Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Tugisambad »  Paast - SAUM »  Ramadaani suura Koraanis  
Ramadaani suura Koraanis

97. SUURA – القدر - ÄL-QADR– SAATUS (5 äjät)
 
Jumala, kõige Armulisema, Halastavama nimel.
bismilläähi r-ramääni r-raiim.

بِسْمِ اللهِ الرَّحْمنِ الرَّحِيمِ

1
Tõesti, Me saatsime selle alla Saatuse Ööl.
innä änzälnäähu fii leilati l-qadr.

إِنَّا أَنزَلْنَاهُ فِي لَيْلَةِ الْقَدْرِ

2
Ja mis ütleks sulle, mis on Saatuse Öö?
wa mää ädraaka mää leilatu l-qadr.

وَمَا أَدْرَاكَ مَا لَيْلَةُ الْقَدْرِ

3
Saatuse Öö on parem kui tuhat kuud.
leilatu l-qadri airum-min älfi šahr.

لَيْلَةُ الْقَدْرِ خَيْرٌ مِّنْ أَلْفِ شَهْرٍ

4
Inglid ja Vaim laskuvad sel ööl oma Isanda loal maale kõigis asjus.
tänäzzälu l-mälää’ikätu wa r-ruuu fiihä bi-’ini rabbihim-min kulli ämr.

تَنَزَّلُ الْمَلائِكَةُ وَالرُّوحُ فِيهَا بِإِذْنِ رَبِّهِم مِّن كُلِّ أَمْرٍ

5
(Sellel ööl kestab) rahu koidiku saabumiseni.
säläämun hiiä ättä malai l-fäžr

سَلامٌ هِيَ حَتَّى مَطْلَعِ الْفَجْرِ

 
 
(Märkmeid peetud audioloengust.)
 
Kõigepealt veidi sellest, kuidas on omavahel seotud see suura ja eelnev suura Koraanis ehk suurat Ul-Alaq:
1) Eelnev suura rääkis alguses meile sellest, kuidas Koraani ilmutus alguse sai: iqra bismi rabbik alladhi khalaqa ... Käesolev suura aga räägib meile, millal see alguse sai: inna anzalnaahu fii lailatil qadr – „Tõesti, Me saatsime selle alla Saatuse Ööl.“
2) Mõlemad suurad räägivad teadmistest: ’allama bil-qalam (96:4) – „õpetab (kirja)sule abil“; wa maa adraaka maa lailatil qadr (97:2) – „Ja mis ütleks sulle, mis on Saatuse Öö?“.
3) Al-Alaqi viimane värss on wasžud waqtarib – „kummarda ja lähene (Jumalale)“, ja millal saame Jumalale kõige lähemale, millal meie soovid palves täidetakse – ehk ikka leilatu l-qadril!
4) Al-Alaqi esimene värss annab käsu iqra! – õpi, loe, retsiteeri! Mida? – Koraani. Ja millal see Koraan alla tuli? – leilatu l-qadril.
 
Millal on leilatu l-qadr? Minimaalne, mida iga moslem selle teema kohta teab, on hadiithi, mis ütleb, et see on ramadaani viimase kümne öö paaritute ööde seas; seega viis võimalikku ööd.

Aisha (اﷲ عنهارضي) jutustas: Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Otsige Saatuse Ööd ramadaanikuu kümne viimase öö paaritute ööde hulgast.” (Al-Bukhari 3/ 2017) (NB! Islamis arvestatakse kuupäevi päikeseloojangust päikeseloojanguni, seega eelneb (mitte ei järgne) paaritu kuupäevaga öö paaritu kuupäevaga päevale!)

Ibn Omar (رضي اﷲ عنه) jutustas: „Mõnedele meestele Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslaste hulgast ilmutati unes, et saatuse öö on ramadaani seitsme viimase öö hulgas. Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Paistab, et teie unenäod on ühel nõul, et see on viimase seitsme öö sees ja kes tahab seda otsida, see otsigu seitsme viimase öö seast.““ (Al-Bukhari)

Kokku on umbes 40 erinevat arvamust ja põhjendust selle kohta, millal on leilatu l-qadr. Ibn Abbasi teooria kohaselt algselt ta arvas, et see on 23. ramadaani öö, hiljem ütles, et 27. ramadaani öö. Kõige rohkem arvamusi on, et on 27. öö, aga see iseenesest ei tähenda, et see peabki olema see õige vastus. Aga ütleme, et kõige rohkem on hääli 27. ramadaanikuu öö poolt. Kuidas Ibn Abbas (رضي اﷲ عنه) põhjendas Omarile (رضي اﷲ عنه), miks leilatu l-qadr peaks olema ramadaani 27. öö? Leilatu l-qadr ise on kokku araabia keeles 9 tähte, selles Koraani suuras on seda mainitud 3 korda, seega 9x3=27. See on numbritega mängimine ja peaksime selle suhtes väga ettevaatlikud alati olema, aga paraku seekord tegid seda lausa Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslased ise. Veel väga huvitav – leilatu l-qadr võib olla ramadaani 5 ööd, sest 10 viimase öö paaritute ööde seas peaks see olema ja samas selles suuras, millest me teiega täna räägime, on 5 värssi. Ibn Abbas (raa) ütles veel, et selles suuras on 30 sõna, nagu päevi kuus, aga 27. sõna on hiiä, mis vihjab leilatu l-qadrile.

Aga see selleks. Allahu alim, me ei tea tegelikult kindlalt, milline öö see on ja kõige parem oleks otsida seda 10 viimase paaritu öö seast, aga lihtsalt andsime siinkohal väikese ülevaate sellest, mis argumente on kasutatud leilatu l-qadri paika panemiseks.

Samas peaks ikkagi mainima, et tänapäeval meil on väga raske nagunii paika panna, millal on leilatu l-qadr ja võiks lausa öelda, et peaksime seda otsima ramadaani 11 viimase öö, mitte lihtsalt paaritute ööde hulgast. Miks? Sest tänapäeval moslemid on väga segaduses selles osas, millal ikkagi ramadaan algab. Vahel on koguni nii, et samas riigis üks mošee alustab ühel päeval, teine teisel päeval. Katsume selgitada natuke selle probleemi tausta ...

