8. Vanded

Piibli järgi peab mees täitma iga vande, mis ta Jumalale on andnud. Ta ei tohi oma sõna murda. Teisalt aga naise vanne ei ole tema jaoks siduv; sellega peab nõus olema ta isa, kui naine elab veel oma isamajas ja ta abikaasa, kui ta on abielus. Kui isa või abikaasa ei toeta naise vannet, muutub see kehtetuks: „Aga kui ta isa keelab teda päeval, mil ta seda kuuleb: siis ei jää jõusse ükski ta lubadus ja loobumistõotus, mille ta on võtnud oma hinge peale … Aga kui ta mees sel päeval, mil ta seda kuuleb, keelab teda, siis ta tühistab tema tõotuse, mis tal oli täita, ja selle mõtlemata sõna huultelt, mille ta oli võtnud oma hinge peale …“ (4Mo.30:6,9)

Miks ei ole naise vanne tema jaoks siduv? Vastus sellele on lihtne – enne abiellumist on ta oma isa omand ja peale abiellumist oma mehe omand. Isa võim oma tütre üle oli nii absoluutne, et kui ta seda soovis, võis ta oma tütre isegi maha müüa! Rabide kirjandusest leiame: „Mees võib oma tütre maha müüa, aga naine oma tütart müüa ei või; mees võib oma tütre kihlata, aga naine oma tütart kihlata ei või.“[1] Rabide kirjandus viitab ka selgelt sellele, et abielu sümboliseerib võimu üleminekut isalt abikaasale: „Kihlus teeb naisest oma abikaasa pühamast pühama ja puutumatu omandi.“ Iseenesest mõistetavalt ei ole naise vanne midagi väärt, kui teda kellegi omandiks peetakse ja omanik tema vannet heaks ei kiida.

Huvitav on märkida, et see Piibli juhend seoses naiste vannetega on judeo-kristlikud traditsioonis naiste suhtes kuni 20. sajandi alguseni negatiivselt mõjutanud. Lääneühiskonna abielunaisel ei olnud mingit õiguslikku staatust. Ühelgi tema teol ei olnud mingit legaalset väärtust. Tema abikaasal oli õigus kehtetuks muuta iga leping, tehing või äri, millele ta oli oma allkirja pannud. Lääneühiskonna (kui judeo-kristliku traditsiooni suurima pärija) naist peeti võimetuks siduvat lepingut tegema, kuna ta oli ise praktiliselt kellegi omand. Lääne naised kannatasid pea 2000 aastat selle tõttu, mis positsioonile Piibel neid nende meeste ja isade suhtes asetas.[2] Islamis seevastu on iga moslemi, olgu tegemist siis mehe või naisega, vanne kehtiv. Mitte kellelgi ei ole õigust kellegi teise vannet kehtetuks muuta.

Kui moslem ei suuda oma vannet täita, olgu ta siis mees või naine, peab ta selle lunastama: „Jumal ei süüdista teid selles, millel teie vannetes tähendust pole, kuid Ta süüdistab teid selles, (kui murrate seda,) mis vandena mõeldud oli. Selle lunastuseks on kümne abivajaja söötmine keskmiselt nii, nagu te oma peresid söödate või nende riietamine või orja vabastamine. Kuid kes seda ei leia, siis (paastugu ta) kolm päeva paastu. See on lunastuseks vannete eest, kui olete vandunud (kuid ei saa oma vannet pidada). Kuid pidage oma vandeid! …“ (Koraan 5:89)

Prohvet Muhammedi kaaslased, nii mehed kui ka naised, käisid talle isiklikult truudust vandumas. Nii mehed kui ka naised tulid vandumiseks isiklikult tema juurde: „Oo Prohvet, kui usklikud naised tulevad sinu juurde, et sulle vanduda, et nad ei seosta kedagi Jumalaga; ei varasta; ei ole ebaseaduslikus seksuaalvahekorras; ei tapa oma lapsi; ei tekita laimu selle kohta, mis nad oma käte ja jalgade vahel on loonud[3]; ega ole sulle selles sõnakuulmatud, mis on õige; siis võta nende vanne vastu ja palu Jumalalt neile andestust. Tõesti, Jumal on Andestav ja Halastav.“ (Koraan 60:12)

Mehel ei ole õigust oma naise või tütre nimel vanduda, nagu ei ole tal ka õigust ühegi oma naissugulase vannet kehtetuks muuta.

[1] Leonard J. Swidler, „Women in Judaism: the Status of Women in Formative Judaism“ (Metuchen, N.J: Scarecrow Press, 1976, lk 141.

[2] Matilda J. Gage, „Woman, Church, and State“, New York: Truth Seeker Company, 1893, lk 141.

[3] Vihje käib lapse saamise kohta; st naine ei tohi sohilast oma mehe nimele valetada ega adopteeritud last ametlikult enda omaks valetada.