7. Abielurikkumine

Abielurikkumine on igas religioonis suur patt. Piibel määrab nii abielu rikkunud mehele kui ka naisele karistuseks surma (3Mo.20:10). Ka islami seaduse järgi on nii abielu rikkunud mehe kui ka naise karistuseks surm (24:2), kuid Koraani abielurikkumise definitsioon erineb suuresti Piibli sellekohasest definitsioonist. Koraani järgi on abielurikkumine abielus mehe või naise abieluväline suhe. Piibel peab abielurikkumiseks aga vaid abielus naise abieluvälist suhet (3Mo.20:10, 5Mo.22:22, Õp.6:20-7:27).

„Kui mees leitakse magamas naisega, kes on teise mehe abielunaine, siis peavad ka nemad mõlemad surema; mees, kes naise juures magas, ja naine. Nõnda kõrvalda kurjus Iisraelist!“ (5Mo.22:22)

„Meest, kes abielu rikub abielunaisega, meest, kes abielu rikub oma ligimese naisega, abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga.“ (3Mo.20:10)

Piibli definitsiooni järgi, kui abielus mees magab vallalise naisega, siis seda ei peeta üldse kuriteoks. Ei abieluvälistes suhetes olev abielumees ega temaga suhtes vallaline naine ei ole abielurikkujad. Abielurikkumine kvalifitseerub kuriteona vaid siis, kui mees – olgu ta siis abielus või vallaline – magab abielus naisega. Sellisel juhul on mees abielurikkuja, isegi kui ta ise abielus ei ole ja naine on samuti abielurikkuja. Lühidalt öeldes on abielurikkumine igasugune seksuaalsuhe, mille üks pool on abielus naine, samal ajal kui abielumehe abieluvälist suhet iseenesest Piiblis kuriteoks ei peeta. Millest tuleb selline kaksikmoraal? Encyclopedia Judaica järgi peeti naist mehe omandiks ja seega kui naine murdis truudust, rikkus ta sellega oma abikaasa ainuõigust.[1] Seega, kui mees oli vahekorras abielus naisega, seisnes kuritegu selles, et ta võttis midagi, mis kuulus teisele mehele ja pidi seetõttu karistatud saama.

Ka tänapäeval peetakse lapsi, kes on sündinud abielus mehe ja vallalise naise suhtest, legaalseteks. Samas kui abielus naine on kellegi teise mehega suhtes, olgu too mees siis abielus või mitte, siis nende suhtest sündinud lapsed ei ole legaalsed, neid peetakse sohilasteks ja neil on keelatud abielluda ühegi teise juudiga, välja arvatud konverdid ja samasugused sohilapsed. Keeld pärandatakse lastele kümne põlvkonna jooksul edasi, kuni abielurikkumise rüvetus on väidetavalt nõrgenenud.[2]

Koraan ei pea ühtki naist ühegi mehe omandiks. Abielusuhteid kirjeldatakse järgnevalt: „Ja üks Tema märkidest on, et Ta lõi teile teist endist kaasad, et võiksite neist lohutust leida ja Ta lõi teie vahele südamlikkuse ja halastuse. Kindlasti on selles märgid inimeste jaoks, kes mõtisklevad“ (30:21) Koraan käsitleb abielu kui armastust, halastust ja südamlikkust, ilma kellegi omamise ja kaksikmoraalita. Kui aga abielu rikutakse, karistatakse nii abielurikkujast naist kui ka abielurikkujast meest täpselt samamoodi.

[1] Jeffrey H. Togay, „Adultery,” Encyclopaedia Judaica, köide II, col 313. Vaata ka Judith Plaskow, „Standing Against at Sinai: Judaism from a Feminist Perspective”, New York: Harper & Row Publishers, 1990, lk 170-177.

[2] Lesley Hazleton, „Israeli Women The Reality Behind the Myths”, New York: Simon and Schuster, 1977, lk 41-42.