 
Põhimõtteliselt „võistlevad“ omavahel kolm arvamust, millal ramadaan algab:

1) ja 2) Islamikalendri järgi käib kuu vahetus noorkuu ilmumisega. Koraanis on kirjas: „Ramadaan on kuu, mil saadeti alla Koraan, juhiks inimkonnale, selgeks juhiks ja vahetegijaks. Ja kes on tunnistajaks kuule (kuu ilmumisele), paastugu see (kuu)...“ (2:185). Seega on Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) õpetanud, et kui üks inimene näeb noorkuud, siis hakkab kogu kogukond tema tunnistuse järgi paastuma. Selle õpetuse kohaselt määratakse ramadaani algust esimese ja teise arvamuse kohaselt. Erinevus nende kahe vahel seisneb selles, et ühed on seisukohal, et kogukond, kes ühe tunnistaja järgi paastuma hakkab, ei saa olla terve islamimaailm vaid iga riik peaks ramadaani algust jälgima oma territooriumil ja kui ühes riigis on kuu näha, aga teises veel ei ole, siis ühed alustavad ühel päeval ja teised järgmisel. Teise arvamuse kohaselt peaksid moslemid üle maailma alustama samal päeval, sest tänapäeval on olemas massikommunikatsiooni vahendid, mille abil on võimalik kõigile teada anda, kui kusagil, ükskõik millises islamimaailma riigis, on kuud nähtud. Mõlemal nendest kahest arvamusest on omad argumendid ja seega on raske tänapäeval otsustada, kumb neist on õige – Allahu alim!

3) Kolmas arvamus, mille järgi ka Eestis ramadaani algus ja lõpp paika pannakse, on oma argumentatsioonilt kõige nõrgem, kuid siiski Türgi järgi kasutuses pea kõigis Ida-Euroopa maades ja selle kohaselt määratakse ramadaanide algused juba aastaid kalendris ette nii, et võimaluse korral jäetakse eid nädalavahetusele, et inimestel oleks võimalik sellest osa võtta (islamimaailmast väljaspool ju eidi puhul vaba päeva ei anta). Kuigi see variant on väga mugav, ei ole sellel kahjuks islamlikult mingit tõsiseltvõetavat alust.

 

On mitmeid hadiithe selle kohta, et Jumal ilmutas Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) unes täpse leilatu l-qadri öö, kuid kui ta kodust välja tuli, siis ta kaaslased tegid midagi, mis teda pahandas ja seetõttu ta unustas leilat ul-qadri täpse asukoha ramadaanis. Me võiks nüüd mõelda kahte asja: 1) miks ometi Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslased teda pahandasid, kas nad siis ei oleks võinud end ilusti ülal pidada, et me teaksime nüüd, millal see tähtis öö on; 2) miks Jumal talle seda uuesti ei ilmutanud? Moslemid esitavad väga tihti neid kahte küsimust, ilma samal ajal sellele mõtlemata, et võib-olla on see, et me ei tea, millal on leilatu l-qadr meile just õnnistuseks! Kõigepealt loomulikult see igavene laiskuse küsimus. Nagunii on nii, et moslemid hakkavad ramadaani alguses suure hurraaga paastuma ja tarawihil käima jne, aga paari päeva pärast on juba mošeed tühjemad; tagasi hakkab rohkem rahvast tulema 10 viimaseks ööks, 27. ööl on mošee puupüsti täis ja siis ongi kõik. Kujutage ette, mis siis toimuks, kui me kindlalt teaksime, milline neist öödest on leilatu l-qadr? Enamik moslemeid keskenduks ainult sellele ööle ja kõik ülejäänud ramadaani ööd, milles ometi on nii palju õnnistust, jäetaks lihtsalt kõrvale.

Kuid see ei ole iseenesest veel kõige hullem, mis juhtuda võib ja selle illustreerimiseks jutustaksin teile ühe hadiithi. Kord läks Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) koos Aliga (رضي اﷲ عنه) mošeesse, sest palveaeg oli käes. Nad leidsid mošeest ühe beduiini, kes seal magas. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) palus Alid (رضي اﷲ عنه), et too beduiini palveks ärataks. Ali (رضي اﷲ عنه) tegi seda, kuid hakkas mõtlema, et miks Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ometi ise ei läinud beduniini äratama – kui suur õnnistus peitub selles, kui kutsud kellegi palvetama ja Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) oli ju alati nende seas esimene selliseid tegusid sooritama. Niisiis Ali (رضي اﷲ عنه) küsis Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) käest selgitust. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) aga ütles: „Mõtle, kui ma oleks läinud teda äratama ja ta oleks mind tõrjunud ja edasi maganud.“ St, Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ei mõelnud mitte enda vaid tolle mehe peale – kui suur oleks olnud tema patt, kui ta oleks Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) enda ära lükanud ja edasi maganud? Aliga (رضي اﷲ عنه) ei olnud sugugi nii hullusti. Nii et, ehk Allah ei tahagi, et me teaksime täpselt, millal on leilatu l-qadr, sest need, kes on jumalakartlikud, otsivad seda ikka, kuid kujutage ette, kui suurt pattu teeksid need ekstra laisad, kes – teades, mis ööl täpselt on leilatu l-qadr – ikkagi selles Jumalat ei teeniks?

 
1. värss:

„Tõesti, Me saatsime“ ... miks ütleb Allah enda kohta „Meie“ ja mitte „Mina“? Läbi Koraani on kasutatud Allahi kohta nelja asesõna – anaa (mina), nahnu (meie), anta (sina), huwa (tema). Neist vaid 1 on mitmuses – nahnu. Kõik teised on ainsuses. Need, kes muretsevad selle pärast, et miks on „Meie“, st et Jumalat on mitu? Ei, sest muidu oleks huwa kõrval kasutatud ka hum (nemad), aga pole. Seega nahnu ei ole mitte mitmuse väljendamiseks vaid võimu märk. Nagu paljudes teisteski keeltes, nii ka semiidi keeltes kasutatakse sõna „meie“ võimu väljendamiseks. Kui kuningas endast räägib, siis ta ei ütle „mina“ teen seda, teist ja kolmandat, vaid ta ütleb „meie otsustasime“, „meie tahame“ jne. Seega seda nimetatakse majesteetlikkuse meieks. Kui aga Jumalast on juttu kolmandas isikus, siis seda ei kasutata. Araabia keeles ei kasutata ka viisakus-teiet, seega moslemid ei pöördu kunagi Jumala kui „teie“ poole, ikka „sina“.  Ja Jumal kasutab enda kohta „meie“, kui ta räägib majesteetlikusest, vägevatest tegemistest: näiteks loomine, vee taevast alla saatmine jne.

