Prohveti(saws) kombed ja iseloom

1. Intelligentsus: Prohvet (saws) oli äärmiselt intelligentne. Ei ole palju inimesi, kes võiksid temaga selles võistelda. Qadhi Iyaadh (Tähtis islami õpetlane, kes on kirjutanud palju teoseid, kaasa arvatud Prohveti  eluloo.), Jumal olgu talle armuline, on öelnud:
„See saab selgeks igaühele, kes tutvub Prohveti (saws) eluloo ning tegudega, lugedes tema sügavamõttelistest ning kõneosavaist avaldustest rahvale, tema headest kommetest, kindlalt tema iseloomu juurde kuuluvast eetikast ning moraalist, tema teadmistest Vana ning Uue Testamendi ja muude jumalike sõnumite kohta (sellest, mis Jumal talle oli avaldanud), tema teadmistest kõrgelt arenenud ning ammu unustatud tsivilisatsioonide tarkuste kohta, tema võimest kõike omavahel võrrelda, näitlikustada ning kasulikke teguviise ning seadusi rakendada. Ta inspireeris ning kinnitas parimat iseloomu- ning moraalitäiust. Ta oli oma rahvale kõiges heaks eeskujuks: teaduses, Jumala teenimises, meditsiinis, pärimisseadustes, pereelus ja paljus muus. Ta teadis ning õppis kõike seda ilma iialgi varasemaid Jumala Sõnumeid uurimata ning varasemate uskude õpetlastelt kuulmata. Prohvet (saws) ei olnud kunagi koolis käinud, tal puudus kõigest sellest igasugune aim enne seda, kui ta prohvetiks sai. Ka ei osanud ta ei lugeda ega kirjutada. Prohvet (saws) oli nii elutark, kui üks inimene veel üldse olla võis. Kõigevägevam andis talle teadmisi sellest, mis oli juhtunud minevikus, kui ka sellest, mis saab juhtuma tulevikus. Kõik eelnev on vaid märgiks sellest, kui võimas on Jumal ning kui suur Tema ülemvõim. (Eiyadh, Qadhi, „Al-Shifa bita’reefi Hoquooqil-Mostafa”.)

2. Kõige tegemine Jumala nimel: Prohvet (saws) tegi kõike vaid Jumala heakskiidu poole püüeldes. Kui ta inimesi islamisse kutsus, vigastati ning ahistati teda igal võimalikul viisil, kuid ta talus kõike seda väga kannatlikult, lootes Jumalalt tasu. Abdullah ibn Masūd ütles:
„Prohvet (saws) sarnanes prohvetile, kellele ta oma rahvas haiget tegi. Ta pühkis vere oma näolt ning ütles: ‘Oo Jumal, anna mu rahvale andeks, sest nad ei tea!’ (Bukhari #3290)
Žundub ibn Sufyān ütles, et Sõnumitooja  sõrm veritses ühe lahingu ajal ning ta lausus:
„Sa oled vaid veritsev sõrm, haavatud Jumala eest.” (Bukhari #2648)

3. Siirus: Prohvet (saws) oli alati ning igas asjas siiras ja aus, nagu Jumal oli teda käskinud. Jumal on Koraanis öelnud:
« Ütle: Tõesti, minu palve, minu ohver, minu elu kui ka minu surm on vaid Jumalale, Maailmade (nii inimeste, džinnide paralleelmaailma kui ka kõige muu loodu) Isandale. Tal ei ole kaaslast. Ja seda on mul kästud ja ma olen esimene moslem (end Jumala tahtele allutaja) (teie seas). » (6:162-163)

4. Hea moraal, eetika ning sõprus: Prohvet (saws) oli elavaks näiteks kõigile inimestele. Tema naiselt Aišalt küsiti tema kommete kohta ning Aiša vastas:
„Tema kombed olid Koraan.”
Aiša pidas sellega silmas, et Prohvet (saws) elas Koraani käskude ja seaduste järgi, hoidus kõigest, mis Koraani järgi keelatud oli ning järgis kõiki seal mainitud vooruslikke tegusid. Prohvet  ütles:
„Jumal on mind saatnud, et täiustada häid kombeid ning teha häid tegusid.” (Bukhari ja Ahmed)
Jumal on Prohveti (saws) kirjeldamiseks öelnud:
« Tõesti, sa oled suurepärase moraalse iseloomuga. » (68:4)
Anas ibn Malik oli Prohveti (saws) teenistuses kümme aastat. Ta veetis temaga koos päevi ja öid, nii reisil kui ka kodus Mediinas ja tundis seega hästi Prohveti (saws) kombeid. Ta ütles:
„Prohvet (saws) ei sõimanud iialgi kedagi ega olnud ka kunagi ebaviisakas, ta ei neednud ega teotanud kedagi. Kellelegi märkuse tegemiseks ütles ta vaid: ‘Mis tal on?’ …” (Bukhari #5684)

