Prohvetluse mõiste islamis

Moslemi jaoks ei ole prohvet ilmtingimata keegi, kes suudab tulevikku ette ennustada – hoolimata sellest, et enamik Muhammedi (saws) ennustustest on juba täide läinud –, vaid on tavaline, Jumala poolt oma rahvast patukahetsusele, usule, elu Jumalale pühendamisele, heategemisele ning elu mõtte taas avastamisele kutsuma saadetud inimene. Prohveteid ei peeta jumalikeks, nende poole ei palvetata ning neid ei ülistata. Prohvetid olid siiski vaid inimesed, kuigi nad olid suurepärase iseloomu ning hingelisusega, pattudest puhastatud, võimelised imesid teostama, ilmutusi saama ning Jumalaga suhtlema. Islam õpetab, et Jumal on vaid Üks, ilma kaaslasteta; ükski inimene ei saa iial jagada meie suure ning kompleksse maailma Intelligentse Looja ning Alalhoidja positsiooni. Muhammed (saws) oli vaid Jumala sulane ning Sõnumitooja, kuigi temas oli olemas parim inimesest ning see teebki temast väärt eeskuju läbi aegade, ka tänapäeval. Muhammed (saws) oli viimane Jumala poolt saadetud prohvetite ning sõnumitoojate reas, kuhu kuulusid ka näiteks Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus, ning ta viis läbi niivõrd suurejoonelise inimeste ning ühiskondade muutuse, et sellele on tänapäevalgi raske, kui mitte võimatu, samaväärset leida. Rääkides oma viimase prohveti rollist, on Muhammed (saws) ise öelnud:

„Näide minu ning minule eelnevate prohvetite kohta on nagu lugu mehest, kes ehitas maja. Maja sai perfektne, kuid sellel puudus üks telliskivi. Inimesed käisid ümber maja, uurisid imestunult selle täiuslikkust ning ütlesid: ‘Kui poleks vaid seda auku seal!’ Mina olen see tellis, ma olen viimane prohvetite seas.”