Muhammedi (saws) päritolu

Ta täisnimi on Abul-Qasim (Araablastel ja teistel semiidi rahvastel on kombeks inimestele selle järgi hüüdnimi anda, kelle isa (Abu) või emaga (Umm) tegemist on. Tihti antaks selline hüüdnimi aga juba enne abiellumist või esimese lapse sündi. Prohveti  hüüdnimeks oli Abul-Qasim (Al-Qasimi isa), kuigi tal ei ole kunagi olnud Al-Qasimi nimelist poega.) Muhammed, Abdullahi poeg, Abdul-Muttalibi pojapoeg. Tema esivanemate rida jõuab välja Adnani hõimuni, kes olid Ismaeli (prohvet Aabrahami poja) järeltulijad, olgu Jumal neile kõigile armuline. Tema ema oli Wahbi tütar Amina.
Prohvet  on öelnud:
„Tõesti, Jumal valis Kinana hõimu teiste Ismaeli laste hõimude hulgast; Ta valis Quraiši teiste Kinana hõimude hulgast; Ta valis Banu Hašimi teiste Quraiši perekondade hulgast ja Ta valis minu Banu Hašimi hulgast.” (Muslim #2276)
Prohvet (saws) oli väga suursugusest perekonnast ja seda tunnistasid isegi tema suurimad vaenlased, nagu näiteks Abu Sufyan enne islami vastuvõtmist Rooma imperaatori Herakliuse ees.
Prohveti nõbu Abdullah ibn Abbas on jutustanud, et Jumala Sõnumitooja (saws) kirjutas Herakliusele ning kutsus teda islamit vastu võtma. Dihya Al-Kalbi, üks Prohveti  kaaslastest viis kirja Bosra (vana linn tänapäeva Süüria aladel) kubernerile, kes omakorda andis selle Herakliusele.
Pärast seda, kui Jumal oli Herakliusele Pärsia armee üle võidu kinkinud, käis Heraklius Jumalale tänu avaldamiseks Homsist Ilyani (Jeruusalemma). Kui Jumala Sõnumitooja kiri Herakliuseni jõudis, ütles ta: „Otsige mulle kedagi tema rahva (Quraiši hõimu araablaste) hulgast, kui neid siin leiduma peaks, et selle Jumala sõnumitooja kohta küsida.” Tol ajal juhtus Abu Sufyan ibn Harb koos mõnede teiste Quraiši meestega Šaamis (Süüria, Liibanoni, Jordaania, Palestiina alad) olema. Nad olid sinna tulnud kaupmeestena, Jumala Sõnumitooja (saws) ja Quraiši uskmatute vahel sõlmitud vaherahu ajal. Abu Sufyan ütles:
„Herakliuse käskjalg leidis meid kusagil Suure Süüria piirkonnas ning viis mind koos mu kaaslastega Ilyasse Herakliuse ette. Kui me kohale jõudsime, istus ta oma õukonna keskel, peas kroon, ümbritsetud Bütsantsi vanematest aukandjatest. Ta ütles oma tõlgile: ‘Küsi, kes neist on selle mehe lähisugulane, kes end prohvetiks nimetab.’”
Abu Sufyan lisas:
„Ma vastasin: ‘Mina olen tema lähim sugulane.’ Ta küsis: ‘Mis on teie sugulusaste?’ Ma vastasin: ‘Ta on mu nõbu.’ Peale minu ei olnud karavanis ühtki teist Abd Manafi hõimu esindajat. Heraklius ütles: ‘Astugu ligemale!’ Seejärel käskis ta mu kaaslastel seista mu selja taha, võimalikult minu lähedale ning ütles oma tõlgile: ‘Ütle selle mehe kaaslastele, et ma tahan teda küsitleda selle kohta, kes ütleb enda prohveti olevat. Kui ta peaks valetama, siis nad andku sellest kohe märku.'” 
Abu Sufyan lisas:
„Jumala eest, kui ma ei oleks oma kaaslaste ees häbisse kartnud jääda, ei oleks ma küsitlemisel tõtt rääkinud. Kuid oleks olnud suureks häbiks lasta end oma kaaslastel valetajaks nimetada, seega pidin ma tõtt rääkima.
Ta ütles oma tõlgile: ‘Küsi temalt, millisesse perekonda see mees kuulub.’ Ma vastasin: ‘Ta kuulub meie hulgas suursugusesse perekonda.’ Ta küsis: ‘Kas keegi teie hulgast on enne teda midagi taolist väitnud?’ Ma vastasin: ‘Ei.’ Ta küsis: ‘Kas on teda kunagi varem valelikkuses süüdistatud?’ Ma vastasin: ‘Ei.’ Ta küsis: ‘Kas keegi tema esivanematest oli kuningas?’ Ma vastasin: ‘Ei.’ Ta küsis: ‘Kas teda järgivad rikkad või vaesed?’ Ma vastasin: ‘Vaesed järgivad teda.’ Ta küsis: ‘Kas neid saab päev-päevalt rohkem või vähem?’ Ma vastasin: ‘Aina rohkem.’ Ta küsis: ‘Kas keegi neist, kes end on tema usku pööranud, on selles pettunud ning selle hüljanud?’ Ma vastasin: ‘Ei.’ Ta küsis: ‘Kas ta murrab oma lubadusi?’ Ma vastasin: ‘Ei, aga meil on praegu temaga vaherahu ning me kardame, et ta rikub seda.’
Abu Sufyan lisas:
„Mul ei olnud midagi muud peale selle viimase lause tema vastu öelda.