5. Viisakus ja head kombed: Prohveti (saws) kombed olid alati laitmatud ning ta oli viisakas kõigi, isegi lastega. Kord oli Prohvet (saws) ühel koosviibimisel ning talle toodi jooginõu, millest ta ka jõi. Temast paremal oli üks poiss ning vasemal üks vanem mees. Tundes end kohustatuna vanemaid inimesi austada, kuid samas soovides mitte poisi tundeid haavata, küsis ta viimaselt:
„Ega sa pahanda, kui annan joogi neile?” Poiss vastas: ‘Oo Jumala Prohvet, ma eelistaksin, et keegi ei jooks kohast, kust sina jõid, see on minu õigus.’ (Islami etiketi järgi peab kõike alati alustama paremalt.) JaJumala Sõnumitooja  ulatas joogi poisile.” (Bukhari #2319)

6. Paranduse ning lepituse armastus: Millal iganes juhtus midagi sellist, mille tagajärjel oli lepitust vaja, tõttas Prohvet (saws) olukorda lahendama. Kord, kui Prohvet (saws) kuulis, et Qubā (linn, mis asus varem Mediinast väljas, nüüd aga on Mediina osa) rahvas ühe küsimuse tõttu omavahel riius oli, ütles ta:
„Mingem seda probleemi lahendama ning rahu nende vahele tagasi tooma.” (Bukhari #2547)

7. Hea käskimine ning halva keelamine: Kui Prohvet (saws) nägi midagi, mis käis religiooni seadustele vastu, noomis ta inimesi sobival viisil. Abdullah ibn Abbas ütles:
„Jumala Sõnumitooja (saws) nägi meest, kes kandis kuldsõrmust (islami seaduste järgi on meestel kulla kandmine keelatud, see on vaid naiste privileeg). Ta sirutas käe selle järele (ning) eemaldas selle sõrmest … Seejärel ütles ta:
‘Kas keegi teist otsiks põleva sõetüki ning võtaks selle kätte?’
Kui Prohvet (saws) oli lahkunud, öeldi mehele: ‘Võta oma sõrmus ja lõika sellest kasu (see maha müües).’ Mees aga vastas: ‘Jumala eest, ei! Ma ei võta seda iial, kui Jumala Sõnumitooja (saws) on selle minema visanud.’” (Muslim #2090)
Abu Saīd Al-Khudri ütles: „Ma kuulsin, kui Jumala Sõnumitooja (saws) ütles:
‘Igaüks teist, kes näeb halba tegu, muutku seda oma käega ja kui see ei ole võimalik, siis oma keelega ja kui see ei ole võimalik, siis oma südames …’ (Muslim)

8. Puhtusearmastus: Prohvet (saws) ütles: „Puhtus on pool usust.”

9.  Oma keele hoidmine ning jälgimine: Üks Prohveti (saws) kaaslastest on tema kohta öelnud: „Jumala Sõnumitooja  oli alati ametis Jumala ülistamise ja mitte kunagi kasutu latramisega. Ta pikendas oma palve ning lühendas jutluse ning iial ei kahelnud ta, kui oli vaja puudustkannatavaid, vaeseid või leskesid aidata või nende eest hoolitseda.” (Ibn Hib’ban #6423)

10. Jumala teenimise rõhutamine: Aiša on edastanud, et Jumala Prohvet (saws) palvetas öösiti, kuni ta jalad sellest üles paistetasid. Ta küsis Prohvetilt (saws): „Miks sa seda teed, oo Jumala Sõnumitooja, kui Jumal on sulle juba nii su mineviku kui ka tuleviku patud andestanud?” Prohvet (saws) vastas: „Kas ei peaks ma siis olema tänulik (Jumala) sulane?” (Bukhari #4557)

11. Kannatlikkus: Kord tulid Prohveti (saws) kaaslased ta juurde, et kaevata Dawsi hõimu peale, kes keeldus islamit vastu võtmast. Nad palusid Prohvetit (saws), et too seda hõimu neaks. Selle asemel aga tõstis Prohvet (saws) palves oma käed ning ütles:
„Oo Jumal, juhi Dawsi hõimu ning too nad islami juurde!”

12. Hea välimus: Prohveti (saws) kaaslased on tunnistanud, et Prohvet (saws) oli väga nägus mees. Üks neist ütles:
„Prohvet (saws) oli keskmist kasvu. Tal olid laiad õlad, ta juuksed ulatusid kõrvadeni. Kord nägin teda ühes punakas rüüs. Ma polnud iial kedagi nii nägusat näinud kui tema.” (Bukhari #2358)

