14. Polügaamia

Võtkem nüüd luubi alla selline oluline küsimus nagu polügaamia. Polügaamia on väga vana tava, mida praktiseeritakse paljudes ühiskondades. Piibel ei ole polügaamiat keelustanud, vaid otse vastupidi – nii Vanast Testamendist kui ka rabide kirjandusest leiab hulgaliselt tunnistusi polügaamia legaalsusest. Kuningas Saalomonil olevat olnud 700 naist ja 300 konkubiini (1Ku.11:3). Ka kuningas Taavetil olevat olnud palju naisi ja konkubiine (2Sa.5:13). Vana Testament vihjab ka sellele, kuidas mehe vara tema erinevatelt naistelt saadud poegade vahel jagada (5Mo.22:7). Ainus polügaamiaga seotud piirang on keeld olla samal ajal abielus kahe õega (3Mo.18:18). Talmud soovitab korraga maksimaalselt nelja naist.[1] Euroopa juudid jätkasid polügaamia praktiseerimist kuni 16. sajandini, samal ajal kui oriendi juudid praktiseerisid regulaarselt polügaamiat kuni taasloodud Iisraeli jõudmiseni, kus tsiviilseaduse järgi on polügaamia keelatud. Samas aga lubab seda religioosne seadus ja kuna religioosne seaduse on sellistel juhtudel ilmalikust seadusest üle, on see lubatud.[2]

Kuidas on lood aga Uue Testamendiga? Isa Eugene Hillmann on oma igati läbinägelikus raamatus „Polygamy Reconsidered“ kirjutanud: „Mitte kusagil Uues Testamendis ei ole konkreetset käsku, et abielu peaks olema monogaamne või konkreetset polügaamia keeldu.“[3] Veelgi enam, Jeesus ei ole kunagi polügaamia vastu jutlustanud, kuigi juudid seda tolleaegses ühiskonnas praktiseerisid. Isa Hillman rõhutab, et Rooma kirik keelustas polügaamia vaid seetõttu, et kristlikku abieluseadust kooskõlla viia Kreeka-Rooma kultuuriga, mis nõudis vaid ühte legaalset naist, samas tolereerides nii armukesi kui ka prostitutsiooni. Ta tsiteerib Hippo Augustinust: „Aga nüüd, meie ajal ja hoides kinni Rooma traditsioonidest, ei ole enam lubatud teist naist võtta.“[4]

Aafrika kirikud ja kristlased tuletavad tihti oma Euroopa vendadele meelde, et kiriku polügaamia keeld on vaid kultuuritraditsioon ja mitte kristlik seadus.

Ka Koraan lubab polügaamiat, kuid mitte ilma piiranguteta: „Ja kui te kardate, et ei suuda orbudega õiglaselt käituda, siis abielluge oma valitud naistega – kahe, kolme või neljaga; kuid kui kardate, et ei suuda (nendega) õiglaselt käituda, siis vaid ühega …“ (4:3)
Koraan, vastupidiselt Piiblile, on limiteerinud maksimaalse naiste arvu neljale ja seadnud rangeks tingimuseks, et neid kõiki tuleb võrdselt ja õiglaselt kohelda. Koraan ei õhuta usklikke polügaamiat praktiseerima ega maini ka, nagu oleks polügaamia abielu ideaal, vaid lihtsalt tolereerib ja lubab polügaamiat, seades sellele tingimused. Miks on polügaamia lubatud? Vastus on väga lihtne: on aegu ja kohti, kus sotsiaalsed ja moraalsed põhjused muudavad polügaamia lausa kohustuslikuks. Polügaamia on islamis tihedalt seotud ühiskondliku vastutusega orbude ja leskede heaolu eest. Islam on universaalne usk, mis sobib kõigisse aegadesse ja kohtadesse ja seega peab ka islami seadus igasuguste olukordadega sobima.

