12. Huvitavaid küsimusi naistest
KUI NAINE PEALE SÜNNITUST EI VERITSE
Küsimus: Üks naine sünnitas 22 päeva tagasi, aga tal ei ole üldse mingit sünnitusjärgset veritsemist. Kas ta peaks palvetama või ootama, kuni 40 päeva täis saab?
Vastus: Nifaasi puhul on tegemist sünnitusjärgse veritsusega, mis tuleb emakast. Vahel harva võib juhtuda, et sünd toimus ilma vere erituseta. Sellisel juhul ei ole naine nifaasis ja talle ei kehti samad käsud-keelud mis nifaasis naisele, kuna need käsud-keelud on otseses seoses vere eritusega. (Al-Mughni – 1/429, Al-Fataawa Al-Fiqhiyyah Al-Kubra – 1/358, Al-Mawsoo’ah Al-Fiqhiyyah – 41/15)
Islami õpetlased on aga eriarvamusel, kas sellisel juhul peaks sooritama ghusli või mitte. Maliki ja Hanbali koolkonnas arvatakse, et sellisel juhul ei ole naisel kohustust ghuslit sooritada, kuna ghuslit peab sooritama naine peale nifaasi, aga kui nifaasi ei ole, ei ole ka ghuslit vaja. (Al-Mughni – 1/429, Al-Mawsoo’ah Al-Fiqhiyyah – 14/51)
Seda vaadet pooldas ka šeik Ibn Uthaymeen (Al-Sharh Al-Mumti’ – 1/281).
Samas Shaafi’i koolkond ja Islamiuuringute ja fatwade alaline komitee pooldavad vaadet, mille kohaselt peaks sünnitanud kuid ilma nifaasita naine siiski ghusli tegema, kuna ghusli kohustuslikuks tegeva nifaasi kutsub esile just sünnitamine, seega peaks sünnitamine ise samuti ghusli kohustuslikuks tegema. (Fataawa Al-Lajnah Al-Daa’imah – 5/421)
Seega, et kindel olla, et meil midagi tegemata ei jää, oleks parem siiski ka ilma nifaasita sünnituse järel enne tavaelu juurde tagasi minemist ghusl sooritada.
Kui naine aga sünnitab ning seejärel veritseb veid paar päeva, mille järel veritsus lõppeb, peab ta sooritama ghusli ja minema tagasi oma igapäevaste kohustuste juurde, kuna nifaasil ei ole määratud miinimumaega – selles on kõik õpetlased ühel nõul. Kui veritsus kestab kuni 40 päeva, on tegemist nifaasiga. Kõik, mis aga verena eritub peale 40 päeva, ei ole enam nifaas veid juba istihaada (ebaregulaarne veritsus), mis käib haigusnähtude alla ja seega ei takista naist ei palvetamast ega paastumast.
Islam Q&A
KEISERLÕIGE JA NIFAAS
Küsimus: Osadel naistel esineb sünnitamisel probleeme ja seega tehakse neile keiserlõige. Sellisel juhul ei välju laps tupe kaudu. Kas nende naiste sünnitusjärgne veritsemine on sama, mis ise sünnitanud naistel?
Vastus: Nende naiste nifaas on sama, mis ise sünnitanud naistelgi. Kui naine näeb sünnituse järgselt verd, ei palveta ega paastu ta seni, kuni see on lõppenud (va juhul, kui see kestab rohkem kui 40 päeva) ja ta on teinud ghusli. Kui ta aga verd ei näe, siis ta paastub ja palvetab nagu iga teine rituaalselt puhas naine. (Fataawa Al-Lajnah Al-Daa’imah – 420/2)
Islamiuuringute ja fatwade alaline komitee
KAS MEHEST NAISEKS LÕIGATUD ISIKUT PEAB KOHTLEMA MEHE VÕI NAISENA?
Küsimus: Üks mitte-islamiriigis elav mees kannatas psühholoogiliselt, kuna ta uskus, et oleks tegelikult pidanud sündima naisena. Lootuses oma vaevast lahti saada, abiellus ta ja sai poja, kuid see ta muret ei lahendanud. Lõpuks laskis ta end naiseks ümber lõigata ja elas edaspidi nagu naine.
Kümme aastat hiljem tutvus ta aga Interneti vahenduselt ühe mosleminaisega ning temastki sai moslem. Kui too naine teada sai, et naine, kellega ta räägib, oli kunagi olnud mees, läks ta väga segadusse. Ta sooviks teada, kas ta peab seda isikut nüüd naisena kohtlema või kas üldse võib temaga suhelda? Kui too isik soovib talle Saudi Araabiasse külla tulla, kas peaks ta siis ta vastu võtma naise või mehena või kas üldse võibki teda vastu võtta?
Lõpuks sooviksime märkida, et too inimene on just islami omaks võtnud ning ta eiramine või halvasti kohtlemine võiks ta islamist loobuma panna.
Vastus: Inimesed, kes sünnivad ühest soost, kuid vihkavad oma keha ning soovivad olla teisest soost, on vaimselt haiged. Selline haigus võib tuleneda näiteks traumast lapsepõlves või ühiskonnast, kus inimene elab. Igal juhul on selle inimesega juhtunud midagi väga traumeerivat, mille tulemusena ta vihkab end sellisena, nagu ta on.