13. Askeetlus siinses ilmas: Prohveti (saws) elust võib tuua palju näiteid tõestamaks, et ta ei hoolinud selle ilma lõbudest. Abdullah ibn Masūd ütles:
„Jumala Sõnumitooja (saws) magas matil. Kui ta püsti tõusis, olid tal sellest matist jäljed külgedel. Me ütlesime: ‘Oo Jumala Sõnumitooja, kas me ei võiks sulle (korraliku) aseme teha?’ Ta vastas: ‘Mis on mul selle ilmaga pistmist? Ma olen vaid nagu teekäija mäel, kes on peatunud, et varju otsida ning puu all puhata ja seejärel kõik see maha jätta ning oma teed jätkata.’” (Tirmidthi #2377)
Amr ibn al-Hārith ütles, et peale Prohveti (saws) surma ei jäänud temast maha ei hõbe- ega kuldraha, ei mees- ega naisorja. Temast jäid maha vaid ta valge muul, ta relvad ning tükike maad, mille ta jättis heategevuseks. (Bukhari #2588)

14. Omakasupüüdmatus: Sahl ibn Sa’d ütles, et Prohvet (saws) hoolis nendest, kes teda ümbritsesid, rohkem kui iseendast.
„Üks naine andis Jumala Sõnumitoojale (saws) burda. Prohvet (saws) küsis oma kaaslastelt: ‘Kas te teate, mis on burda?’ Nad vastasid: ‘Jah, oo Jumala Prohvet! See on telgedel kootud kangas (mis sarnaneb suurele rätikule või sallile).’ Naine ütles: ‘Oo Jumala Prohvet, ma kudusin selle kanga omaenese kätega sinule kandmiseks.’ Jumala Sõnumitooja (saws) võttis selle vastu ning tal oli tõesti seda hädasti tarvis. Mõne aja pärast väljus ta kodust, kandes seda riiet ning üks ta kaaslastest ütles: ‘Oo Jumala Sõnumitooja, luba see riie mulle.’ Jumala Sõnumitooja (saws) lausus: ‘Hea küll.’ Seejärel istus ta mõnda aega, läks tagasi koju, pani riide korralikult kokku ning andis sellele, kes seda oli küsinud. Teised kaaslased sõnelesid selle mehega: ‘Ei ole hea, et sa temalt seda riiet küsisid, eriti kuna sa tead, et ta ei keeldu kunagi kellegi palvest ega saada kedagi tühjade kätega minema.’ Mees ütles: ‘Jumala nimel, ma küsisin temalt seda riiet vaid selleks, et mind sellesse keerataks, kui ma suren.’ Sahl, selle hadithi edasiandja, ütles: ‘Riiet kasutatigi selle mehe surilinana.’” (Bukhari #1987)

15. Tugev usk ning sõltuvus Jumalast: Kuigi Prohvet (saws) ning ta kaaslased pidid kannatama uskmatute poolt suuri katsumusi, tuletas ta neile meelde, et lõpptulemus saab alati olema nende kasuks ning Jumala tahe islami võidu näol saabub kindlasti. Kui Abu Bakr ja Prohvet (saws) end oma kodust Mekast Mediinasse põgenedes koopasse peitsid, saatsid uskmatud meestesalgad neid otsima. Nad tulid koopale nii lähedale, et Abu Bakr nägi nende jalgu. Ta jutustas:
„(Thawri) koopas olles nägin ma paganate jalgu ja ütlesin: ‘Oo Jumala Prohvet, kui keegi neist peaks alla oma jalgade juurde vaatama, siis nad kindlasti näevad meid.’ Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: ‘Oo Abu Bakr, mida arvad sa nendest kahest, kelle juures Kõigekõrgem on kolmandaks?’” (Muslim #1854)

16. Lahkus ning kaastunne: Prohvet  oli ülimalt lahke ning seda oli ka näha tema õrnast suhtumisest lastesse. Näiteks:
„Jumala Sõnumitooja (saws) sooritas palvet, samal ajal imikust tüdrukut, Abu l-Aasi tütart Umāmat, süles hoides. Kui ta kummardas, pani ta lapse maha ning kui tõusis, siis võttis ta jälle sülle.” (Bukhari #5650)

17. Lihtsus ning sundimatus: Prohvet (saws) püüdis alati asju inimeste jaoks lihtsaks teha. Ta ütles:
„Ma alustan palvetamist kavatsusega pikalt palvetada, kuid kui kuulen last nutmas, lühendan ma seda, kuna tean, et nuttu kuuldes lapse ema kannatab.” (Bukhari #677)

18. Jumalakartus ning püüd mitte üle astuda Jumala poolt seatud piiridest: Jumala Sõnumitooja (saws) ütles:
„Mõnikord leian ma koju naastes voodilt datli. Ma võtan selle üles, et seda ära süüa, kuid siis kardan ma, et äkki on see heategevusest (Jumal oli Prohvetile (saws) ning tema perekonnale heategevuse vastuvõtmise ära keelanud) ning seega panen selle tagasi.” (Bukhari #2300)