Enamikes ühiskondades on naisi rohkem kui mehi. USAs näiteks on ligi 8 miljonit naist rohkem kui mehi. Guineas on 100 mehe kohta 122 naist. Tanzanias on 95,1 mehe kohta 100 naist.[5] Mida peaks ühiskond taolise tasakaalust väljas sugudevahelise suhtarvu puhul tegema? Loomulikult on olemas erinevaid lahendusi: võidakse pakkuda tsölibaati, vastsündinud tüdrukute tapmist (mida, muide, teatud ühiskondades tänapäeval tehakse!!!), või ühiskond peaks tunnustama igasuguseid erinevaid seksuaaleelistusi – prostitutsioon, abieluväline seks, homoseksuaalsus jne. Teistes ühiskondades, nagu näiteks enamikus Aafrika tänapäeva ühiskondades, on kõige auväärsem lahendus lubada polügaamseid abielusid. See, mida lääne ühiskonnas tihti mõista ei suudeta, on et teistest kultuurikeskkondadest naised ei vaata tihti polügaamiale kui millelegi naise jaoks alandavale. Näiteks eelistavad paljud noored Aafrika tütarlapsed, olgu siis tegemist moslemite, kristlaste või muu usu esindajatega, abielluda mehega, kes on juba abielus ja end hea ning vastutustundliku mehe ja isana tõestanud. Paljud aafriklannad innustavad oma meest teist naist võtma, et nad ei peaks end üksikuna tundma.[6] Nigeeria suuruselt teises linnas üle 6000 15-69-aasta vanuse naise hulgas läbi viidud uurimus näitas, et 60% neist naistest rõõmustaks, kui nende mees teise naise võtaks. Vaid 23% väljendasid teise naise idee suhtes viha.

Keenias läbi viidud uurimuse põhjal nägi 76% naistest polügaamiat kui midagi positiivset. Keenia maapiirkondades läbi viidud uurimus näitas, et 25 naist 27st pidas polügaamiat monogaamiast paremaks. Need naised leidsid, et polügaamia võib olla igati õnnestunud ja kasulik, kui kaasnaised üksteisega koostööd teevad ja hästi läbi saavad.[7] Polügaamia on Aafrika ühiskondades niivõrd austusväärne instistutsioon, et isegi osad protestantistlikud kirikud muutuvad selle suhtes hulga tolerantsemaks. Keenia Anglikaani kiriku piiskop teatas: „Kuigi monogaamia võib olla ideaalne abikaasadevahelise armastuse väljendamiseks, võiks kirik siiski arvestada sellega, et teatud kultuurides on polügüünia sotsiaalselt vastuvõetav ja usk, et polügüünia ei ole kristlusele omane, ei pea paika.“[8]

Peale sügavuti Aafrika polügaamia uurimist, jõudis anglikaani kiriku reverent David Gitari järeldusele, et õigel viisil praktiseeritud polügaamia on rohkem kristlik kui lahutuste ja uuesti abiellumiste jada, millest jäävad järele hüljatud naised ja lapsed.[9] Mul isiklikult on au tunda mitmeid kõrgelt haritud aafriklannasid, kes, hoolimata sellest, et nad on aastaid Läänes elanud, suhtuvad polügaamiasse siiski igati positiivselt. Üks neist, kes elab USAs, toetab igati oma abikaasat, et too teise naisega abielluks, kes tal lapsi kasvatada aitaks.

Tasakaalust väljas sugudevahelisest suhtarvust saab tõeliselt suur probleem just sõja ajal. Ameerika indiaanlaste hõimudes oli naiste suur osakaal alati peale sõda suur probleem. Kuigi naistel oli neis hõimudes suhteliselt kõrge staatus, aktsepteerisid nad polügaamiat kui parimat võimalikku kaitset siivutu käitumise eest. Euroopa asunikud mõistsid aga selle aruka lahenduse ilma pikemalt järele mõtlemata hukka, nimetades indiaanlasi metslasteks.[10]

