Polügaamiast
Kõigepealt – mida üldse tähendab see sõna – polügaamia? Polügaamia tuleb kreeka keelest ja tähendab mitmeid või paljusid abielusid. Seda sõna võib olenevalt kontekstist kasutada inimese puhul, kes on kas nii mitme partneriga legaalses abielus või kui ka niisama suhtes.
Polügaamia on tegelikult vaid üldine termin, mida võib kasutada nii meeste kui naiste puhul. See jaguneb polügüüniaks (kui ühel mehel on mitu naist), polüandriaks (kui ühel naisel on mitu mees) ja grupiabieluks (polügüünia ja polüandria teatud kombinatsiooniks).
Kuigi kõik kolm eksisteerivad siiani, on polügüünia neist kõige levinum ja reeglina seda ka polügaamia all mõistetakse, kui sellest räägitakse.
Polüandria (jaa, selline asi on täiesti olemas!!! :)) ning on samuti väga vana abieluviis, mille vast üks värvikam näide on hindusimi kuulsa eepose „Mahābhārata“ kuningas Pandu viis poega, kellel on üks ühine naine – Draupadi. Tänapäeva Indias on polüandria levinud vaid Toda hõimus, kus vendadel on vahel mitme peale üks naine. Reeglina astutakse polüandrilisse abiellu, kui maad ei taheta meessoost pärijate vahel jagada. Ka nomaadidest tiibetlaste hulgas oli polüandria levinud. Reeglina abiellusid ühe naisega kaks väga vaest venda, kes kumbki omale naist lubada ei saanud.
Grupiabielusid on erinevat tüüpi, kuid reeglina on tegemist perekonnaga, mille moodustavad mitmed mehed ja naised, kes kõik jagavad ühist vastutust terve perekonna järeltulijate eest.
Georges P. Murdock[1] võttis vaevaks ja uuris 1960.-1980. aastatel erinevate ühiskondade abielukombeid ning sai vapustava tulemuse: 1231 ühiskonnast 186 olid monogaamsed, 453s esines kohati polügüüniat, 588 olid rohkem polügüünsed kui monogaamsed ja 4s leidus polüandriat. See tähendab siis tegelikult, et veel 20. sajandil oli üle 80% maailma ühiskondades kas polügüünsed või osaliselt polügüünsed.
Samas peab tunnistama, et isegi neis ühiskondades, kus polügüünia on ametlikult lubatud ja tunnustatud, praktiseeritakse seda siiski küllaltki vähe. Rohkem kui ühe naise pidamine nõuab mehelt suurt pingutust ja suuri ressurse, millest tulenevalt võivad mehed ju unistada, aga enamikule neist jääbki mitme naisega abielus olemine vaid kaugeks ja kättesaamatuks. Nii oli näiteks varemalt Hiinas ja on tänapäeval ka islamimaailmas.
Polügüüniat lubavates ühiskondades võib mitme naise omamine muutuda prestiiži ja staatuse küsimuseks, kuid samas on see nii ka neis ühiskondades, kus ametlik polügüünia keelatud on – nii ei vaadata läänemaailmas eriti viltu neile rikastele ärimeestele, kellel on naine, kuid kõrval ka armuke või lausa mitu.
POLÜGAAMIA KONFUTSIANISMIS
Hiinas on rikastel meestel olnud tuhandeid aastaid kombeks pidada üht ametlikku naist ja paljusid konkubiine. See oli lubatud kuni Hiina Rahvavabariigi loomiseni. Mitu naist väljendas mehe sotsiaalset ja majanduslikku staatust ning vajadus selle järele oli peamiselt tingitud tõsiasjast, et Hiina ühiskonnas oli mehe suurim õnnetus see, kui ta jäi ilma meessoost järeltulijata. Seega oli mitme naise pidamine justkui kindlustus taolise suure õnnetuse vastu.
Konfutsianism toetas polügüüniat, pidades mitme perekonna ülalpidamist mehele auasjaks ja oluliseks sammuks isiklikus arengus. Kui konfutsianism Hiinast edasi Koreasse, Taiwani ja Jaapanisse levis, levis edasi ka polügüünia.
Kuigi tänapäeval on Hiinas mitme naise pidamine ametlikult keelatud, on arutatud selle keelu ajutist annulleerimist Tiibeti piirkonnas, et sealset meeste ja naiste arvu tasakaalu viia.