19. Oma vara hästi kulutamine: Anas ibn Malik ütles:
„Iga kord kui keegi, kes oli islamisse astunud, Jumala Sõnumitoojalt (saws) midagi palus, siis ta selle ka sai. Üks mees tuli Prohveti (saws) juurde ning Prohvet (saws) kinkis talle kahe mäe vahel rohtu sööva lambakarja. Mees läks koju ning ütles: ‘Oo mu rahvas, võtke vastu islam! Muhammed (saws) teeb lahkelt kingitusi, nagu ei kardaks ta vaesust.’” (Muslim #2312)
Ibn Abbas ütles:
„Prohvet (saws) oli heldeim kõigist. Eriti lahke oli ta Ramadani ajal, kui ta kohtus (ingel) Gaabrieliga. Nad kohtusid igal Ramadaniööl ning Prohvet (saws) luges Gaabrielile Koraani ette. Jumala Sõnumitooja (saws) oli heldem kui saadetud tuul (täis vihmapilvi).” (Bukhari #6)
Abu Dharr ütles:
„Kord jalutasin ma Prohvetiga (saws) Mediina Har’ras (vulkaaniregioonis), näoga Uhudi mäe poole. Prohvet (saws) ütles: ‘Oo Abu Dharr!’ Ma vastasin: ‘Siin ma olen, oo Jumala Sõnumitooja!’ Ta lausus: ‘Ma ei tahaks omada Uhudi kõrgust kullamäge, välja arvatud juhul, kui saan selle ühe või kolme öö jooksul (Jumala nimel) kulutada ja laiali jagad. Ma jätaksin sellest alles vaid ühe hõbemündi, et aidata neid, kes on võlgades.’ (Bukhari #2312)
Žabir ibn Abdullah ütles:
„Prohvet (saws) ei keeldunud iial küsijale midagi andmast.” (Bukhari #5687)

20. Koostöö: Prohvet (saws) ei olnud kuningas, kes kamandaks oma järgijaid käske täitma. Ta täitis oma kohustused kõik ise ning aitas teisi kollektiivsetes ülesannetes. Kord küsiti Aišalt, kuidas Prohvet (saws) oma perekonnaga käitus. Ta vastas:
„Ta aitas oma pereliikmeid nende kodutöödes, kuid kui kõlas palvekutse, (jättis ta kõik katki ja) lahkus palvusele.”
Al-Barā ibn ‘Azib ütles:
 „Ma nägin Jumala Sõnumitoojat (saws) Kaeviku päeval kandmas mulda (mis oli kraavist välja kaevatud ), kuni ta rind oli kõik sellega koos.” (Bukhari #2780)

21. Ausus: Aiša ütles:
„Kõigist omadustest vihkas Prohvet (saws) kõige enam valelikkust. Kui keegi juhtus Provheti (saws) ees valetama, pidas ta selle inimese peale seni viha, kuni sai teada, et too oli oma pattu kahetsenud.” (Tirmidthi #1973)
Isegi vaenlased tunnistasid ta ausust. Üks islami hullemaid vaenlasi Abu Žahl ütles: „Muhammed, ma ei ütle, et sa oled valetaja, ma vaid eitan seda, mille oled toonud ning millesse inimesi kutsud.”
Kõigeväelisem Jumal ütleb Koraanis:
« Me teame, et tõesti see, mida nad ütlevad, kurvastab sind. Tõesti, nad ei pea sind valetajaks, vaid need ebaõiglased eitavad Jumala märke. » (6:33)

22. Jumala poolt seatud piiride austamine ning kuldse kesktee otsimine: Aiša ütles:
„Iga kord, kui Prohvetil  oli kahe võimaluse vahel valida, valis ta alati neist kahest lihtsama, kui see just patt ei olnud. Kui tegu oli patuga, hoidis ta sellest nii kaugele, kui vähegi võimalik. Jumala nimel, ta ei avaldanud kunagi soovi kätte maksta. Ta sai vaid vihaseks, kui inimesed ei austanud Jumala poolt seatud piire ning sellisel juhul maksis ta kätte (Jumala nimel).” (Bukhari #6404)

23. Meeldiv näoilme: Abdullah ibn Al-Harith ütles:
„Ma ei ole iial näinud meest, kes nii palju naerataks kui Jumala Sõnumitooja (saws).” (Tirmidthi #2641)