Kahel juhul on kindlasti Koraanis kasutatud „mina“: kui Jumal on äärmiselt vihane või kui Ta on äärmiselt lahke. Kui Jumal andestab, st ta võtab ära su halvad teod ja annab vastu head teod, siis ta ütleb atubu – mina võtan ära. Või näiteks lugu Koraanis, kui Jeesuse (عليه السلام) käest paluti imena taevast alla saadetud lauda – Koraanis suura Ma’ida (5). Jeesus (عليه السلام) oli viimane Banu Israilile ehk juutidele saadetud sõnumitooja. Juudid olid selles osas muidugi ületamatud – nad küsisid kõikide oma prohvetite käest imesid näha ja imedest hoolimata nad ikka ja jälle pöördusid ära. Aga Jeesus (عليه السلام) oli nende viimane sõnumitooja ja nad palusid temaltki imet. Jeesus (عليه السلام) ütles kõigepealt – ittaqu llaah! – „Kartke Jumalat!“ Mida te õige mõtlete? Aga muidugi Jumal saatis selle ime ja siis Ta ütles, et kui te peale seda veel kahtlete, siis Mina karistan teid. Ja selle karistuse tegi veelgi hirmsamaks see, et Jumal kasutas siin mina-vormi. Neile, kes on Koraanis kasutatud „meie“ koha pealt segaduses ja väidavad, et see tähendab, et Jumalat on mitu, veel üks oluline vastuargument – kui tähelepanelikult Koraani lugeda, siis on näha, et iga kord, kui Jumal kasutab Koraanis sõna nahnu, siis Ta kohe kindlasti kasutab järgnevalt ka sõna Allah või Rabb, mis on mõlemad ainsuses, seega mingit segadust tekkida ei saa.

 

Üks väga huvitav küsimus, mida võiks pidada sarnaseks meie kultuuriruumis levinud küsimusele „mis oli enne, kas kana või muna“ ... Et kas leilatu l-qadril saadeti Koraan alla, kuna see oli saatuse öö juba enne või sai sellest Koraani alla saatmise ööst leilatu l-qadr selle Koraani saatmise tõttu? See vastus jääb lahtiseks, aga kõige neutraalsem oleks vast väita, et see öö oli juba enne eriline, aga Koraani saatmine tegi selle veel erilisemaks, sest suura ju algab mõttega „saatsime selle alla saatuse ööl“, seega nagu oleks see saatuse öö juba enne olnud.

 

Nüüd järgmine küsimus – inna anzalnaaHU fii leilati l-qadr – tõesti, Me saatsime SELLE alla Saatuse Ööl. Mis on see „see“? Loomulikult Koraan. Aga tavaliselt on ju nii, et enne, kui millegi kohta asesõna kasutada, peaks seda asja selle konkreetse sõnaga tähistama. Näiteks kui lähed poodi ja mees ütleb, et kuule, osta siis seda ka, siis võib eeldada, et ta enne juba mainis, mis see „seda“ on, mida ka ostma peaks. Miks on siin – kohe esimeses värsis – mainitud „see“ ilma varema seletuseta? Ja kust me teame siis, et see on Koraan? Vastus väga lihtne: inimesed saavad aru, millest räägitakse, kui selle nime pole enne mainitud vaid ühel juhul – kui see asi on neile saanud kinnisideeks ja nad seostavad seda kõigega. See suura tuli alla olukorras, kus oli kahte tüüpi inimesi seda kuulamas: 1) moslemid, kelle jaoks Koraan, Jumala sõnum, oligi kinnisidee ja nad loomulikult mõistsid, mida see „see“ tähistas ja 2) mitte-moslemid, kes vihkasid Koraani ja vihkasid seda lausa nii väga, et see oli muutunud neilegi kinnisideeks ja nad seostasid seda kõigega. Seega arusaadav oli see hu kasutus siin mõlemale poolele.

 

Vaatleme täpsemalt ka sõna anzalna, mille oleme tõlkinud „saatsime alla“. Koraanis on Koraani alla saatmise kohta kasutatud sama tüvega kahte erinevat tüüpi verbi, mida me mõlemat kahjuks peame eesti keelde tõlkima „alla saatma“, sest meie keeles nagu enamikes teisteski keeltes ei ole kahjuks võimalust vahet neil kahel teha nii nagu araabia keeles.

Algvorm oleks sellel verbil, mida siin kasutatud on, nazala (I vorm), samas kui see teine verb oleks nazzala (II vorm). Esimene tähendab alla saatma, üks kord ja kõik. Teine aga tähendab korduvalt alla saatma. Võtame mõne teise verbi, näiteks: ’alama (I vorm) tähendab informeerima: annad info edasi üks kord ja ongi kõik, kuid samas ’allama (II vorm) tähendab õpetama ja see ei ole mitte ühekordne tegevus vaid pigem pikaajaline protsess: õpetajal on aega vaja, et asja selgitada ja õpilasel on aega vaja, et see ära seedida ja omistada.

Me kõik teame, et Koraan ei kukkunud mitte Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) valmis raamatuna pähe vaid see tuli suura-suura haaval, värss-värsi haaval 23 aasta jooksul ilmutusena. Seega, miks on siin kasutatud ühekordset tegevust väljendavat verbi? Peamise arvamuse kohaselt saatis Jumal leilatu l-qadril Koraani alla kõige madalamasse taevasse, kust siis omakorda ingel Gabriel Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) 23 aasta jooksul kild killu haaval, vasvatalt olukorrale ja vajadusele, edasi andis. Sellise selgituse leiame ka Koraani 17. peatükist (et saadetakse jupi kaupa, vastavalt olukorrale).

Koraanis on kirjas: „Tõesti, Me saatsime selle alla õnnistatud ööl ...” (44:3).

Ibn Abbas (اﷲ عنهرضي) jutustas: „Jumal saatis Koraani Kaitstud Kirjatahvlil („Aga see on auväärne Koraan, kaitstud kirjatahvlil.“ 85:21-22) ühekorraga alla Võimu Kotta (bäitu l-izzä), mis on selle maailma taevas. Seejärel tuli see osadena Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde alla, vastavalt sündmustele, mis 23 aasta jooksul aset leidsid.“ (At-Tabari 24:531, 532, Al-Qurtubi 20:130)

Mida meie sellest õpime? Koraan ei ole midagi, mille võiksime lihtsalt kätte võtta ja läbi lugeda nagu juturaamatu või ajalehe artikli. Ei, selle üle peab mõtisklema, selle kohta tuleb lugeda lisamaterjali, et mõista nende värsside saabumise konteksti. Kui kaua võttis Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslastel aega, et terve Koraan läbi võtta? 23 aastat! Täpselt nii kaua kestis Koraani ilmutamine. Kas saame siis meie eeldada, et värsked moslemid, kes just mõni päev või isegi mõni kuu või aasta tagasi oma šahaada ütlesid, kohe kõike islami kohta teaksid? Kas võime nende peale vihastada ja neid sõidelda, et nad ei täida seda teist ja kolmandat käsku islamis? Ei! Loomulikult teine asi on see, et inimene teab, mida teha ei tohi ja teeb ikka või teab, mida tegema peab, aga ei tee või siis kui ta on lihtsalt laisk ja ei viitsi õppida, aga me peame siiski leppima asjaoluga, et islam ei ole midagi, mille võime selgeks saada üleöö! Õppimine on eluaegne protsess! Seega sabr, meile kõigile!

