13. Vererahast

Linnalegend – Üks naine on väärt ainult poolt meest, kuna tahtmatu tapmise korral makstakse tapetud naise perele vaid pool sellest, mis makstaks tapetud mehe perele.

Mõrva korral määratakse surmanuhtlus nii mõrvarist mehele kui ka naisele, kuna nad mõlemad on islami seaduse järgi võrdsed. Samas kui aga tegemist on tahtmatu tapmisega, määrab islam naise tahtmatu tapmise eest poole sellest summast, mis mehe tahtmatu tapmise eest. Põhjus ei peitu mitte selles, et mees oleks täisväärtuslikum inimene kui naine, vaid hoopis finantsküsimuses. Kui mees saab surma, on perekond kaotanud toitja, kuna just mehe kohus on terve pere majanduslik ülalpidamine. Kui pereema saab surma, kaotab perekond armastuses, hooles ja kiindumuses, kuid seda ei olegi võimalik kuidagi rahaga taastada. Samas kui pereisa surma saab, ei kaota pere mitte vaid tema armastuses, vaid ka majanduslikus ülalpidamises, mida on võimalik rahas mõõta. Ei tohi unustada, et vereraha ei ole mitte tapetud inimese hinna väljamaksmine, sest keda olekski võimalik rahas mõõta, vaid kompensatsioon kadunukese perele majandusliku kahju mõningasekski hüvitamiseks.[1]

[1] Tänapäeval islamiühiskondades, kus ka naised tööl käivad, mõõdetakse tahtmatu tapmise korral ka töötava naise eest sama mõõduga kompensatsiooni kui meeste eest. Seegi tõendab, et tegemist ei ole mitte inimese välja maksmise vaid kadunukese perekonna finantsolukorra leevendamisega. (tõlkija märkus)