Naise staatus teistes religioonides

Kuigi islami õpetused naisest, kes on isiksus, kel on õigus abielule jah või ei öelda, kellel on pärimisõigus, hääleõigus ja õigus omada vara ning teha oma varaga ilma kellegi (isa, venna abikaasa) kaasarääkimata just seda, mida ta soovib jne ei pruugi tunduda tänapäeval väga tähelepanuväärsetena, olid need ilmutamise ajal revolutsioonilised ühtmoodi nii araablastele kui mittearaablastele. Samal ajal, kui moslemitest poegadele õpetati, et Paradiis laiub nende emade jalge ees, õpetati Konfutsiuse ajal Hiina naistele kuuletuma oma isadele, siis abikaasadele ja lõpuks abikaasa surma korral poegadele. Hindu naised kuulutati mittesobivaks iseseisvuse jaoks, loomupäraselt nõrkadeks, kergelt valele teele juhitavaiks, patusteks ja rumalateks. Budismis peeti naisi kurjuse kehastuseks. Omal ajal pidasid juudid ja kristlased naisi vastutavaks inimkonna languse eest ja menstruatsiooni ning laste sünnitamist jumaliku needuse tagajärjeks. Tuhat aastat pärast Muhammedi (saws) vaidlesid 1586. aastal Prantsuse katoliiklased ikka veel selle üle, kas naisetel on hing või mitte. Inglismaal põletasid kristlased elusalt tuhandeid naisi üksnes kahtlusest, et nad on nõiad. Euroopas ei saanud abielunaised õigust omada kinnisvara, saada lahutust ega sõlmida lepinguid enda nimel kuni 19. sajandini. Pole siis ime, et naised, kes leidsid sellised õpetused ülemäärased olevat, astusid nende vastu ja võitlesid parema kohtlemise eest.