Peale teist maailmasõda oli Saksamaal 7 300 000 naist rohkem kui meest (3 300 000 neist olid lesed). 100 20-30-aastase mehe kohta oli 167 samast vanusegrupist naist.[11] Paljud neist naistest ei vajanud neil keerukatel aegadel mitte vaid kaaslast vaid ka peretoitjat. Võiduka Liitlaste armee sõdurid kasutasid nende naiste haavatavust ära. Paljudel noortel naistel ja leskedel olid okupeeriva armee sõduritega ebaseaduslikud suhted. Ameerika ja Briti sõdurid maksid oma mõnude eest sigarettides, šokolaadis ja leivas. Lapsed olid nende võõraste toodud kingitustest vaimustuses. Kui üks kümneaastane poiss teistele lastele osaks saanud kingitustest kuulis, soovis ta kogu südamest, et ka tema emal võiks üks selline inglane olla, et too enam nälga kannatama ei peaks.[12]

Peaksime siinkohal oma südametunnistuselt küsima: mis on naisele alandav? Olla kõigi ees avalikult, seaduslikult ja austatult teine naine, nagu indiaanlaste puhul, või põhimõtteliselt prostituut, nagu tsiviliseeritud Liitlaste puhul? Ehk siis mis on naistele alandav, kas Koraani täpselt määratletud polügaamia või roomlaste kultuuril baseeruv kristlik monogaamia?

Tänapäeval on maailmas rohkem massihävitusrelvi kui iialgi varem ja Euroopa kirikud peavad võib-olla varem või hiljem polügaamia kui ainsa lahendusega leppima. Isa Hillman on selle üle juba mõtisklenud: „On täiesti mõeldav, et need genotsiidirelvad (aatomi-, bioloogiline ja keemiarelv) võivad tekitada sugude vahel nii drastilise tasakaalutuse, et mitmikabielud muutuvad ellujäämisel oluliseks vahendiks … Vastupidiselt eelnevale traditsioonile ja seadusele hakkab meie loomus ja moraal polügaamiat pooldama. Taolises olukorras leiavad teoloogid ja kirikujuhid üsna kiirelt kaalukad põhjused ja Piiblitekstid, et uut abieluviisi õigustada.“[13]

Tänase päevani on polügaamia mõistlik lahendus paljudele modernse ühiskonna probleemidele. Ühiskondlik vastutus, mida islam polügaamia lubamisega seoses rõhutab, on tänapäeva Lääneühiskonnas tihti rohkem nähtav kui Aafrika ühiskondades. Näiteks tänapäeva USAs on mustanahaliste hulgas tõsine meestepuudus. Üks kahekümnest mustanahalisest noormehest sureb enne 21-aastaseks saamist. 20-35-aastaste hulgas on peamine surma põhjus mõrv.[14] Lisaks sellele on paljud noored mustanahalised mehed töötud, istuvad vangis või on uimastisõltlased.[15] Sellest tulenevalt ei ole üks neljast mustanahalisest naisest 40-aastaseks saamisel kunagi abielus olnud. Võrdluseks võib tuua, et valgete naiste hulgas on sama suhtearv üks kümnest.[16]

Lisaks saavad paljudest noortest mustanahalistest naistest juba enne 20-aastaseks saamist üksikemad, kes vajavad hädasti peretoitjat. Nende traagiliste asjaolude tulemus on see, et aina suurenev arv mustanahalisi naisi on suhetes, mida võiks nimetada mehe jagamiseks[17]; ehk teisisõnu, paljud õnnetud mustanahalised naised on suhetes abielus mehega. Seaduslikud naised ei ole reeglina kursis, et keegi teine naine nendega meest “jagab“. Mõned Ameerika mustanahaliste kriisi jälgijad on soovitanud lahendusena konsensuse alusel polügaamia ajutist lubamist, kuni Ameerika ühiskonnas laialdasemalt probleemi lahendavaid reforme sisse ei viida.[18]

Konsensuse alusel polügaamia all on mõeldud polügaamia viisi, mille võib kogukond lubada, millest kõik seotud osapooled teadlikud on ja millega nõustuvad; vastandina tavapärasele salajasele mehe jagamisele, mis on alandav nii seaduslikule naisele, armukesele kui ka ühiskonnale tervikuna. Mehe jagamise probleemi arutati Philadelphias asuvas Temple’i Ülikoolis 27. jaanuaril 1993. aastal peetud arutelul.[19] Osad sõnavõtjad soovitasid polügaamiat kui üht võimalikku lahendust kriisile. Nad väitsid ka, et polügaamia ei tohiks ühiskonnas, mis tolereerib nii prostitutsiooni kui ka armukeste pidamist, seadusega keelatud olla. Kui üks naine publiku hulgast kommenteeris, et mustanahalised ameeriklased peaksid õppima aafriklastelt, kelle hulgas polügaamiat väga vastutustundlikult praktiseeritakse, sai talle osaks väga entusiastlik aplaus.