Soovahetusoperatsioonile võib olla mõni vastuvõetav põhjus. Kahjuks ei kuulu küsimuses viidatud põhjus nende põhjuste hulka, kuna tema puhul oli tegemist veid isikliku sooviga sugu vahetada, kuigi ta meessuguorganid olid täiesti korras. Seega ei kuulu tema juhtum al-khuntha (hermafrodiit) juhtumite hulka. Soovahetusoperatsioon, mille käigus eemaldatakse mehe peenis ja munandid, nende asemele ehitatakse tupp, suurendatakse rindu ja pika aja jooksul antakse naishormoone, et patsient muutuks naiselikumaks, on islamis kõigi tänapäeval tuntud õpetlaste arvamuse kohaselt keelatud. Varasemad õpetlased ei osanud selle kohta midagi öelda, lihtsal põhjusel, et varem selliseid operatsioone ei teostatud.
Taolise operatsiooni keelamiseks on mitmeid põhjuseid, nende hulgas muidugi see, et keegi ei tohiks Jumala loominguga mängida ja seda nii suures ulatuses muuta.
Abdallah ibn Abbas (raa) ütles: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) needis mehi, kes imiteerivad naisi ja naisi, kes imiteerivad mehi.“ (Al-Bukhari 5546)
Samuti keelas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) hermafrodiitidel naiste juurde minna, kui nad naistele tähelepanu osutasid ja ta andis käsu, et neil tuleb keelata koos teiste inimestega elada, et teisi nende kurja eest kaitsta.
Ibn Hajar ütles, et sellest peaksime järeldama, et naised peavad selliste meeste juuresolekul korralikult kaetud olema.
Dr Muhammad Ali Al-Barr on öelnud, et kuigi taolise inimese välimus võib olla petlik, jättes meile mulje, et tegu on naisega, on ta bioloogiline struktuur tegelikult siiski endiselt mehe oma, isegi kui seda väliselt üleni muuta. Sellisel isikul ei ole emakat ega menstruatsiooni, seega ei saa ta ka kunagi rasedaks jääda ega lapsi saada.
Kõigest eelnevast lähtudes võime järeldada, et naised ei tohiks mingil tingimusel taolise isikuga üksi jääda või end nende seltskonnas nagu naise seltskonnas ülal pidada, sest tegelikkuses on ikkagi tegemist mehega, kuigi ta võib hulgaliste naishormoonide tõttu oma kehas meeste suhtes tõmmet tunda. Selliste inimeste juhtum on veelgi keerukam kui hermafrodiitidel, kelle segunemise naistega Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ära keelas.
Seega võiks veid soovitada, et keegi toda inimest aitaks ning ta usaldusväärse psühholoogi juurde viiks, kes võiks tema haigust ravida. Meie võime veid paluda, et Jumal teda õigele teele juhataks.
Te peaksite rääkima mõne usaldusväärse šeikiga ja paluma tal selle inimese vastu võtta ja talle tema usku ja selle seadusi õpetada, et ta võiks end islamis kindlamalt tunda. Seda tuleks teha rohkem kui ühe inimese juuresolekul. Samuti peate te mõistma, et isegi, kui teete kõik teist oleneva selle inimese aitamiseks, on tema juhtimine siiski veid Jumala kätes.
Islam Q&A
VAHEKORRATA ORGASM JA GHUSL
Küsimus: Kui naisterahvas saab ilma vahekorras olemata orgasmi, kas peab ta siis enne palvetamist ghusli tegema?
Vastus: Kui naise tupest väljub manii (vedelik, mida väljutatakse erutuse kõrghetkel), peab ta ghusli tegema. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) käskis naistel ghusli teha, kui nad märkavad, oma tupest (erutuse tõttu) eralduvat vedelikku (Al-Muwatta 1/51, Al-Bukhari 282, An-Nasaa’i 1/114). Umm Salamah (raa) jutustas: „Umm Sulaim, Abu Talhah abikaasa, tuli Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde ja ütles: „O Jumala Sõnumitooja, Jumal ei ole tõe rääkimises häbelik. Kas naine peab tegema ghusli, kui ta näeb erootilist und?“ Ta (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Jah, kui tal eritub vedelikku.““
Al-Baghawi kirjutas Sharh Al-Sunnahs (2/9): „žanaaba (vahekorrale järgnev ebapuhtus) järel on ghusl kohustuslik, kui juhtub üks kahest: peenise ots siseneb tuppe või mees või naine eritab vedelikku.“ (Ka Ibn Qudaamah seid in al-Mughni 1/200, Ibn Hajar seid in al-Fath 1/389, Ibn Rajab seid in al-Fath 1/338.)
Kõige eelnevaga arvestades võime järeldada, et kui naine tunneb, et ta tupest eraldub erutusega seoses vedelikku (isegi, kui seda on vähe), peab ta ghusli tegema. Wudu on piisav veid juhul, kui vedelik, mis tupest eraldus, ei olnud seksuaalse erutusega seotud, nagu näiteks madhii (määriv ollus) või muu taoline, millisel juhul wudu on piisav.
Šeik Muhammed Salih Al-Munajjid