Hong Kongis keelustati polügaamia 1971. aastal, kuid tegelikkuses praktiseeritakse seda seal siiani. Vastavalt Berliinis asuva Humboldti Ülikooli professori Man-Lun Ngi uurimusele peavad Hiinas ligi kahest miljonist Hong Kongi abielumehest umbes 300 000 armukest (1996). 1995. aasta uuringu järgi oli 40% abieluvälistest suhetest pikaajalise partneriga.
Kuigi Hiina on pikka aega olnud polügüüniat lubav maa, võib neil tulevikus olla vaja kaaluda hoopis polüandria legaliseerimist. Kuna Hiina püüab läbi erinevate seaduste oma rahvaarvu stabiilsena hoida, on ühes peres lubatud vaid üks laps. Juba iidsetest aegadest on Hiinas äärmiselt oluline olnud, et mehel oleks poeg, kes ta nime edasi kannab (see oli ka üks põhjustest, miks varem polügüüniat harrastati) ja kuna tänapäeval on lubatud vaid üks laps, tehakse Hiinas liigagi tihti valikulist aborti või tapetakse vastsündinud tütar, et perel oleks võimalus veel poega saada. Sellest tulenevalt on Hiinas ühes vanuseklassis miljoneid mehi rohkem kui naisi ning naistest on hiiglasuur puudus.
POLÜGAAMIA HINDUISMIS
Mõningad osad hindu ühiskonnast on teatud aegadel praktiseerinud nii polüandriat kui ka polügüüniat. Veedadeaegne hinduism ei keelanud ega ka õhutanud polügaamiat. Tänapäeval on India abieluseaduse järgi polügüünia keelatud hindudele, sikhidele ja kristlastele, kuid lubatud moslemitele.
Vastavalt vanale veeda käsikirjale, Manu seaduseraamatule, oli mitme naise pidamine lubatud kõigis kastides, kaasa arvatud braahmanite hulgas. Kui braahmani kasti kuuluva mehe esimene naine pidi olema kindlasti ka samast kastist, siis ta teine naine võis juba olla kas braahmani või tšatrija perekonnast; kolmas omakorda kas braahman, tsatrija või vaišja; neljas aga juba isegi šuudra kastist.
Kui rääkida lähemast ajaloost, siis veel 1970. aastatel propageeris krišnaiitide liikumise looja Bhaktivedanta Swami Prabhupada polügüünia legaliseerimist, et naisi läbi legaalse religioosse abielu kaitsta.
Tänapäeval on Indias laiaulatuslikult levinud sama probleem, mis Hiinaski – kuna ühiskond genereerib poisslapsi ja tüdrukuid suurt millekski ei peeta ning kuna tehnika võimaldab lapse sugu teada saada juba enne sündi, tehakse palju selektiivset aborti, poisslaste kasuks ja tüdruklaste kahjuks. Sellest tulenevalt on tekkimas olukord, kus mehi on rohkem kui naisi.
POLÜGAAMIA JUDAISMIS
Juutide seadused Tooras lubavad polügaamiat, kuigi ajalooliselt on see alati olnud pigem erand kui reegel. Tänapäeval on enamikes judaismi sektides polügüünia keelatud. Esimesena keelustasid selle aškenazi juudid juba 11. sajandil. Samas leidus veel Iisraeli riigi taasloomise ajal judaismi sekte, kus polügüünia oli lubatud ja Iisrael oli sunnitud emigreeruvate polügüünsete perekondade koha pealt silma kinni pigistama. Osad sektid väidavad, et see keeld oli vaid ajutine meede, mis nüüd enam ei kehti ja soovivad polügüüniat taastada.
POLÜGAAMIA BUDISMIS
Budismis peetakse abielu ilmalikuks küsimuseks ja seega religioon vaikib nii polügaamia kui ka monogaamia osas.
POLÜGAAMIA KRISTLUSES
Kuigi Vanas Testamendis on polügüünia lubatud, kirjutas Augustinus Hippost oma raamatu „The Good of Marriage“ 15. peatükis: „Aga nüüd, meie ajal ja hoides kinni Rooma traditsioonidest, ei ole enam lubatud teist naist võtta, kuniks esimene veel elus on.“ Need sõnad illustreerivad väga hästi polügüünia keelu staatust kristluses – see polnud tingitud mitte religioossest õpetusest vaid kultuurilisest mõjust.