Seejärel küsis Heraklius: ‘Olete te kunagi temaga sõdinud?’ Ma vastasin: ‘Jah.’ Ta küsis: ‘Mis oli teie lahingute tulemuseks?’ Ma vastasin: ‘Mõnikord oli võit tema, mõnikord meie poolel.’ Ta küsis: ‘Mida ta teilt tahab?’ Ma vastasin: ‘Ta tahab, et kummardaksime üksnes Jumalat ja mitte kedagi teist peale Tema ning et hülgaksime oma esiisade usu. Ta käsib meil palvetada, almust anda, vooruslikud olla, oma lubadusi pidada, tagastada see, mis meile on usaldatud.’”
Kui ma olin seda öelnud, ütles Heraklius oma tõlgile: ‘Ütle talle, et ma küsisin sinult tema päritolu kohta ja sa vastasid, et ta kuulub suursugusesse perekonda. Tõesti, kõik Sõnumitoojad on olnud pärit oma rahva suursuguseimatest perekondadest. Seejärel küsisin ma sinult, kas keegi teine teie hulgast on kunagi midagi säärast väitnud ja sa vastasid eitavalt. Kui vastus oleks olnud jaatav, oleksin ma arvanud, et see mees jäljendab kedagi, kes on olnud enne teda. Kui küsisin sinult, kas teda on iial valelikkuses süüdistatud, vastasid sa eitavalt, seega ma järeldasin, et keegi, kes ei ole valetanud inimestele, ei saaks ka Jumala kohta valetada. Seejärel küsisin sinult, ega keegi tema esiisadest ole kuningas olnud. Sinu vastus oli eitav. Kui see oleks olnud jaatav, oleksin arvanud, et see mees tahab oma esivanemate kuningriiki taastada. Kui küsisin sinult, kas rikkad või vaesed teda järgivad, vastasid sa, et vaesed käivad tema sõna järgi. Tõesti, sellised on Sõnumitoojate järgijad. Seejärel küsisin ma sinult, kas tema järgijate arv kasvab või kahaneb ning sa vastasid, et neid tuleb aina juurde. Tõesti, see on õige usu tulemiks, kuni see saab täiustatud. Ma küsisin, kas on kedagi, kes peale tema usu omaks võtmist on selles pettunud ning selle maha jätnud ning sa vastasid eitavalt. Tõesti, see on õige usu märgiks, sest kui see on leidnud tee inimese südamesse ning sellega täielikult ühinenud, ei saa keegi selles pettuda. Ma küsisin sinult, kas ta on iial oma lubadust murdnud; sa vastasid eitavalt. Ja sellised on Sõnumitoojad – nad ei murra iial oma lubadust. Ma küsisin sinult, kas on ta iial teiega võidelnud ja teie temaga. Sa vastasid jaatavalt ja lisasid, et mõnikord on tema olnud võidukas ja mõnikord teie. Tõesti, sellised on Sõnumitoojad – neid pannakse proovile, kuid lõplik võit kuulub alati neile. Seejärel küsisin ma, mida ta teilt nõuab. Sa vastasid, et ta nõuab, et kummardaksite vaid Jumalat ja ei kedagi teist peale Tema, et hülgaksite selle, mida teie esiisad kummardasid, et palvetaksite, räägiksite tõtt, oleksite vooruslikud, peaksite oma lubadusi ning tagastaksite selle, mis teile on usaldatud. Need kõik on Prohveti omadused, keda ma teadsin tulevat, kuid ei oleks iial osanud oodata teda teie (araablaste) hulgast. Kui see, mida sa räägid, on tõsi, hõivab ta peagi maa mu jalge all ning kui ma teaksin kindlalt, et jõuan temani, läheksin viivitamatult temaga kohtuma ning kui oleksin temaga, peseksin kindlasti ta jalgu.’”
Abu Sufyan lisas:
„Seejärel küsis Heraklius Jumala Sõnumitooja kirja järele ja see loeti ette. Selle sisu oli järgmine:
Ma alustan Jumala, kõige Armulisema ja Halastavama nimel. Muhammedilt, Jumala sulaselt ja Sõnumitoojalt Herakliusele, Bütsantsi valitsejale. Rahu olgu Jumala sõna järgijatega. Ma kutsun sind islamit vastu võtma (Jumala tahtele alistuma). Võta vastu islam ja sa võid tunda end kindlalt; võta vastu islam ja Jumal annab sulle topelt tasu. Kui lükkad selle kutse tagasi, oled süüdi oma alamate eksiteele juhatamises.
« Oo Raamaturahvad, tulge sõna juurde, mis on meie ja teie vahel ühine, et me ei kummarda kedagi teist peale Jumala ning ei seo Temaga kummardamises midagi ning et keegi meist ei võta issandaiks kedagi muud peale Jumala. Kui nad ära pööravad, ütle: tunnistage, et oleme Jumalale alistunud. » (3:64)
Abu Sufyan lisas:
„Kui Heraklius oli oma kõne lõpetanud, kostus tema ümber Bütsantsi aukandjate hulgast vali kisa ja lärm oli nii suur, et ma ei saanud aru, millest nad rääkisid. Seejärel kästi meil lahkuda.
Kui me olime kaaslastega üksi jäänud, ütlesin ma neile: ‘Tõesti, (Prohveti) lugu on jõudu kogunud, isegi roomlaste kuningas kardab teda!’”
Abu Sufyan lisas:
„Jumala nimel, ma muutusin kindlamaks ja kindlamaks, et tema usk saab olema võidukas, kuni ma ise islami vastu võtsin.” (Bukhari #2782)

Peatükk Abdurrahman Al-Sheha raamatust „Muhammad the Messenger of God” („Jumala Sõnumitooja Muhammed”)