24. Ausus ning usaldusväärsus: Prohvet (saws) oli oma aususe poolest nii tuntud, et Meka uskmatudki, kes olid tema avalikud vaenlased, usaldasid oma väärtesemed tema kätte jätta. Tema ausus ning usaldusväärsus pandi proovile, kui ta Meka uskmatute tagakiusamise ning ta kaaslaste piinamise ning kodudest väljaviskamise tõttu Mekast lahkus. Ta palus oma nõbul Ali ibn Abu Talibil kolmeks päevaks oma lahkumise edasi lükata, et inimestele tema kätte usaldatud väärtesemed tagastada. (Ibn Hišami biograafia, köide 1, lk 493 (araabiakeelne väljaanne))
Veel üks näide tema aususest paistab silma Hudaibiya rahulepingu tingimustes, kus ta nõustus lepingu osaga, mis nägi ette, et mehi, kes tema juurest lahkuvad, tema juurde tagasi ei saadeta, samas kui need, kes Mekast tema juurde põgenevad, peavad sinna tagasi saadetud saama. Enne rahulepingu lõppemist õnnestus Abu Žandal ibn Amri nimelisel mehel Meka uskmatute juurest põgeneda ning Muhammedi (saws) juurde jõuda. Uskmatud nõudsid Muhammedilt (saws) ta lubaduse pidamist ning põgeniku tagasisaatmist. Jumala Sõnumitooja (saws) ütles põgenenud mehele:
„Oo Abu Žandal, ole kannatlik ning palu Jumalat, et Ta annaks sulle kannatlikkust. Jumal aitab sind ja neid, keda taga kiusatakse ning kergendab teie vaeva. Me oleme nendega lepingu sõlminud ja kindlasti ei murra me seda ega käitu reeturlikult.” (Baihaquiy #18611)

25. Vaprus ning julgus: Ali ütles:
„Te oleks pidanud teda Badri päeval nägema! Me otsisime Sõnumitooja (saws) juurest kaitset. Tema oli meie seast vaenlasele kõige lähemal. Sel päeval oli Jumala Sõnumitooja (saws) meie hulgast kõige tugevam.” (Ahmad #654)
Tema vapruse ning julguse kohta tavaolukordades on Anas ibn Malik öelnud:
„Jumala Sõnumitooja (saws) oli parim ning julgeim meie hulgast. Ühel ööl kartis Mediina rahvas hirmsasti ja nad läksid välja hääle suunas, mida nad olid öös kuulnud. Jumala Sõnumitooja (saws) tuli neile vastu, saabudes kohast, kust hääl kostus ning olles kindlaks teinud, et kõik oli korras. Ta ratsutas Abu Talhale kuuluva sadulata hobuse seljas ning tal oli kaasas mõõk. Ta rahustas inimesi, öeldes: ‘Ei ole midagi karta, ei ole midagi karta!’” (Bukhari #2751)
Ta ratsutas neile vastu saduldamata hobuse seljas, kaasa mõõk, kuna seda oleks võinud vaja minna. Ta ei olnud teisi hääle põhjuse väljaselgitamiseks oodanud, nagu tavaliselt sellises situatsioonis tehtaks, vaid oli vapralt üksi asja uurima asunud.

26. Loomulik ujedus ning tagasihoidlikkus: Abu Ayūb Al-Ansari on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: „Sõnumitoojate käitumises on neli ühist joont: tagasihoidlikkus, parüümi kasutamine, siwaki (hambapulk harjamiseks) kasutamine ja abielu.” (Tirmidthi)
Aiša ütles: „Üks naine küsis Prohvetilt (saws) pesemise kohta, mida sooritatakse peale menstruatsiooni lõppu. Prohvet (saws) vastas: ‘Puhasta end riidetükiga, mis on muskusega lõhnastatud.’ Prohvet (saws) muutus seejärel häbelikuks ja keeras näo ära. Ma tõmbasin naise enda kõrvale ja seletasin talle, mida Prohvet (saws) oli sellega mõelnud.” (Bukhari #313)

27. Alandlikkus: Jumala Sõnumitooja (saws) oli äärmiselt alandlik inimene. Ta oli nii alandlik, et kui keegi võõras oleks mošeesse sisenenud ja Prohveti (saws) istumiskohale lähenenud, samal ajal, kui too koos oma kaaslastega seal istus, ei oleks see võõras suutnud teda ta kaaslaste hulgast ära tunda. Anas bin Malik ütles:
„Kord, kui istusime Jumala Sõnumitoojaga (saws) mošees, lähenes üks mees kaamlil. Peale kaamli kinnisidumist küsis ta: ‘Kes teie hulgast on Muhammed?’ Jumala Sõnumitooja (saws) istus koos kaaslastega maas, samal ajal (küünarnukile) nõjatudes. Me näitasime beduiinile õiget suunda: ‘See valge mees, kes seal (küünarnukile) nõjatub.’ Prohvet (saws) ei paistnud mingil viisil oma kaaslaste hulgast silma.”
Prohvet (saws) aitas alati vaeseid, puudustkannatavaid ja leski. Anas ibn Malik ütles:
„Üks poolhull Mediina naine ütles Prohvetile : ‘Ma tahan sinu käest millegi suhtes abi paluda.’ Ta aitas teda ning lahendas naise probleemi.” (Bukhari)