Samas on läbi aegade olnud mitmeid kristlikke sekte, kes on püüdnud religioosseid dogmasid uuesti algallikatest ammutada, kasutades seadusloomeks vaid Piiblit ennast ja mõnedel neist on läinud korda vähemasti mõneks ajaks polügüünia taastada. Ühe näitena võib tuua protestantistliku reformiliikumise. Isegi Martin Luther kirjutas 1524. aastal polügüünseid abielusid takistada püüdvale kantsler Gregor Brückile: „Te ei saa keelata meest abiellumast mitme naisega, sest see ei ole kuidagi Pühakirja vastu.“[2] Ka Münsteri radikaalsed anabaptistid praktiseerisid polügüüniat, kuid nende mõjuvõim nõrgenes peale 1535. aasta Münsteri mässu mahasurumist. Paljud teised protestantismi juhid nagu näiteks Jean Calvin mõistsid polügüünia hukka ja seega ei säilinud see protestantismis eriti kaua.
Larry O. Jensen on oma raamatusse[3] üles tähendanud järgmist: „Nürnbergi parlament võttis 14. veebruaril 1650. aastal vastu otsuse, et kuna kolmekümneaastase sõja tõttu on nii palju mehi surma saanud, siis oli kirikutel järgneval kümnel aastal keelatud alla 60-aastaseid mehi kloostritesse vastu võtta. Preestreil ja pastoritel, kes ei olnud ühegi kloostriga seotud, lubati abielluda. Viimaks lubas seadus igal mehel abielluda kuni kümne naisega. Mehi manitseti auväärselt käituma ja oma naiste eest hästi hoolitsema, et nende vahel vaenu ära hoida.“
Tänapäeval küll üheski lääneriigis polügüünia ametlikult lubatud ei ole, kuid samas nimetavad konservatiivsed kristlased tiheda abielu ja lahutuse kasutamist seeriapolügaamiaks. Polügaamiaks võib pidada ka mitmete tüdruksõprade korraga pidamist, üheöösuhteid ning korraga naise ja armukese pidamist.
Rääkides korraga kristlastest ja polügüüniast, liigub mõte tihti mormoonidele. Tegelikkuses aga on mitmenaisepidamine mormoonide seaduste järgi keelatud olnud juba 1890. aastast. Tänapäeval on järele jäänud vaid mõned üksikud fundamentalistlikud sektid, kes seda veel praktiseerivad. Mõnede andmete järgi on kokku umbes 37 000 mormoonist fundamintalisti, kellest vähem kui pooled elavad polügüünses kodus. Selleks, et kõik naised saaksid ka seaduse silmis end oma abikaasa naiseks nimetada, kasutavad mormoonid järjestikuse abielu ja lahutuse süsteemi. Kõigepealt abiellub mees ühe naisega ja see naine võtab oma mehe nime. Kui mees leiab teise naise, siis lahutab ta esimesest ning abiellub teisega, kuid esimene naine jääb ikka oma mehe perekonnanimega ja jätkab samas kodus elamist. Kui mees leiab kolmanda naise, käitutakse samamoodi jne.
Viimati praktiseeriti kristlikus maailmas laialdaselt ja legaalselt polügüüniat 17. sajandil. Läänemaailma ilmalik seadus ei luba polügaamseid abielusid. Samas ei eksisteeri enamikes taolistes riikides mingeid seadusi polügaamse elustiili kui sellise vastu, keelatud on vaid selle kooselu legaliseerimine ja ametlik tunnustamine. USA on siin erandiks – teatud osariikides on väga karmid seadused ka polügaamse ametlikustamata kooselu vastu. Reeglina on tegemist kunagiste mormoonivastaste seaduste jäänukitega ja neid karme seadusi täidetakse väga harva.
POLÜGAAMIA ISLAMIS
Islamimaailm on äärmiselt lai – sinna kuuluvad väga erineva kultuuritausta ja ajalooga riigid. Sellest tulenevalt on ka polügüünial islamimaailma eri paigus väga erinev staatus. On selliseid riike, kus polügüünia on lausa seadusega keelatud, selliseid, kus see on küll lubatud, kuid seda praktiseeritakse harva või üldse mitte ja selliseid, kus polügüünne praktika on laialdasem. Kõige enam praktiseeritakse polügüüniat Lääne-Aafrika riikides, kus see oli levinud juba enne islamit ja mida praktiseerivad ka kohalikud mittemoslemid.
Paljud inimesed on teadlikud sellest, et moslemimeestel on lubatud abielluda rohkem kui ühe naisega. Kuid üldiselt ei teata, et sellistele meestele on kehtestatud väga ranged naiste ajaliselt ja rahaliselt võrdse kohtlemise tingimused.