 
Mis on leilatu l-qadr? Leila on „öö“, selle koha pealt mingeid vastuolusid pole. Aga mis on qadr? Inglise keelde tõlgitakse leilatu l-qadr tihti „the night of power“. Mida aga tähendab sõna qadr. Sellel on mitu üksteisega ühenduses olevat tähendust:

1) arvestus, estimatsioon, hinnang – selles mõttes, et Jumalal on maailma jaoks plaan paika pandud algusest lõpuni, Ta teab isegi, mis valikuid teevad need inimesed, kes veel sündinud pole, aga leilatu l-qadr on see öö, mil Ta annab inglitele teada, mis juhtub järgneval aastal ... Ta jagab infot nö jupi kaupa. Sellest tulenevalt siis ka Ta enda üks nimedest, mis on samatüveline – Al-Qadiir: keegi, kes arvestab, määrab, hindab. Ja sellest tulenevalt siis ka veel üks tähendus sellele sõnale: saatus.

2) au, auväärsus, väärikus;

3) seotud hindamise, väärtustamisega – kuna Jumal väärtustab väga moslemite teenimist sel ööl, sest ta annab selle eest 1000 aasta eest tasu;

4) pitsitus, sissesoonimine – nii palju ingleid tuleb alla Maa peale, et ruumi jääb väheks.
 
2. värss:

wa maa adraakaja mis ütleks, mis vihjaks sulle, mis annaks sulle pisimagi idee ... Allah tahaks meile justkui öelda: „Kas te üldse saate aru, mida see tähendab?“ Kui Allah kasutab Koraanis sellest verbist oleviku või tuleviku vormi, siis ta jätab sellele vastamata, aga kui kasutab minevikku, siis järgneb selgitus.

Milleks sellist konstruktsiooni kasutada? Selleks, et näidata, kui oluline see teema on ja et kuulajate tähelepanu pöörata sellele, mis järgneb. Koraanis on seda võtet kasutatud mitmete kohtade peal (näiteks suurad 97, 101, 104) ja see tähendab, et järgneb midagi väga olulist.

Teiste kohtade peal, kui Allah kasutab adraakat, siis järgmises värsis, kus ta selgitab, ta ei korda seda sõna, mille kohta ta selgitust jagab, aga siin – maa adraaka ma lailat ul-qadr, leilat ul-qadri ... ei ole mitte ainult ideeline kordus, et tähelepanu pöörata vaid lausa sõnaline – 2x kõrvuti leilatu l-qadr – ainus koht Koraanis, seega see koht siin on olulisem kui kõik teised kohad, kus on sedalaadi kordust kasutatud. Ja millest teistes kohtades juttu: Jumala loomingust, põrgutulest, mis on samuti väga olulised teemad, aga leilatu l-qadr on järelikult Jumala jaoks olulisem, sest see on õnnistuseks usklikele.

 
3. värss:
Abu Huraira (اﷲ عنهرضي) jutustas : Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kes seisab (palves) Saatuse Ööl uskudes ning oodates tasu (Jumalalt), sellele antakse ta eelnevad patud andeks.“ (Fath Al-Bari 4:294, Muslim 1:523)

Mida tähendab, et saatuse öö on parem kui tuhat kuud? Õpetlased on selgitanud, et selle all tuleb mõista, et teod, mida tehakse leilatu l-qadril on väärtuslikumad kui need, mida tehakse 1000 kuu jooksul, mis teeb umbes 83 aastat, mis muide on rohkem kui enamikes riikides inimeste keskmine eluiga. SubhaanAllah, Jumal pakub meile igal aastal korra öö, mis on nii võimas, et sellel ööl Jumalat teenides saame tasu rohkem kui terve eluea! Kas siis tõesti ei tasu meil selle otsimisele pühendada 10 viimast ramadaanikuu ööd või isegi terve ramadaanikuu?

Teised õpetajad on selgitanud, et see tähendab, et selle öö khair (hea) või baraka (õnnistus) on suurem kui 1000 kuu oma; et kui olete kellegagi riius, näiteks pole oma vennaga 10 aastat rääkinud, siis parim aeg talle helistamiseks oleks leilatu l-qadril.

Kolmandaks on pakutud, et parem (ehk rohkem) kui 1000 kuud tähendab kõik aeg kokku, sest araablased on tihti kasutanud 1000 kuu väljendit kui midagi, mis tähendab tegelikult kogu aeg kokku, igavikku. Seega selle väljendi taga peitub lõputuse idee.

 
4. värss:

Vaim ehk peaingel Gabriel on siin eraldi välja toodud kui oma grupi (st inglite) teada, tuntud ning väljapaistev esindaja. (Ibn Kathir, suura 97) Püha Vaim = ingel Gabriel.

See ei ole ainus koht, kus Koraanis on mainitud ingleid ja seejärel Gabrieli eraldi. Enamustes kohtades on inglid ja siis Gabriel; ühes kohas on vastupidi: ruuh wa l-malaa’ikatu. Õpetlased on täheldanud, et see on seatud verbidega, mida samas lauses kasutatakse: liikumisverbide puhul on inglid enne ja konstantsust väljendavate verbi puhul on Gabriel ees.

Miks see Gabrieli alla tulemine nii oluline on? See oleks justkui au andmine sellele ööle, mil ta esimest korda Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) tuli ilmutust tooma. Ja selle mälestuseks tuleb ta alla igal aastal leilatu l-qadril uuesti koos teiste inglitega alla Maa peale.

bi idhni rabbihimoma Isanda loal; sest on edastatud, et inglid tahavad kangesti maale tulla, et näha neid inimesi, kes sel ööl, mille eest on lubatud 1000 kuud, Jumalat teenivad, seda ööd otsivad, selles öös palvetavad, Koraani loevad jne.

min kulli amrmin tõlgitakse reeglina seest- või alalütleva käändena, kuid klassikalises keeles on sellel mitmeid muidki tähendusi, näiteks millegi tõttu, seega min kulli amrigasuguste käskude, asjaajamiste tõttu. Sellest on juttu ka suurat ad-Dukhaani (44) alguses. Nad toovad maale otsuse kõige kohta, mis järgneval aastal juhtuma hakkab.

