja heades tegudes. Teadke, et iga moslem (Jumala tahtele alluja) on teisele moslemile vennaks ja moslemid moodustavad ühtse vennaskonna. Midagi, mis kuulub ühele moslemile, ei saa olla legaalne teisele, välja arvatud juhul, kui see on antud vabast tahtest ja meelsasti. Ärge siis olge iseendi suhtes ebaõiglased.
Pidage meeles, et ühel päeval ilmute te Jumala ette ja annate oma tegude eest vastust. Seega, olge ettevaatlikud ja ärge astuge kõrvale õigluse teest, kui mind enam ei ole. Rahvas, peale mind ei tule enam ühtki prohvetit ega apostlit ning ühtki uut usku ei sünni. Mõelge hästi järele ja püüdke aru saada sõnadest, mis ma teile edastan. Ma jätan endast maha kaks asja – Koraani ja minu Sunna. Kui te neid järgite, ei eksi te kunagi. Kõik, kes te mind kuulete, andke edasi minu sõnad ja nende kuuljad jälle omakorda edasi ja saagu viimased kuuljate seas mu sõnadest paremini aru kui need, kes mind otse on kuulanud.Jumal, ole mulle tunnistajaks, et olen Su sõnumi Su rahvale edasi andnud!”
Prohvet (saws) suri Mediinas, osade teadete kohaselt 11. hižra (moslemite emigreerumine Mekast Mediinasse; selle aasta järgi arvestatakse islami aja algust) aasta Rabi al-Awali kuu 12. päeval ja ta maeti Mediinasse. Moslemid olid tema surma teatest šokeeritud ning mõned kaaslased koguni ei uskunud seda. Omar oli nii endast väljas, et ütles: „Murran kaela sellel, kes iganes julgeb öelda, et Muhammed on surnud!” Abu Bakr pöördus seejärel moslemite poole ning luges ette järgmised Jumala sõnad:
« Muhammed on vaid sõnumitooja. Teised sõnumitoojad on lahkunud enne teda. Kui ta peaks surema või surma saama, kas pöörate siis uskmatuse poole? Kes iganes selja pöörab ei kahjusta Jumalat kuidagi, kuid Jumal annab tasu sellele, kes on tänulik. » (3:144)
Kui Omar seda värssi kuulis, ei öelnud ta enam seda, mida oli öelnud, kuna ta oli alati armastanud Jumala seadusi täita ning rikkumistest hoiduda. Prohvet (saws) oli surres 63 aastat vana.
Muhammed (saws) elas Mekas 40 aastat, enne kui temast prohvet sai. Pärast prohvetiks saamist, elas ta seal veel 13 aastat, kutsudes inimesi Ainujumalat tunnistavasse islamisse. Seejärel emigreerus ta Mediinasse ning jäi sinna kümneks aastaks, saades edasigi ilmutusi ning kutsudes inimesi islamisse, kuni Koraan ja Issanda usk olid täiustatud.
Kuulus näitekirjanik ja kriitik George Bernard Shaw (surn 1950) ütles:
„Ma olen alati Muhammedi usku selle suurepärase vitaalsuse tõttu kõrgelt hinnanud. See on ainus religioon, milles peitub suurepärane assimileerumisvõime, mis aitab sellel eksistentsi erinevate faasidega kaasas käia, muutes selle meeldivaks igas vanuses inimestele. Ma olen ennustanud Muhammedi usu kohta, et homme võtab Euroopa selle vastu, kuna juba täna on seda hakatud vaikselt vastu võtma. Keskaegsed kirikuisad on võhiklikkusest või kitsarinnalisusest tingitult maalinud Muhammedi usu kõige tumedamates värvides. Tegelikult oli neid õpetatud vihkama mõlemat – nii Muhammedi ennast kui tema usku. Nende jaoks oli Muhammed anti-Kristus. Ma olen selle suurepärase mehe kohta palju lugenud ja minu arvates, kaugel anti-Kristusest, peaks seda meest nimetama inimkonna päästjaks.” (Rahman, Afzalur, Encyclopedia of Seerah („Sīra (elulugude) entsüklopeedia”))

Peatükk Abdurrahman Al-Sheha raamatust „Muhammad the Messenger of God” („Jumala Sõnumitooja Muhammed”)