28. Halastus ning kaastunne: Abu Masūd al-Ansari ütles:
„Üks mees tuli Prohveti (saws) juurde ning ütles: ‘Oo Jumala Sõnumitooja, Jumala nimel, ma ei palveta fažri palvet kuna teatud isik teeb selle väga pikaks.’ Ma ei ole iial Jumala Sõnumitoojat (saws) niivõrd vihasena kõnet pidamas näinud. Ta ütles: ‘Oo rahvas, tõesti, teie hulgas on selliseid, kes ajavad inimesed minema! Kui te palvet juhite, tehke see lühidalt. Teie taga palvetavad ka vanad ning nõrgad ning sellised, kellel on erilised vajadused.’” (Bukhari #670)
Kord käis Prohvet (saws) oma lapselast vaatamas  ning valas pisaraid.
„Jumala Sõnumitooja (saws) istus lapse kõrval, kui too oli oma surivoodil. Lapse silmad kalgistusid nagu kivid. Kui Jumala Sõnumitooja (saws) seda nägi, hakkas ta nutma. Sa’d küsis temalt: ‘Mis on, oo Jumala Prohvet?’ Ta vastas: ‘See on halastus, mis Kõigeväelisem Jumal on oma teenrite südamesse pannud. Tõesti, Jumal halastab neile, kes halastavad teistele.’” (Bukhari #6942)

29. Kannatlikkus ja püsivus: Anas ibn Malik ütles:
„Kord jalutasin ma Jumala Sõnumitooja (saws) seltsis. Ta kandis kareda äärega kraega Jeemeni mantlit. Üks beduiin haaras temast tugevasti kinni. Ma vaatasin tema kaelale ja nägin, et kraeäär oli sinna märgi jätnud. Beduiin ütles: ‘Oo Muhammed, anna mulle (veidi) Jumala rikkustest, mis sul on.’ Jumala Sõnumitooja (saws) pöördus beduiini poole, naeratas ning käskis talle (veidi vara) anda.” (Bukhari #2980)
Teine näide tema kannatlikkusest on lugu juudi rabi Zaid ibn Sa’naga. Zaid oli midagi Jumala Sõnumitoojale (saws) laenanud.  Ta ütles:
„Kaks või kolm päeva enne laenu tagastamist võttis Jumala Sõnumitooja ühe Ansari mehe matustest osa. Abu Bark, Omar, Othman ja veel mõned kaaslased olid koos Prohvetiga (saws). Peale matusepalve palvetamist istus ta seina lähedale maha ja ma läksin tema juurde, haarasin tal mantli äärest kinni, vaatasin talle karmilt otsa ning ütlesin: ‘Oo Muhammed, kas sa ei maksagi mulle laenu tagasi? Ma ei teadnud, et Abdul-Mutalibi perekonnas laenude tagasimaksmisega viivitatakse!’ Ma vaatasin Omar ibn al-Khattābi poole ja ta silmad olid vihast pungil. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: ‘Oo Jumala vaenlane, kas nii räägitakse ja käitutakse Jumala Sõnumitoojaga? Selle nimel, kes on ta tõega saatnud, kui ma ei kardaks Taevalikest Aedadest välja jääda, lööksin ma sul oma mõõgaga pea maha!’ Prohvet (saws) vaatas rahulikult Omarile otsa ja ütles: ‘Oo Omar, sa oleks võinud meid siiralt nõustada selle asemel, mis sa tegid. Mine ja maksa talle tagasi see võlg ja anna talle kakskümmend sa’ad (teatud mõõtühikut) rohkem, kuna sa hirmutasid teda!’
Omar tuligi koos minuga, maksis mulle võla tagasi ning andis kakskümmend sa’ad datleid rohkem. Ma küsisin temalt: ‘Mis see veel on?’ Ta vastas: ‘Jumala Sõnumitooja (saws) käskis sulle selle anda, sest ma hirmutasin sind.’ Ma küsisin: ‘Oo, Omar, kas sa tead, kes ma olen?’ Omar vastas: ‘Ei, ei tea. Kes sa oled?’ Ma ütlesin: ‘Ma olen Zaid ibn Sa’na.’ Omar küsis: ‘Rabi?’ Vastasin: ‘Jah, rabi.’ Seejärel küsis Omar: ‘Miks sa siis ütlesid Prohvetile (saws), mis ütlesid ja tegid talle, mis tegid?’ Vastasin: ‘Oo, Omar, olen näinud Jumala Sõnumitooja (saws) juures kõiki prohvetlikkuse märke, välja arvatud kahte: (esiteks) tema kannatlikkust ning püsivust, mis käivad alati enne tema viha ning teiseks, mida karmim sa temaga oled, seda lahkemaks ning kannatlikumaks ta muutub. Nüüd olen ma ka need kaks tema omadust proovile pannud. Oo, Omar, ole mulle tunnistajaks, et ma olen rahul Jumalaga oma Issandana, islamiga oma usuna ning Muhammediga oma prohvetina. Samuti ole mulle tunnistajaks, et annan poole oma varast – ja ma olen Mediina üks rikkamaid mehi – almusena moslemitele, Jumala nimel.’ Omar ütles: ‘Sa ei saa oma vara jagada kõigile moslemitele, nii et ütle: ma jagan selle mõnedele Muhammedi (saws) järgijatele.’ Ma ütlesin: ‘Siis jagan ma selle mõnedele moslemitele.’ Me mõlemad läksime seejärel Jumala Sõnumitooja (saws) juurde tagasi. Ma ütlesin talle: ‘Tunnistan, et ei ole ühtki teist tõelist kummardamist väärt jumalust peale Jumala ja et Muhammed (saws) on Jumala teener ning Sõnumitooja.’” Ta uskus Muhammedi (saws), oli tunnistajaks mitmetele lahingutele ning suri Tabūki lahingus vaenlase vastu võideldes. Olgu Jumal Zaidile armuline.” (Ibn Hibban #288)
Veel üks märkimisväärne näide Muhammedi (saws) andestusest ning sihikindlusest on ajast, mil ta andedstas Meka rahvale peale linna vallutamist. Jumala Sõnumitooja (saws) kutsus kokku inimesed, kes olid teda ning ta kaaslasi teotanud, piinanud ning neile halba teinud ja nad Mekast välja ajanud. Ta ütles neile:
„Mida te arvate, et ma teiega nüüd teen?” Nad vastasid: „Sa teed vaid midagi head, kuna sa oled hea ja lahke vend ning hea ja lahke nõbu!” Prohvet (saws) vastas: „Minge – te olete vabad.” (Baihaqi #18055)

