Naised islamis – RAAMAT

Viis aastat tagasi lugesin ma Toronto Stari 3. juuli 1990. aasta numbrist Gwynne Dyeri artiklit pealkirjaga „Islam ei ole ainus patriarhaalne doktriin“. Artikkel kirjeldas Montrealis peetud naiskonverentsi osavõtjate raevukat vastukaja Egiptuse kuulsa feministi dr Nawal Saadawi kommentaarile. Tema poliitiliselt ebakorrektses avalduses sai öeldud ka järgnev: „naiste suhtes enim ahistavad meetmed võib leida kõigepealt judaismis, seejärel kristluses ja siis Koraanis“, „kõik usundid on patriarhaalsed, kuna võrsuvad välja patriarhaalsetest ühiskondadest“ ja „naiste katmine ei ole spetsiifiline islami komme vaid vana kultuuripärand, mille analoogiaid võib leida ka islamile eelnenud religioonidest“. Osavõtjad ei suutnud kuidagi vaikselt istuda, samal ajal kui nende usundeid islamiga võrreldi. Seega sai dr Saadawile osaks hiiglaslik hulk kriitikat: „Dr Saadawi kommentaarid on lihtsalt vastuvõtmatud! Tema vastused paljastavad tema teadmatuse teiste uskude suhtes,“ kuulutas Bernice Dubois Maailma Emade liikumisest[1]. „Ma olen kohustatud protesteerima,“ ütles Alice Shalvi Iisraeli Naiste ühendusest[2], „Judaismis ei ole sellist asja nagu naise pea katmine.“ Artikkel seletas neid raevukaid proteste sellega, et lääs on harjunud islamit pidama patuoinaks selliste traditsioonide pärast, mis tegelikult kuuluvad sama palju lääne enda kultuuripärandisse kui islamisse. „Kristlannadest ja juuditaridest feministidel ei olnud plaaniski taluda, et neid nurjatute moslemitega samasse patta pandaks,“ kirjutas Gwynne Dyer.

Ma ei olnud sugugi üllatunud, et sellest konverentsist osavõtjatel oli nii negatiivne arusaam islamist, eriti mis puudutab naiste teemat. Läänemaailmas peetakse islamit naiste ahistatuse ja allasurutuse sümboliks par excellence. Selleks, et mõista, kui sügavalt sellesse usutakse, piisab mainida vaid seda, et Voltaire’i kodumaa – Prantsuse Vabariigi haridusminister lasi hiljuti kõik noored rätti kandvad mosleminaised Prantsuse riigikoolidest välja visata.[3] Noorele rätti kandvale mosleminaisele on Prantsusmaal hariduse saamine keelatud, samas kui risti kandvale kristlasele või kipat kandvale juudile mitte. Kuidas unustada stseene politseinikega, kes noori rätte kandvaid mosleminaisi kooli sisenemisel takistasid? See tuletab kangesti meelde üht teist sama inetut ajaloolist insidenti 1962. aasta Alabamas, kus kuberner George Wallace püüdis kooliväravas seistes mustanahaliste õpilaste sissepääsu tõkestada. Ainus erinevus seisneb selles, et mustanahalistel õpilastel oli nii USAs kui ka üle maailma palju kaastundjaid ja toetajaid. President Kennedy saatis USA Rahvuskaardiväe, et mustanahalistele õpilastele kooli sissepääs tagada. Moslemitüdrukuid aga ei aidanud keegi. Nende mure avaldab üldse nii Prantsusmaal kui ka väljaspool suhteliselt vähe kaastunnet ja selle põhjuseks on tänases maailmas laialt levinud valearusaamad ja hirm islami suhtes.

Montreali konverentsi juures intrigeeris mind kõige enam üks küsimus: mis Saadawi või tema vastaste väidetest on tõde? Teisisõnu – kas judaismis, kristluses ja islamis on naise idee sama või erinev? Kas judaismis ja kristluses koheldakse naist tõesti paremini kui islamis? Mis on tõde?

Neile keerulistele küsimustele ei olnud lihtne vastust ei otsida ega leida. Esimene raskus oli see, et tuleb olla objektiivne ja õiglane, vähemalt nii palju kui see üldse võimalik on. Seda õpetab islam. Koraan õpetab meile, et peame rääkima tõtt, isegi kui see meie lähedastele ei meeldi: „…Ja kui te (midagi) ütlete, olge õiglased, isegi kui on tegemist lähedasega …“ (6:152), „Oo teie, kes te usute, seiske kindlalt õigluse eest, tunnistajatena Jumalale, isegi kui see on teie endi, vanemate või lähedaste vastu. Olgu see rikas või vaene, Jumal on neist mõlemist enam väärt. Seega ärge järgige (isiklikke) huve, kui soovite olla õiglased. Aga kui muudate (oma tunnistust) või keeldute (seda andmast), siis Jumal on (teie tegudest) Teadlik.“ (4:135).

Teine raskus oli selle teema hiiglaslik ulatus. Olen viimaste aastate jooksul pidanud pühendama palju tunde Piibli, Religioonientsüklopeedia[4] ja Encyclopaedia Judaica lugemisele ning vastuste otsimisele. Olen läbi lugenud ka mitmeid õpetlaste, kaitsekõnelejate ja kriitikute raamatuid, mis arutlevad naise postisiooni üle erinevates religioonides. Järgnevatel lehekülgedel on kirjas minu alandliku otsingu olulisimad leiud. Ma ei väida, nagu oleksin olnud täiesti erapooletu, kuna see käiks üle inimvõimekuse piiride. Saan vaid väita, et oma uurimuse käigus olen püüdnud olla võimalikult lähedane Koraani õigluse ideaalile.

Tahan selles sissejuhatuses veel rõhutada, et minu eesmärk ei olnud kristluse ega judaismi mustamine. Moslemitena usume me ka kristluse ja judaismi jumalikku päritolusse. Keegi ei saa olla moslem, ilma Moosesesse ja Jeesusesse kui suurtesse Jumala prohvetitesse uskumata. Minu eesmärk oli vaid islami läänemaailma kauaaegsetest süüdistustest vabastamine. Tahan ka ära märkida, et keskendun vaid doktriinile. See tähendab, et tegelen peamiselt kolme religiooni võrdlusega nende allikate ja mitte miljonite tänapäevaste praktiseerijate põhjal.

Enamus tõenditest on pärit Koraanist, Prohvet Muhammedi (saws) ütlustest, Piiblist, Talmudist ja nende mõjuvõimsate kirikuisade arvamustest, kelle mõju kristluse arengule ja vormimisele on olnud tohutu. Olen valinud allikapõhise uurimuse, kuna paljude usklike teod ja arvamused ei peegelda eriti usku, millesse nad kuuluvad. Paljud inimesed ajavad kultuuri usuga segamini, paljud teised ei tea üldse, mida nende usu allikad õpetavad, kolmandad aga isegi ei hooli sellest.

Raamatust: ,Naised islamis” (,,Women in Islam”), dr Sherif Abdel Azeem

[1] World Movement of Mothers

[2] Israel Women’s Network

[3] The Globe and Mail, 04.10.1994.

[4] The Encyclopaedia of Religion