Ameerika Rooma katoliku päritolu antropoloog Philip Kilbride pakub oma provokatiivses raamatus „Plural marriage for your time“ Ameerika ühiskonna laialdastele probleemidele lahenduseks polügaamiat. Ta kinnitab, et mitmikabielu on paljudel juhtudel lahutusele hea alternatiiv, mis mõjub lastele tunduvalt vähem laastavalt. Ta väidab, et paljude lahutuste põhjuseks Ameerikas on abieluvälised suhted. Kilbride’i sõnul on abieluvälise suhte lahendina teine abielu lastele palju parem kui lahutus: „Laste huvisid silmas pidades on perekonna suurenemine tervitatavam kui lahkuminek ja perekonna lagunemine.“ Ta kinnitab ka, et lisaks lahutajatele on ka teisi ühiskonna gruppe, kes polügaamia lubamisest kasu saaksid, nagu näiteks vanemaealised naised, kelle vanuseid mehi on tunduvalt vähem ja mustanahalised ameeriklased, kes on mehe jagamise suhetes.[20]

Californias asuvas Berkeley Ülikoolis viis kohalik üliõpilaste ajaleht 1987. aastal läbi küsitluse, milles uuriti, kui paljud üliõpilastest oleksid nõus seadusemuudatusega, mille kohaselt meestel oleks õigus abielluda rohkem kui ühe naisega, kuna Californias on abieluealisi mehi tunduvalt vähem kui naisi. Peaaegu kõik üliõpilased vastasid nõustuvalt. Üks naissoost üliõpilane vastas isegi, et polügaamne abielu täidaks tema emotsionaalseid ja füüsilisi vajadusi paremini, andes talle samal ajal rohkem vabadust kui monogaamne abielu.[21] Sama argumenti kasutavad ka need fundamentalistlikud mormooninaised, kes veel siiani USAs mitmikabielus elavad. Nad usuvad, et polügaamia on täiuslik viis, kuidas naine saab keskenduda nii karjäärile kui ka lastele, sest kaasnaised saavad laste eest hoolitsemisel üksteisele abiks olla.[22]

Kindlasti tuleks lisada, et islami seaduse järgi peavad kõik osapooled polügaamiaga nõus olema. Keegi ei saa sundida naist juba abielus mehega abielluma, samas kui esimesel naisel on õigus abielulepingusse seada tingimus, et mees temaga abielus olles teist naist ei võta.[23] Piibli seaduse järgi võib polügaamia aga lausa kohustuslik olla. Lastetu lesknaine näiteks peab abielluma oma surnud mehe vennaga, isegi kui too on juba abielus ja isegi kui naine seda ei taha (1Mo.38:8-10) ja sellest abielust sündinud esimene poeg jääb surnud abikaasa pärijaks.

Tänapäeva islamiühiskondades on suhteliselt vähe polügaamseid abielusid, kuna meeste ja naiste arvuline erinevus ei ole väga suur. Võime julgelt väita, et islamiaailmas on vähem polügaamseid abielusid kui lääneühiskonnas abieluväliseid suhteid; teisisõnu on mehed tänapäeva islamimaailmas palju monogaamsemad kui lääneühiskonnas.