 
5. värss:
Osad interpreteerivad, et salaam käib veel eelmise lause juurde: min kulli amrin salaam – igas asjus on rahu. Aga veel arvamustest:
1) sel ööl tulevad inglid ainult rahuga, kui muul ajal võib neil ka muid tegusid olla;

2) osad õpetlased arvavad, et sel ööl on saatanad kinni, aga see on nõrk arvamus, kuna saatanad on autentsete edastuste kohaselt ketis terve ramadaani aja;

3) inglid saadavad rahu terve öö neile, kes mošees (või naiste puhul kodus) Jumalat teenivad. On väga palju hadiithe, mis jutustavad leilatu l-qadri õnnistustest.
 
Suura algas Koraani alla saatmisega, siis tulevad alla inglid ja siis rahu, mašaAllah ...
Tegemist on Meka suuraga. Väga huvitav on see, et see suura räägib leilatu l-qadrist, mis puudutab tegelikult pigem usklikke, kuigi Meka kuulajaskond on usklikud ja uskmatud. Usklikke puudutab, mis nad leilatu l-qadrist võita võivad, uskmatutel on täitsa ükskõik. Miks siis Meka ajal selline suura?

Mekalased on kaupmeeste rahvas. Nad on juba ammu tõmmanud paralleeli Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) kutse ja kauplemise vahele: Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) nagu püüaks neile seda müüa, nemad aga on ostjad, seega tugevamalt positsioonil ja saavad sellega kaubelda. Mis sa meile veel pakud? Meile see ei sobi, me tahaks nii ... a la kui tahad, et ma selle auto ära ostan, siis ma tahan tasuta hooldust kümneks aastaks ja GPSi ja konditsioneeri ja ...

See suura on sümboliks, et Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) ei kauple usuga! Ta ei pea seda kellelegi kaela määrima, ta peab lihtsalt sõnumi edastama ja kes tahab, see võtab selle omaks ja kes ei taha, see ei võta. Seega Jumal saadab selle suura, et öelda – kas teate, millega üldse tegemist on? Mis see Koraan on? Kas teate, millal see alla tuli? See on tõesti vägev asi, nii et ärge arvake, et sellega kaubeldakse! Kui tahate seda saada, siis võtke ja saage õnnistatud ja kui ei, siis ei.

See ei ole ainus koht, kus Jumal Koraanis Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم) niimoodi lohutab. Mekalased peaks olema tänulikud, et nad saavad kuulata midagi, mis on Jumalalt tulnud leilatu l-qadril; nemad peaksid Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde tulema.


On mitmeid hadiithe selle kohta, et Jumal ilmutas Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) unes täpse leilatu l-qadri öö, kuid kui ta kodust välja tuli, siis ta kaaslased tegid midagi, mis teda pahandas ja seetõttu ta unustas leilat ul-qadri täpse asukoha ramadaanis. Me võiks nüüd mõelda kahte asja: 1) miks ometi Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslased teda pahandasid, kas nad siis ei oleks võinud end ilusti ülal pidada, et me teaksime nüüd, millal see tähtis öö on; 2) miks Jumal talle seda uuesti ei ilmutanud? Moslemid esitavad väga tihti neid kahte küsimust, ilma samal ajal sellele mõtlemata, et võib-olla on see, et me ei tea, millal on leilatu l-qadr meile just õnnistuseks! Kõigepealt loomulikult see igavene laiskuse küsimus. Nagunii on nii, et moslemid hakkavad ramadaani alguses suure hurraaga paastuma ja tarawihil käima jne, aga paari päeva pärast on juba mošeed tühjemad; tagasi hakkab rohkem rahvast tulema 10 viimaseks ööks, 27. ööl on mošee puupüsti täis ja siis ongi kõik. Kujutage ette, mis siis toimuks, kui me kindlalt teaksime, milline neist öödest on leilatu l-qadr? Enamik moslemeid keskenduks ainult sellele ööle ja kõik ülejäänud ramadaani ööd, milles ometi on nii palju õnnistust, jäetaks lihtsalt kõrvale.

Kuid see ei ole iseenesest veel kõige hullem, mis juhtuda võib ja selle illustreerimiseks jutustaksin teile ühe hadiithi. Kord läks Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) koos Aliga (رضي اﷲ عنه) mošeesse, sest palveaeg oli käes. Nad leidsid mošeest ühe beduiini, kes seal magas. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) palus Alid (رضي اﷲ عنه), et too beduiini palveks ärataks. Ali (رضي اﷲ عنه) tegi seda, kuid hakkas mõtlema, et miks Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ometi ise ei läinud beduniini äratama – kui suur õnnistus peitub selles, kui kutsud kellegi palvetama ja Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) oli ju alati nende seas esimene selliseid tegusid sooritama. Niisiis Ali (رضي اﷲ عنه) küsis Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) käest selgitust. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) aga ütles: „Mõtle, kui ma oleks läinud teda äratama ja ta oleks mind tõrjunud ja edasi maganud.“ St, Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ei mõelnud mitte enda vaid tolle mehe peale – kui suur oleks olnud tema patt, kui ta oleks Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) enda ära lükanud ja edasi maganud? Aliga (رضي اﷲ عنه) ei olnud sugugi nii hullusti. Nii et, ehk Allah ei tahagi, et me teaksime täpselt, millal on leilatu l-qadr, sest need, kes on jumalakartlikud, otsivad seda ikka, kuid kujutage ette, kui suurt pattu teeksid need ekstra laisad, kes – teades, mis ööl täpselt on leilatu l-qadr – ikkagi selles Jumalat ei teeniks?

