Sõrmejälje identiteet

„Kas inimene arvab, et Me ei kogu tema konte kokku? Jah, Me oleme võimelised (isegi) ta sõrmeotsad taastama.“ (75:3-4)

Sõrmeotsad ei tähendanud Prohvet Muhammedi (saws) ajal inimestele suurt midagi. Alles 1856. aastal avastas Genn Ginsen, et sõrmeotste jooned on igal inimesel erinevad. Tänapäeval kasutab politsei sõrmeotsi omalaadse ID-kaardina, identifitseeridas nende abil kurjategijaid. See meetod on väga eksimiskindel, kuna isegi identsete kaksikute sõrmeotsajooned on erinevad. Seda omapärast ID-kaarti ei ole võimalik võltsida ja see jätab jälje igale asjale, mida on puudutatud. Seda ei ole võimalik ei imiteerida ega eitada. See on midagi, mis on vaid meile endile omane ja mida me kolmanda raseduskuu lõpust kuni surmani endaga kaasas kanname. Ka põletused, vigastused või vanadus ei suuda seda muuta.

Sõrmeotsad, nii väikesed ja tähtsusetud kui need ka paista võivad, on siiski igal inimesel erinevad ja seega, kui meie Looja on võimeline taastama iga Maa peal elanud isiku sõrmeotsad, ei saa olla kahtlustki, et ta ka kõik need inimesed taastada suudab. Vaid väikesest luutükist või imepisikesest nahatükist piisab tänapäeval selleks, et kätte saada inimese DNA, mis on inimajaloo üks suurimaid avastusi. See on nii keeruline kood, et isegi pisim osa DNAst sisaldab enam kui kolm miljardit koodi. DNAs peituva info üleskirjutamiseks läheks tuhat miljonileheküljelist köidet. DNAst on võimalik kätte saada kõik keha puudutav, alates täpsest juuksetoonist kuni väikese sõrme küüne pikkuseni välja. Üks rakuke meie sõrmeotsast võib juba kogu selle info väljastada, seega ei ole meie Loojal kindlasti mingeid probleeme meie taasloomisega Viimsel Kohtupäeval.