30. Kannatlikkus: Jumala Sõnumitooja (saws) oli tõesti kannatlikkuse musternäidiseks. Enne, kui temast prohvet sai, oli ta oma rahvaga nende iidolikummardamises ning patustamistes väga kannatlik. Ta oli kannatlik ja tolerantne ka siis, kui temast oli juba prohvet saanud ning kui Meka uskmatu rahvas teda ning ta kaaslasi taga kiusas. Hiljem oli ta ka Mediina silmakirjateenrite kiusamise suhtes kannatlik ning tolerantne.
Ta kannatlikkus pandi väga tugevasti proovile, kui ta kaotas üksteise järel inimesed, keda väga armastas. Tema eluajal suri ta abikaasa Khadiža, nagu ka kõik ta lapsed, välja arvatud ta tütar Fatima. Ka ta onud Hamza ja Abu Talib surid ta eluajal. Prohvet (saws) oli alati kannatlik ning otsis abi Jumalalt. Anas ibn Malik ütles:
„Sisenesime Prohvetiga (saws) sepa Abu Saifi majja. Abu Saifi naine oli ta poja Ibrahīmi amm. Jumala Sõnumitooja (saws) tõstis oma poja Ibrahīmi sülle, tõmbas sõõrmetesse tema lõhna ning suudles teda. Mõne aja pärast läks ta taas oma poega vaatama; laps oli suremas. Prohvet (saws) hakkas nutma. Abdurrahmān ibn Auf ütles: ‘Oo, Jumala Prohvet, ka sina nutad!’ Sõnumitooja (saws) vastas: ‘Oo, Ibn Auf, see on õnnistus.’ Prohvet (saws) nuttis edasi ning ütles: ‘Silmad valavad pisaraid, süda on täis kurbust ning me ütleme vaid, mis Jumalale meelepärane ja oleme sinu surma üle kurvad, oo Ibrahīm!’” (Bukhari #1241)

31. Õiglus ning õigsus: Jumala Sõnumitooja (saws) oli igas oma elu aspektis nagu ka usu rakendamisel õiglane. Aiša ütles:
„Quraiši hõimu liikmed olid väga mures ühe Makhzūmi hõimu naise pärast, kes oli varguse toime pannud. Nad arutasid seda omavahel ning küsisid: ‘Kes küll võiks tema eest Jumala Sõnumitooja (saws) ees kosta?’ Lõpuks otsustasid nad: ‘Kes teine julgeks selles osas Jumal Sõnumitoojaga (saws) rääkida kui Osama ibn Zaid, kes on Jumala Sõnumitoojale (saws) eriliselt noorte meeste hulgast meeldib.’ Nii läkski Osama Jumala Sõnumitooja (saws) ette selle naise eest paluma. Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: ‘Oo Osama, kas kostad sellise eest, kellele Jumal on määranud karistuse?’ Jumala Sõnumitooja (saws) tõusis ning jätkas: ‘Terved rahvad enne teid on hävinud, kuna kui rikkad nende hulgast varastasid, siis lasid nad neil minna; kuid kui seda tegid vaesed, siis said nad karistada. Jumala nimel, kui Fatima Muhammedi tütar varastaks, lõikaksin tal käe otsast.’” (Bukhari #3288)
Jumala Sõnumitooja (saws) oli õiglane ning lubas ka inimestel endale kätte maksta, kui ta oli neile midagi teinud. Usaid ibn Hudhair ütles:
„Kord tegi üks Ansari mees inimestele nalja ning ajas neid naerma. Prohvet (saws) läks mööda ning torkas teda õrnalt puuoksaga, mis tal käes oli. Mees hüüdis: ‘Oo, Jumala Prohvet, luba mul sulle kätte maksta!’ Prohvet (saws) vastas: ‘Lase käia!’ Mees ütles: ‘Oo, Jumala Sõnumitooja, sul on riie seljas, aga mul ei olnud, kui sa mind torkasid!’ Jumala Sõnumitooja (saws) kergitas oma pealisrüüd (et oma külge paljastada) ja Ansari mees (vaid) suudles teda (sinna), öeldes: ‘Tahtsin vaid seda teha, oo Jumala Sõnumitooja!’” (Abu Dawūd #5224)