1. värss:

„Tõesti, Me saatsime“ ... miks ütleb Allah enda kohta „Meie“ ja mitte „Mina“? Läbi Koraani on kasutatud Allahi kohta nelja asesõna – anaa (mina), nahnu (meie), anta (sina), huwa (tema). Neist vaid 1 on mitmuses – nahnu. Kõik teised on ainsuses. Need, kes muretsevad selle pärast, et miks on „Meie“, st et Jumalat on mitu? Ei, sest muidu oleks huwa kõrval kasutatud ka hum (nemad), aga pole. Seega nahnu ei ole mitte mitmuse väljendamiseks vaid võimu märk. Nagu paljudes teisteski keeltes, nii ka semiidi keeltes kasutatakse sõna „meie“ võimu väljendamiseks. Kui kuningas endast räägib, siis ta ei ütle „mina“ teen seda, teist ja kolmandat, vaid ta ütleb „meie otsustasime“, „meie tahame“ jne. Seega seda nimetatakse majesteetlikkuse meieks. Kui aga Jumalast on juttu kolmandas isikus, siis seda ei kasutata. Araabia keeles ei kasutata ka viisakus-teiet, seega moslemid ei pöördu kunagi Jumala kui „teie“ poole, ikka „sina“. Ja Jumal kasutab enda kohta „meie“, kui ta räägib majesteetlikusest, vägevatest tegemistest: näiteks loomine, vee taevast alla saatmine jne.

Kahel juhul on kindlasti Koraanis kasutatud „mina“: kui Jumal on äärmiselt vihane või kui Ta on äärmiselt lahke. Kui Jumal andestab, st ta võtab ära su halvad teod ja annab vastu head teod, siis ta ütleb atubu – mina võtan ära. Või näiteks lugu Koraanis, kui Jeesuse (عليه السلام) käest paluti imena taevast alla saadetud lauda – Koraanis suura Ma’ida (5). Jeesus (عليه السلام) oli viimane Banu Israilile ehk juutidele saadetud sõnumitooja. Juudid olid selles osas muidugi ületamatud – nad küsisid kõikide oma prohvetite käest imesid näha ja imedest hoolimata nad ikka ja jälle pöördusid ära. Aga Jeesus (عليه السلام) oli nende viimane sõnumitooja ja nad palusid temaltki imet. Jeesus (عليه السلام) ütles kõigepealt – ittaqu llaah! – „Kartke Jumalat!“ Mida te õige mõtlete? Aga muidugi Jumal saatis selle ime ja siis Ta ütles, et kui te peale seda veel kahtlete, siis Mina karistan teid. Ja selle karistuse tegi veelgi hirmsamaks see, et Jumal kasutas siin mina-vormi. Neile, kes on Koraanis kasutatud „meie“ koha pealt segaduses ja väidavad, et see tähendab, et Jumalat on mitu, veel üks oluline vastuargument – kui tähelepanelikult Koraani lugeda, siis on näha, et iga kord, kui Jumal kasutab Koraanis sõna nahnu, siis Ta kohe kindlasti kasutab järgnevalt ka sõna Allah või Rabb, mis on mõlemad ainsuses, seega mingit segadust tekkida ei saa.


Üks väga huvitav küsimus, mida võiks pidada sarnaseks meie kultuuriruumis levinud küsimusele „mis oli enne, kas kana või muna“ ... Et kas leilatu l-qadril saadeti Koraan alla, kuna see oli saatuse öö juba enne või sai sellest Koraani alla saatmise ööst leilatu l-qadr selle Koraani saatmise tõttu? See vastus jääb lahtiseks, aga kõige neutraalsem oleks vast väita, et see öö oli juba enne eriline, aga Koraani saatmine tegi selle veel erilisemaks, sest suura ju algab mõttega „saatsime selle alla saatuse ööl“, seega nagu oleks see saatuse öö juba enne olnud.


Nüüd järgmine küsimus – inna anzalnaaHU fii leilati l-qadr – tõesti, Me saatsime SELLE alla Saatuse Ööl. Mis on see „see“? Loomulikult Koraan. Aga tavaliselt on ju nii, et enne, kui millegi kohta asesõna kasutada, peaks seda asja selle konkreetse sõnaga tähistama. Näiteks kui lähed poodi ja mees ütleb, et kuule, osta siis seda ka, siis võib eeldada, et ta enne juba mainis, mis see „seda“ on, mida ka ostma peaks. Miks on siin – kohe esimeses värsis – mainitud „see“ ilma varema seletuseta? Ja kust me teame siis, et see on Koraan? Vastus väga lihtne: inimesed saavad aru, millest räägitakse, kui selle nime pole enne mainitud vaid ühel juhul – kui see asi on neile saanud kinnisideeks ja nad seostavad seda kõigega. See suura tuli alla olukorras, kus oli kahte tüüpi inimesi seda kuulamas: 1) moslemid, kelle jaoks Koraan, Jumala sõnum, oligi kinnisidee ja nad loomulikult mõistsid, mida see „see“ tähistas ja 2) mitte-moslemid, kes vihkasid Koraani ja vihkasid seda lausa nii väga, et see oli muutunud neilegi kinnisideeks ja nad seostasid seda kõigega. Seega arusaadav oli see hu kasutus siin mõlemale poolele.


Vaatleme täpsemalt ka sõna anzalna, mille oleme tõlkinud „saatsime alla“. Koraanis on Koraani alla saatmise kohta kasutatud sama tüvega kahte erinevat tüüpi verbi, mida me mõlemat kahjuks peame eesti keelde tõlkima „alla saatma“, sest meie keeles nagu enamikes teisteski keeltes ei ole kahjuks võimalust vahet neil kahel teha nii nagu araabia keeles.

Algvorm oleks sellel verbil, mida siin kasutatud on, nazala (I vorm), samas kui see teine verb oleks nazzala (II vorm). Esimene tähendab alla saatma, üks kord ja kõik. Teine aga tähendab korduvalt alla saatma. Võtame mõne teise verbi, näiteks: ’alama (I vorm) tähendab informeerima: annad info edasi üks kord ja ongi kõik, kuid samas ’allama (II vorm) tähendab õpetama ja see ei ole mitte ühekordne tegevus vaid pigem pikaajaline protsess: õpetajal on aega vaja, et asja selgitada ja õpilasel on aega vaja, et see ära seedida ja omistada.

Me kõik teame, et Koraan ei kukkunud mitte Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) valmis raamatuna pähe vaid see tuli suura-suura haaval, värss-värsi haaval 23 aasta jooksul ilmutusena. Seega, miks on siin kasutatud ühekordset tegevust väljendavat verbi? Peamise arvamuse kohaselt saatis Jumal leilatu l-qadril Koraani alla kõige madalamasse taevasse, kust siis omakorda ingel Gabriel Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) 23 aasta jooksul kild killu haaval, vasvatalt olukorrale ja vajadusele, edasi andis. Sellise selgituse leiame ka Koraani 17. peatükist (et saadetakse jupi kaupa, vastavalt olukorrale).

Koraanis on kirjas: „Tõesti, Me saatsime selle alla õnnistatud ööl ...” (44:3).