Tuntud krislasest evangelist Billy Graham on selle kohta öelnud: „Kristlus ei või endale polügaamia koha pealt kompromissi lubada. Kui tänapäeva kristlus ei saa seda teha, on see kristluse enda kahjuks. Islam võimaldab sotsiaalsete probleemide lahendamiseks polügaamiat ja laseb inimloomusel end vabamalt tunda, kuid seda ainult rangelt defineeritud seadusraamistikus. Kristlikud riigid on oma monogaamsuse suhtes väga demonstratiivsed, samas ise polügaamset elu elades. Kõik teavad, mis osa armukesed lääne ühiskonnas mängivad. Islam on täiesti aus religioon, lubades mehel võtta ka teine naine, kui ta peab seda tegema, kuid samas keelates rangelt igasugused põrandaalused armusuhted, et ühiskonna moraali hoida.“[24]

Huvitav on märkida, et paljud nii mitteislami- kui ka islamiriigid on tänapäeval polügaamia keelustanud. Teise naise võtmine, isegi esimese nõusolekul, on seadusevastane. Samas naise petmine, ilma et too asjast midagi teaks või veel vähem seda heaks kiidaks, ei ole seaduse järgi kuidagi karistatav. Milline tarkus võiks peituda taolise vasturääkivuse taga? Kas seaduse mõte on tõesti petmise õhutamine ja aususe karistamine? See on meie tsiviliseeritud ühiskonna üks seletamatuid paradokse.

[1] Swidler, Leonard J, „Women in Judaism: the Status of Women in Formative Judaism”, Metuchen, N.J: Scarecrow Press, 1976, lk 144-148.

[2] Hazleton, Lesley, „Israeli Women the Reality Behind the Myths”, New York: Simon and Schuster, 1977, lk 44-45.

[3] Hillman, Eugene, „Polygamy Reconsidered: African Plural Marriage and the Christian Churches”, New York: Orbis Books, 1975, lk 140.

[4] Hillman, Eugene, „Polygamy Reconsidered: African Plural Marriage and the Christian Churches”, New York: Orbis Books, 1975, lk 17.

[5] Hillman, Eugene, „Polygamy Reconsidered: African Plural Marriage and the Christian Churches”, New York: Orbis Books, 1975, lk 88-93.

[6] Hillman, Eugene, „Polygamy Reconsidered: African Plural Marriage and the Christian Churches”, New York: Orbis Books, 1975, lk 92-97.

[7] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage For Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994, lk 108-109.

[8] The Weekly Review, 01.08.1987.

[9] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage For Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994, lk 126.

[10] D’Emilio, John; Freedman, Estelle B, „Intimate Matters: A History of Sexuality in America”, New York: Harper & Row Publishers, 1988, lk 87.

[11] Frevert, Ute, “ „Women in German History: from Bourgeois Emancipation to Sexual Liberation”, New York: Bert Publishers, 1988, lk 263-264.

[12] Frevert, Ute, „Women in German History: from Bourgeois Emancipation to Sexual Liberation”, New York: Bert Publishers, 1988, lk 257-258.

[13] Hillman, Eugene, „Polygamy Reconsidered: African Plural Marriage and the Christian Churches”, New York: Orbis Books, 1975, lk 12.

[14] Hare, Nathan; Hare, Julie, „Crisis in Black Sexual Politics”, San Francisco: Black Think Tank, 1989, lk 25.

[15] Hare, Nathan; Hare, Julie, „Crisis in Black Sexual Politics”, San Francisco: Black Think Tank, 1989, lk 26.

[16] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage for Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994, lk 94.

[17] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage for Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994, lk 95.

[18] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage for Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994.

[19] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage for Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994, lk 95-99.

[20] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage for Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994, lk 118.

[21] Lang, Jeffrey, „Struggling to Surrender”, Beltsville, MD: Amana Publications, 1994, lk 172.

[22] Kilbride, Philip L, „Plural Marriage for Our Times”, Westport, Conn: Bergin & Garvey, 1994, lk 72-73.

[23] Sabiq, Elsayyed, „Fiqh Al-Sunnah”, Cairo: Darul Fatah lile’lam Al-Arabi, 11. väljaanne, 1994, köide 2, lk 187-188.

[24] Doi, Abdul Rahman, „Woman in Shari’ah”, London: Ta-Ha Publishers, 1994, lk 76.