15. Tunnistamisest


Linnalegend – Ühe mehe tunnistus võrdub alati kahe naise tunnistusega ja seda sellepärast, et mees on intelligentsem kui naine.

Kõigekõrgem Jumal on Koraanis öelnud: „… Ja tooge tunnistama kaks tunnistajat teie meeste hulgast. Ja kui kahte meest ei ole, siis mees ja kaks naist, keda tunnistajatena tunnustate, et kui üks neist peaks unustama, meenutaks teine talle …“ (2:282)

Jumal kinnitab selles värsis, et tunnistajatena võivad üles astuda kas kaks meest või mees ja kaks naist.

Jumalik tarkus on teinud naised reeglina emotsionaalselt väga tundlikeks, sügavalt armastavateks ja hoolitsevateks. Tänu sellele on naine võimeline ennastsalgavalt last kandma, imetama, väikelapse eest päeval ning öösel hoolitsema jne. Arvestades naise selle emotsionaalse omapäraga, võib naine lasta end reaalsusest kõrvale kallutada, kuna tal on suurem tõenäosus asjaga emotsionaalselt seotuks saada. Naise hellus ja parimad tunded võivad varjutada seda, mida ta nägi ja ta võib nii oma tunnistust moonutada. Samuti on teaduslikult tõestatud, et bioloogilised muutused, mis naise kehas kuupuhastuse, raseduse, sünnituse või sünnitusjärgse olukorra tõttu aset leiavad, võivad mõjutada tema detailimälu.

Siinkohal soovime rõhutada ka üht islami õigusteaduse olulist punkti, mille kohaselt ei saa kohtuasja edasi arutada, kui asi kahtlust äratab. Kahe naissoost tunnistaja nõue ühe asemel ongi selleks, et seda kahtlust hajutada. Naine on majanduslikult täiesti vaba ja iseseisev vastu võtma mistahes otsuseid oma vara kohta; selle koha pealt on ta mehega võrdsel positsioonil. Kuna enamik naisi veedab palju rohkem aega kodus laste ja pere keskel, kodu ja perekonna eest hoolitsedes ja tunduvalt vähem aega väljas äriilmas, siis võivad ka naise teadmised ja kogemustepagas olla väiksemad kui mehel. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et ärilistes küsimustes on neil küll õigus oma varaga teha, mida iganes nad soovivad, aga kuna nende teadmised majanduseset jmt on siiski üldjoontes nõrgemad, siis taolistes küsimustes on naistel õigus küll tunnistada, kuid naissoost tunnistajaid peab siis olema kaks.

Ühe mehe tunnistuse kahe naise omaga võrdsustamist naiste intelligentsuse solvamiseks ja naise häbistamiseks nimetada oleks vale. Kui see oleks tõsi, ei oleks ühe naise tunnistus vastuvõetav ka muudes küsimustes, kuid islami õigus võtab vaid ühe naise tunnistuse vastu ja peab seda piisavaks kõigis sellistes küsimustes, milles naised kindlasti kompetentsed on, nagu näiteks neitsilikkuse kinnitamine, lapse sünd, kehaliste defektide kirjeldamine ja muud küsimused, mida kohtus tülide lahendamiseks tihti vaja läheb, samal ajal kui äriliste tehingute – näiteks raha laenamise vmt – puhul üksiku mehe tunnistusest ei piisa – tunnistajaid peab kindlasti olema kaks. Kohtuasjades, milles kahe naise tunnistus ühe mehe omaga võrdsustatakse, on küsimuseks inimeste õigused ja tunnistajate eksimuste puhul võib tekkida suur kahju. Seega peavad tunnistajad kindlasti mõistma teemat, mille kohta nad tunnistuse annavad.

Kindlasti tuleb ka rõhutada, et tunnistuse andmine iseenesest ei ole mitte privileeg vaid tüütu kohustus, millest paljud üritavad kõrvale hiilida. Just sel põhjusel on Jumal pidanud vajalikuks nõuda, et inimesed tunnistusi annaksid ja ei üritaks neist hoiduda. Jumal on Pühas Koraanis öelnud: „… Ja ärgu tunnistajad keeldugu, kui neid kutsutakse …“ (2:282)

See käsk on mõeldud nii meestele kui ka naistele. Paljud inimesed üle kogu maailma püüavad tunnistamisest kõrvale hoida, kuna sellega kaasneb kohtus käimine; tunnistajapingis istumine; vandumine, et räägitakse vaid tõtt; ristküsitlus jne. Kohtus tunnistamisega kaasneb reeglina nii majanduslik kui ka füüsiline koorem. Islami seadus püüab naisi sellest koormast säästa ja võimalusel kasutada meeste tunnistusi.

Majanduslikes küsimustes ei ole vaid ühe meessoost tunnistaja olemasolu piisav, kuna kõigi taoliste tehingute puhul peavad tunnistama kas kaks meest või mees ja kaks naist. Keegi pole kunagi väitnud, nagu oleks kahe mehe nõudlus sellises küsimuses solvang mehe intelligentsusele või tema õiguste vastane. See tõestab üsna lihtsalt, et küsimuseks ei ole mitte tunnistaja intelligentsus, vaid soov vältida valetunnistusi ja vigu äärmiselt komplitseeritud küsimustes.

Islami seaduses on ka selliseid küsimusi, mille puhul naise ja mehe tunnistus on omavahel võrdsed. Näiteks on naise tunnistus võrdne mehe omaga, kui mees oma naist abielurikkumises süüdistada püüab, kuid tal puuduvad tõendusmaterjalid. Jumal on Pühas Koraanis öelnud: „Ja need, kes süüdistavad oma naisi (abielurikkumises), kuid neil pole tunnistajaid peale nende endi, siis nendest ühe (st petetud mehe) tunnistus võrdub nelja tunnistusega, et Jumala nimel ta räägib tõtt. Ja viies (vanne) olgu, et Jumala needus olgu tema peal, kui ta peaks valetama. Kuid ta (st naine) ei saa karistada, kui ta annab neli tunnistust, et Jumala nimel, tõesti ta (st mees) on valetaja. Ja viies (vanne) olgu, et Jumala needus olgu tema (st naise) peal, kui ta (st mees) tõtt räägib.“ (24:6-9)

Lugejad pidasid seda artiklit kasulikuks. Kuidas on lood teiega?