Ibn Abbas (اﷲ عنهرضي) jutustas: „Jumal saatis Koraani Kaitstud Kirjatahvlil („Aga see on auväärne Koraan, kaitstud kirjatahvlil.“ 85:21-22) ühekorraga alla Võimu Kotta (bäitu l-‛izzä), mis on selle maailma taevas. Seejärel tuli see osadena Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde alla, vastavalt sündmustele, mis 23 aasta jooksul aset leidsid.“ (At-Tabari 24:531, 532, Al-Qurtubi 20:130)

Mida meie sellest õpime? Koraan ei ole midagi, mille võiksime lihtsalt kätte võtta ja läbi lugeda nagu juturaamatu või ajalehe artikli. Ei, selle üle peab mõtisklema, selle kohta tuleb lugeda lisamaterjali, et mõista nende värsside saabumise konteksti. Kui kaua võttis Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslastel aega, et terve Koraan läbi võtta? 23 aastat! Täpselt nii kaua kestis Koraani ilmutamine. Kas saame siis meie eeldada, et värsked moslemid, kes just mõni päev või isegi mõni kuu või aasta tagasi oma šahaada ütlesid, kohe kõike islami kohta teaksid? Kas võime nende peale vihastada ja neid sõidelda, et nad ei täida seda teist ja kolmandat käsku islamis? Ei! Loomulikult teine asi on see, et inimene teab, mida teha ei tohi ja teeb ikka või teab, mida tegema peab, aga ei tee või siis kui ta on lihtsalt laisk ja ei viitsi õppida, aga me peame siiski leppima asjaoluga, et islam ei ole midagi, mille võime selgeks saada üleöö! Õppimine on eluaegne protsess! Seega sabr, meile kõigile!


Mis on leilatu l-qadr? Leila on „öö“, selle koha pealt mingeid vastuolusid pole. Aga mis on qadr? Inglise keelde tõlgitakse leilatu l-qadr tihti „the night of power“. Mida aga tähendab sõna qadr. Sellel on mitu üksteisega ühenduses olevat tähendust:

1) arvestus, estimatsioon, hinnang – selles mõttes, et Jumalal on maailma jaoks plaan paika pandud algusest lõpuni, Ta teab isegi, mis valikuid teevad need inimesed, kes veel sündinud pole, aga leilatu l-qadr on see öö, mil Ta annab inglitele teada, mis juhtub järgneval aastal ... Ta jagab infot nö jupi kaupa. Sellest tulenevalt siis ka Ta enda üks nimedest, mis on samatüveline – Al-Qadiir: keegi, kes arvestab, määrab, hindab. Ja sellest tulenevalt siis ka veel üks tähendus sellele sõnale: saatus.

2) au, auväärsus, väärikus;

3) seotud hindamise, väärtustamisega – kuna Jumal väärtustab väga moslemite teenimist sel ööl, sest ta annab selle eest 1000 aasta eest tasu;

4) pitsitus, sissesoonimine – nii palju ingleid tuleb alla Maa peale, et ruumi jääb väheks.

2. värss:

wa maa adraaka – ja mis ütleks, mis vihjaks sulle, mis annaks sulle pisimagi idee ... Allah tahaks meile justkui öelda: „Kas te üldse saate aru, mida see tähendab?“ Kui Allah kasutab Koraanis sellest verbist oleviku või tuleviku vormi, siis ta jätab sellele vastamata, aga kui kasutab minevikku, siis järgneb selgitus.

Milleks sellist konstruktsiooni kasutada? Selleks, et näidata, kui oluline see teema on ja et kuulajate tähelepanu pöörata sellele, mis järgneb. Koraanis on seda võtet kasutatud mitmete kohtade peal (näiteks suurad 97, 101, 104) ja see tähendab, et järgneb midagi väga olulist.

Teiste kohtade peal, kui Allah kasutab adraakat, siis järgmises värsis, kus ta selgitab, ta ei korda seda sõna, mille kohta ta selgitust jagab, aga siin – maa adraaka ma lailat ul-qadr, leilat ul-qadri ... ei ole mitte ainult ideeline kordus, et tähelepanu pöörata vaid lausa sõnaline – 2x kõrvuti leilatu l-qadr – ainus koht Koraanis, seega see koht siin on olulisem kui kõik teised kohad, kus on sedalaadi kordust kasutatud. Ja millest teistes kohtades juttu: Jumala loomingust, põrgutulest, mis on samuti väga olulised teemad, aga leilatu l-qadr on järelikult Jumala jaoks olulisem, sest see on õnnistuseks usklikele.

3. värss:

Abu Huraira (اﷲ عنهرضي) jutustas : Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kes seisab (palves) Saatuse Ööl uskudes ning oodates tasu (Jumalalt), sellele antakse ta eelnevad patud andeks.“ (Fath Al-Bari 4:294, Muslim 1:523)

Mida tähendab, et saatuse öö on parem kui tuhat kuud? Õpetlased on selgitanud, et selle all tuleb mõista, et teod, mida tehakse leilatu l-qadril on väärtuslikumad kui need, mida tehakse 1000 kuu jooksul, mis teeb umbes 83 aastat, mis muide on rohkem kui enamikes riikides inimeste keskmine eluiga. SubhaanAllah, Jumal pakub meile igal aastal korra öö, mis on nii võimas, et sellel ööl Jumalat teenides saame tasu rohkem kui terve eluea! Kas siis tõesti ei tasu meil selle otsimisele pühendada 10 viimast ramadaanikuu ööd või isegi terve ramadaanikuu?

Teised õpetajad on selgitanud, et see tähendab, et selle öö khair (hea) või baraka (õnnistus) on suurem kui 1000 kuu oma; et kui olete kellegagi riius, näiteks pole oma vennaga 10 aastat rääkinud, siis parim aeg talle helistamiseks oleks leilatu l-qadril.

Kolmandaks on pakutud, et parem (ehk rohkem) kui 1000 kuud tähendab kõik aeg kokku, sest araablased on tihti kasutanud 1000 kuu väljendit kui midagi, mis tähendab tegelikult kogu aeg kokku, igavikku. Seega selle väljendi taga peitub lõputuse idee.

4. värss:

Vaim ehk peaingel Gabriel on siin eraldi välja toodud kui oma grupi (st inglite) teada, tuntud ning väljapaistev esindaja. (Ibn Kathir, suura 97) Püha Vaim = ingel Gabriel.