32. Jumalakartlikkus ning Jumala meenutamine: Jumala Sõnumitooja (saws) oli väga tähelepanelik Jumala õiguste suhtes. Abdullah ibn Masūd ütles:
„(Kord) ütles Jumala Sõnumitooja (saws) mulle: ‘Retsiteeri mulle Koraani!’ Küsisin: ‘Kas peaksin mina Koraani retsiteerima sulle, kellele see avaldati?’ Prohvet (saws) vastas: ‘Jah.’ Hakkasin retsiteerima Surat an-Nisā, kuni jõudsin järgneva värsini:
« Kuidas siis kui toome igast rahvast tunnistaja ja me toome sind tunnistajaks nende inimeste vastu! » (4:41)
Seda värssi kuuldes ütles Jumala Sõnumitooja (saws): ‘Aitab!’ Ma pöörasin ringi ja nägin, et Jumala Sõnumitooja (saws) nuttis.” (Bukhari #4763)
Aiša ütles:
„Kui Jumala Sõnumitooja (saws) nägi taevas tumedaid pilvi, hakkas ta rahutult edasi-tagasi majast välja ja majja sisse käima. Niipea, kui sadama hakkas, Prohvet (saws) rahunes. Aiša küsis talt selle kohta ning ta vastas: ‘Ma ei tea, kuid võib olla nii, nagu mõned inimesed on öelnud:
« Kui nad siis nägid seda (karistust) vihmapilve (kujul) nende orgude poole tulemas, ütlesid nad: ‘See pilv annab meile vihma!’ Kuid see on vaid see (õnnetus), mida tagant kiirustasite! Tuul selle sees on valulikuks karistuseks! » (46:24)‘” (Bukhari #3034)

33. Südamerahu: Omar ibn al-Khattāb ütles:
„Sisenesin Prohveti (saws) majja nind leidsin ta matil istumas. Tal oli kiududega täidetud nahkpadi ning veepott jalge ees. Seinale olid riputatud mõned riided. Matt, millel ta lamas, oli jätnud ta küljele jäljed.” Kui Omar seda nägi, hakkas ta nutma ning Sõnumitooja (saws) küsis temalt: ‘Miks sa nutad?’ Omar vastas: ‘Oo, Jumala Prohvet, Khosrau ja Cesar naudivad parimat sellest maailmast ja sina kannatad vaesust?!’ Ta vastas: ‘Kas sa ei ole rahul sellega, et nemad naudivad seda ilma ning meie teispoolsust?’” (Bukhari #4629)

34. Loota head isegi oma vaenlastele: Aiša ütles:
„Küsisin Jumala Sõnumitoojalt (saws): ‘On sul olnud raskemat ning pingelisemat päeva kui Uhudi lahing?’ Ta vastas: ‘Olen su rahva tõttu palju kannatanud. Kõige kannatusterikkam oli al-‘Aqaba päev, mil rääkisin Ali ibn Abd Yalīl ibn Abd Kilāliga (et temalt toetust saada), kuid pidin temas pettuma – ta jättis mu maha. Lahkusin sealt, olles väga murelik ning edasi kõndides, kuni jõudsin kohani, mida nimetatakse Qarn Ath-Tha’alib, tõstsin pea taeva poole ning nägin mind varjavat pilve. Ingel Gaabriel kutsus mind ning ütles: ‘Oo, Muhammed, Kõigeväelisem Jumal on kuulnud, mis su rahvas on sulle öelnud ja ta saatis mägede eest vastutava ingli, et saaksid tal kästa teha, mida soovid.” Prohvet (saws) jätkas: ‘Mägede eest vastutav ingel hüüdis mind ning ütles: ‘Jumal õnnistagu sind ning hoidku sind kurjast! Oo, Muhammed, ma teen mida iganes käsid mul teha. Kui soovid, võin kaks mäge omavahel kokku tuua ning nad kõik puruks muljuda.” Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: ‘Võib-olla toob Jumal neist esile järeltulijad, kes kummardavad ainuüksi Teda ning ei omista Talle kaaslasi.’” (Bukhari #3059)

Peatükk Abdurrahman Al-Sheha raamatust „Muhammad the Messenger of God” („Jumala Sõnumitooja Muhammed”)