14. Pärandist
Linnalegend – Islami pärimisseadus on naiste suhtes ebaõiglane, kuna naine saab ainult poole sellest, mis saab mees.
Kõigekõrgem Jumal on Pühas Koraanis öelnud: „Jumal juhendab teid teie laste (pärandi) osas: meessoost (laps) saab sama, mis kaks naissoost (last) …“ (4:11)
Need, kes islamit ei mõista, väidavad, et islam on naiste suhtes päranduse küsimuses ebaõiglane. Nad väidavad, et ei ole õiglane, kui õde saab vaid pool sellest, mis saab ta vend, kuigi nad on samade vanemate lapsed. Jumal on aga naiste pärandi küsimuse Koraanis ja sunnas väga põhjalikult lahti seletanud ja kui neile detailidele keskenduda, ei saa valearusaamad kauaks püsima jääda.
Alustuseks, Jumal on määranud kindlaks kõigi sugulaste osa pärandis. Nagu Ta öelnud on: „Meestele on osa sellest, mis vanemad ja lähisugulased jätavad ja naistele on osa sellest, mis vanemad ja lähisugulased jätavad; olgu see vähe või palju, kohustuslik osa.“ (4:7)
Jumal on naiste puhul maininud kolme erinevat tüüpi pärandiosa:
1) Naine saab mehega võrdse osa;
2) Naine saab mehega võrdse või veidi väiksema osa;
3) Naine saab poole sellest, mis saab mees.
See tähendab, et miinimum, mis naine saada võib, on pool mehe osast. Arvestades sellega, et naisel ei ole mingeid majanduslikke kohustusi – olgu ta siis tütar, naine või ema – ja majanduslik vastutus langeb alati meessoost sugulastele, on see tegelikult väga helde.
Keda see teema rohkem huvitab, peaksid süvenema raamatutesse või artiklitesse, mis selgitavad täpselt islamiteaduse osa nimega „Pärandi ja vara jagamise teadus“. Nendes raamatutes on väga täpselt selgitatud, kuidas Koraani ja sunna järgi sugulaste vahel pärandit jaotatakse. Enne kui otsustada, et islam on pärandi osas naiste suhtes ebaõiglane, tuleb selle teemaga lähemalt tutvuda.
Erinevalt teistest ühiskondadest, pakub islami õigus välja reeglid ja seadused kõigi inimelu aspektide kohta, olgu need suured või väikesed, et inimkonna elu harmooniliseks muuta. Täpselt samuti, nagu islam õpetab inimesele kuidas elada ja mida oma rahaga eluajal teha, õpetab ta ka seda, kuidas vara peale surma jagada. Erinevalt teistest ühiskonnakordadest võib inimene islami seaduse järgi eluajal oma varaga teha pea mida iganes, kuid peale surma on vara jagamisel teatud piirid peal. Testamendi järgi võib moslem oma varast vaid ühe kolmandiku anda kellele iganes, ülejäänu läheb islami seaduse järgi legaalsete pärijate vahel jagamisele.
Tuntud hadiith’i järgi oli Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslane Saad ibn Abu Waqqas (رضي اﷲ عنه) haige ja nõudis, et enamus või pool ta varast almusena laiali jaotataks, kuna ta oli väga rikas mees ja tal oli vaid üks tütar. Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) keelas teda ja lubas tal ära anda vaid kolmandiku, öeldes: „Kolmandik … ja kolmandik on palju. Parem jäta oma pärijad varakatena maha, kui sunnid neid inimestelt kerjama. Sa ei kuluta Jumala rahulolu püüeldes midagi, kuid saad tasu isegi iga toidupalukese eest, mis sa oma naisele suhu paned.“ (Al-Bukhari 2591, Muslim 1628)
Oluline on ka märkida, et paljudes inimeste loodud tsivilisatsioonides on inimeste loodud pärimisseadus vaid võimukandjate armu all. Taolistes ühiskondades on tihti nii, et seadused ei kohusta mehi nende majanduslikke kohustusi täitma ega päästa naisi sellest koormast. Samal ajal on islami seaduse järgi mehel kohustuslik hoolitseda tema vastutuse all olevate naiste kõigi majanduslike vajaduste eest. Kui naine läheb mehele, võtab tema mees täieliku vastutuse tema majanduslike vajaduste rahuldamiseks. Peale abikaasa surma pärib selle kohustuse kas poeg või poja puudumisel lähim meesoost sugulane.
Seega, nõuda mosleminaistele õiglast ja võrdset osa pärandist, hoolimata sellest, et nende ja meeste majanduslikud kohustused ei ole kaugeltki võrdsed, on hoopis ebaõiglane. Õiglane on meespärijale rohkem anda, sest koos varaga pärib ta ka kohustuse hoolitseda pärandajast maha jäänud naissoost perekonnaliikmete eest, samal ajal, kui naisel ei ole kohustust oma pärandiosa isegi enda vajadusteks kulutada. Arvestades kõige sellega on fakt, et mosleminaised siiski kõigest hoolimata oma pärandiosa – mis on mehega võrdne, veidi väiksem, kuid mitte kunagi vähem kui pool mehe osast – saavad, igati õiglane; võiks isegi öelda helde.
Gustave Le Bon on oma raamatus „Araabia tsivilisatsioon“ kirjutanud: „Pärimisõigus, mida Koraan kirjeldab, on vägagi õiglane. Igaüks, kes Koraani loeb, võib nende põhimõtete õiglust näha läbi kõigi tsiteeritud värsside. Samuti tahaksin ma rõhutada kõrgetasemelist efektiivsust üldseadustes ja reeglites, mis nendest värssidest tulenevad. Olen võrrelnud Briti, Prantsuse ja islami pärimisseadust ja leidnud, et islam annab ka kadunud mehe abikaasale pärimisõiguse, millest meie seadustes puudu on, kuigi lääne ühiskond arvab, et moslemimehed kohtlevad oma naisi halvasti.“