See ei ole ainus koht, kus Koraanis on mainitud ingleid ja seejärel Gabrieli eraldi. Enamustes kohtades on inglid ja siis Gabriel; ühes kohas on vastupidi: ruuh wa l-malaa’ikatu. Õpetlased on täheldanud, et see on seatud verbidega, mida samas lauses kasutatakse: liikumisverbide puhul on inglid enne ja konstantsust väljendavate verbi puhul on Gabriel ees.

Miks see Gabrieli alla tulemine nii oluline on? See oleks justkui au andmine sellele ööle, mil ta esimest korda Muhammedile (صلى اﷲ عليه وسلم) tuli ilmutust tooma. Ja selle mälestuseks tuleb ta alla igal aastal leilatu l-qadril uuesti koos teiste inglitega alla Maa peale.

bi idhni rabbihim – oma Isanda loal; sest on edastatud, et inglid tahavad kangesti maale tulla, et näha neid inimesi, kes sel ööl, mille eest on lubatud 1000 kuud, Jumalat teenivad, seda ööd otsivad, selles öös palvetavad, Koraani loevad jne.

min kulli amr – min tõlgitakse reeglina seest- või alalütleva käändena, kuid klassikalises keeles on sellel mitmeid muidki tähendusi, näiteks millegi tõttu, seega min kulli amr – igasuguste käskude, asjaajamiste tõttu. Sellest on juttu ka suurat ad-Dukhaani (44) alguses. Nad toovad maale otsuse kõige kohta, mis järgneval aastal juhtuma hakkab.

5. värss:

Osad interpreteerivad, et salaam käib veel eelmise lause juurde: min kulli amrin salaam – igas asjus on rahu. Aga veel arvamustest:

1) sel ööl tulevad inglid ainult rahuga, kui muul ajal võib neil ka muid tegusid olla;

2) osad õpetlased arvavad, et sel ööl on saatanad kinni, aga see on nõrk arvamus, kuna saatanad on autentsete edastuste kohaselt ketis terve ramadaani aja;

3) inglid saadavad rahu terve öö neile, kes mošees (või naiste puhul kodus) Jumalat teenivad. On väga palju hadiithe, mis jutustavad leilatu l-qadri õnnistustest.


Suura algas Koraani alla saatmisega, siis tulevad alla inglid ja siis rahu, mašaAllah ...

Tegemist on Meka suuraga. Väga huvitav on see, et see suura räägib leilatu l-qadrist, mis puudutab tegelikult pigem usklikke, kuigi Meka kuulajaskond on usklikud ja uskmatud. Usklikke puudutab, mis nad leilatu l-qadrist võita võivad, uskmatutel on täitsa ükskõik. Miks siis Meka ajal selline suura?

Mekalased on kaupmeeste rahvas. Nad on juba ammu tõmmanud paralleeli Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) kutse ja kauplemise vahele: Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) nagu püüaks neile seda müüa, nemad aga on ostjad, seega tugevamalt positsioonil ja saavad sellega kaubelda. Mis sa meile veel pakud? Meile see ei sobi, me tahaks nii ... a la kui tahad, et ma selle auto ära ostan, siis ma tahan tasuta hooldust kümneks aastaks ja GPSi ja konditsioneeri ja ...

See suura on sümboliks, et Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) ei kauple usuga! Ta ei pea seda kellelegi kaela määrima, ta peab lihtsalt sõnumi edastama ja kes tahab, see võtab selle omaks ja kes ei taha, see ei võta. Seega Jumal saadab selle suura, et öelda – kas teate, millega üldse tegemist on? Mis see Koraan on? Kas teate, millal see alla tuli? See on tõesti vägev asi, nii et ärge arvake, et sellega kaubeldakse! Kui tahate seda saada, siis võtke ja saage õnnistatud ja kui ei, siis ei.

See ei ole ainus koht, kus Jumal Koraanis Prohvetit (صلى اﷲ عليه وسلم) niimoodi lohutab. Mekalased peaks olema tänulikud, et nad saavad kuulata midagi, mis on Jumalalt tulnud leilatu l-qadril; nemad peaksid Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde tulema.
القدر - ÄL-QADR– SAATUS (5 äjät)


Jumala, kõige Armulisema, Halastavama nimel.

bismilläähi r-raḥmääni r-raḥiim.

بِسْمِ اللهِ الرَّحْمنِ الرَّحِيمِ
1


Tõesti, Me saatsime selle alla Saatuse Ööl.


innä änzälnäähu fii leilati l-qadr.


إِنَّا أَنزَلْنَاهُ فِي لَيْلَةِ الْقَدْرِ
2


Ja mis ütleks sulle, mis on Saatuse Öö?


wa mää ädraaka mää leilatu l-qadr.


وَمَا أَدْرَاكَ مَا لَيْلَةُ الْقَدْرِ
3


Saatuse Öö on parem kui tuhat kuud.


leilatu l-qadri ḫairum-min älfi šahr.


لَيْلَةُ الْقَدْرِ خَيْرٌ مِّنْ أَلْفِ شَهْرٍ
4


Inglid ja Vaim laskuvad sel ööl oma Isanda loal maale kõigis asjus.


tänäzzälu l-mälää’ikätu wa r-ruuḥu fiihä bi-’iḏni rabbihim-min kulli ämr.


تَنَزَّلُ الْمَلائِكَةُ وَالرُّوحُ فِيهَا بِإِذْنِ رَبِّهِم مِّن كُلِّ أَمْرٍ
5


(Sellel ööl kestab) rahu koidiku saabumiseni.

säläämun hiiä ḥättä maṭla‛i l-fäžr


سَلامٌ هِيَ حَتَّى مَطْلَعِ الْفَجْرِ


(Märkmeid peetud audioloengust.)


Kõigepealt veidi sellest, kuidas on omavahel seotud see suura ja eelnev suura Koraanis ehk suurat Ul-Alaq:

1) Eelnev suura rääkis alguses meile sellest, kuidas Koraani ilmutus alguse sai: iqra bismi rabbik alladhi khalaqa ... Käesolev suura aga räägib meile, millal see alguse sai: inna anzalnaahu fii lailatil qadr – „Tõesti, Me saatsime selle alla Saatuse Ööl.“

2) Mõlemad suurad räägivad teadmistest: ’allama bil-qalam (96:4) – „õpetab (kirja)sule abil“; wa maa adraaka maa lailatil qadr (97:2) – „Ja mis ütleks sulle, mis on Saatuse Öö?“.

3) Al-Alaqi viimane värss on wasžud waqtarib – „kummarda ja lähene (Jumalale)“, ja millal saame Jumalale kõige lähemale, millal meie soovid palves täidetakse – ehk ikka leilatu l-qadril!

4) Al-Alaqi esimene v&