Mered ja jõed Koraanis

Kaasaegne teadus on avastanud, et kohtades, kus kaks merd omavahel kokku saavad, on nende vahel tõke, mis jagab need kaks merd nii, et kummalegi jääb oma temperatuur, soolasus ja tihedus (Principles of Oceanography – Davis, lk. 92-93). Näiteks Vahemere vesi on leige ja soolane ning Atlandi ookeaniga võrreldes madalama tihedusastmega. Kui Vahemere vesi suundub Gibraltari väina kaudu Atlandi ookeani, siis jätkab ta oma teekonda ligi 1000 meetri sügavuses veel sadu kilomeetreid, säilitades seal oma soojuse, soolasuse ja tiheduse (joonis 10).

Kuigi mõlemas veekogus on suured lained, tugevad hoovused, tõusud ja mõõnad, ei segune nende veed ega ületa nendevahelist tõket.
Koraan räägib meile sellest fenomenist:

„Ta on laskund vabalt kohtuma kaks merd. Nende vahel on tõke, mida nad kumbki ei ületa.” (55:19-20).

Kuid kui Koraan räägib soolase ja mageda vee erinevusest, siis mainib ta, et nende vahel on tõkkega “eraldustsoon”:

„See on Tema, kes on lasknud vabaks kahte sorti vee: üks maitsev ja joodav ning teine soolane ja ebameeldiv. Ja Ta on pannud nende vahele tõkke ning eraldava tsooni.” (25:53)

Kuid miks mainib Koraan magedast ja soolasest veest rääkides eraldustsooni, kuid kahe mere eraldamisel seda ei tee?
Kaasaegne teadus on avastanud, et suudmetes, kus mage vesi soolasega kokku puutub, on olukord kahe mere puutekohaga võrreldes erinev. On avastatud, et soolase ja mageda vee kokkupuutekohas asub „järjest väheneva tihedusastmega tsoon” (Oceanography – Gross, lk. 242; Introductory Oceanography – Thurman, lk. 300-301). Selles eraldustsoonis asuva vee soolasusaste on nii mageda- kui ka merevee omast erinev (joonis 11). Eraldustsoon avastati alles hiljuti, kuna selleks läks vaja väga täpset ja modernset tehnikat temperatuuri, soolasuse, tiheduse, hapniku lahustuvuse jne. mõõtmiseks. Inimsilm ei ole mingil juhul võimeline märkama kahe mere veesisalduse erinevusi nagu ka mitte mere ja jõe vee kohtumisel tekkiva eraldustsooni olemasolu. 

Raamatust „Väike abiline islami mõistmiseks”