Koraan ütleb: „Ja kui te kardate, et ei suuda orbudega õiglaselt käituda, siis abielluge oma valitud naistega – kahe, kolme või neljaga; kuid kui kardate, et ei suuda (nendega) õiglaselt käituda, siis vaid ühega …“ (4:3)
Tegelikkuses on monogaamia norm ja polügaamia erand, kuna enamus mehi leiab, et ei suuda ühel või teisel põhjusel endale rohkem kui ühte naist lubada. See ei ole kunagi olnud moslemite hulgas väga levinud, välja arvatud piirkondades, kus mehed juba varem lausa mitmekümneid naisi omasid, ja see on harva edukas, kui just esimene naine sellega ei nõustu. Polügaamiat ei ole seega võimalik kellelegi peale suruda.
Islam ei rajanud polügaamiat. Tegelikkuses ilmneb mingit liiki polügaamiat igas ühiskonnas – kas siis ametliku abielu, armukeste, prostitutsiooni või abieluväliste suhete näol. Islam minimaliseeris ning reguleeris polügaamia traditsiooni, et kaitsta naisi ja lapsi, keda võidakse muidu ära kasutada ning hüljata.
Mõningatel juhtudel, nagu näiteks siis, kui esimene naine on krooniliselt (või vaimselt) haige või pole võimeline lapsi saama, kui sõja tõttu on palju leski ja orbe või kui abielu on samahästi kui läbi, aga naine soovib siiski selle mehega abielusuhtesse jääda, võib avalik ja seaduslik polügaamia olla parim lahendus. Teise maailmasõja järgsel Saksamaal kaaluti ajutise polügaamia kehtestamist, kuna suur hulk mehi oli sõjas surma saanud, jättes seega palju naisi lastega leskedeks ning ülejäänud vallalisteks. Väga paljud naised olid sunnitud vaid leiva eest oma keha Briti ning USA sõduritele müüma. Sellises olukorras eelistaks iga naine olla kasvõi neljas, kui vaid oleks mees, kes tema ja ta laste eest hoolitseks ja talle legaalset armastust pakuks.
Ka Eestis ei olnud olukord peale teist maailmasõda kuigi roosiline – võis juhtuda nii, et nelja tütrega perest vaid üks sai mehele. Kui meil oleks peale teist maailmasõda ajutiselt polügüünia lubatud olnud, oleks meid praegu kuni neli korda rohkem. Juba see on fakt, mille üle tasuks mõelda – paljud meie probleemid, mis lähtuvad demograafiast, oleks siis olemata.
Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم)oli oma esimese naise Hadidžaga 25 aastat abielus ega abiellunud ühegi teise naisega seni, kuni Hadidža elas. Tema abielud mitmete leskede ja lahutatud naistega hilisematel aastatel sõlmiti peamiselt poliitilistel ja humaansetel põhjustel. Näiteks abiellus ta päris mitme naisega, kuna nood olid sõjas kaotanud oma mehe ning jäänud seega kaitseta. Kõigist prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) naistest vaid üks oli temaga abielludes neitsi (st ei olnud lahutatud ega lesestunud). Juba see fakt peaks igaühe peast peletama pettepildi noori näitsikuid täis haaremitest. Tema kodust elu iseloomustas armastus, teistega arvestamine, lahkus ja austus. Tema abikaasa Aisha (رضي اﷲ عنها) on öelnud: „Ta aitas alati majapidamistöödega ning parandas aeg-ajalt oma riideid ja kingi ning pühkis põrandat. Ta lüpsis, pani oma loomad köidikusse ning toitis neid ise.” Kord küsiti Aishalt, kuidas Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) oma perekonnaga käitus. Ta vastas: „Ta aitas oma pereliikmeid nende kodutöödes, kuid kui kõlas palvekutse, (jättis ta kõik katki ja) lahkus palvusele.” Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) ise on aga öelnud: „Ideaalseimad usklike seas on oma usus need, kes on parima moraaliga. Ja parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu.”(Bukhari)
Allikad:
Cairecross, John, „After Polygamy Was Made a Sin: The Social History of Christian Polygamy“, Routledge & Kegan Paul, London, 1974.
Hillman, Eugene, „Polygamy Reconsidered: African Plural Marriage and the Christian Churches“, Orbis Books, New York.
Philips, Bilal & Jameelah Jones, „Polygamy in Islam“, International Islamic Publishing House, 2005.
Van Wagoner, Richard, „Mormon Polygamy: A History“, Sirnature Books, Utah, 1992.
[1] Murdock, George P, „Ethnographiv Atlas“.
[2] „De Wette“, köide 2, lk 459.
[3] „A Genealogical Handbook of German Research“, 1980, lk 59.