Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Karmeni lugu  
- Karmeni lugu

Olen siin, et kirjutada teile oma lugu. Väikese tüdrukuna uskusin alati Jumalasse, mis tagantjärele mõeldes on veider, sest mu vanemad – ema ja kasuisa – on ateistid. Jumal andis mulle igapäeva elus tuge ja jõudu. Lugesin Piiblit, aga ametlikult ma ristitud ei olnud – see oli mu unistus, mis jäi paraku teoks tegemata.

Mu lapsepõlv ei olnud kerge ja olin oma vanemate suure mõjuvõimu all, mis omakorda tegi mind välistele mõjutustele väga kergesti alluvaks. Näiteks läks mulle väga korda, mis inimesed minust arvavad jne.

Edasine elu tõi mind Bahreini – sain tööd stjuardessina. Minu kolleegide hulgas olid nii moslemid kui ka mittemoslemid. Kohtusin seal ka oma abikaasaga, kes avardas kõiges minu maailmapilti ja näitas mulle lihtsaid tõdesid islamist. Mulle tuli üllatusena, et meedias moslemite kohta näidatu ei olnudki tõene. Mind hakkas islam huvitama ... et kuidas see religioonina ikkagi on. Mäletan, et küsitlesin oma erinevatest riikides pärit moslemitest kolleege. Huvitav oli neid jälgida ja näha, kuidas see kõik toimib. Loomulikult oli mul ka hulgaliselt moslemitest reisijaid, keda jälgides õppisin nende igapäevaelu toimingute kohta. Kohtasin ka selliseid inimesi, kes ei olnud oma usus väga tugevad. See tekitas minus pettumustunde, sest eeldasin, et moslemina sündinult järgitakse oma usu alustalasid korralikult. See jahutas minu huvi ning ma ei tahtnud enam eriti midagi teada.

Pöördudes tagasi aga minu suhtlemise juurde moslemist noormehega, siis võib öelda, et meie suhtel puudus perspektiiv, sest mina olin mittemoslem ja tema vanemad ei aktsepteerinud seda. Mulle jälle omakorda ei meeldinud surve, mida ta mulle oma usu tõttu tekitas, sest ma ei tahtnud mitte mingil juhul olla üks nendest, kes on islamisse astunud mehe pärast. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen tagasi Euroopasse ja unustan kõik.

Kuid umbes poole aasta möödudes tõi elu mind tagasi mu mehe kodumaale – Omaani. Ta palus mind endale naiseks. Minu vanemad ei aktsepteerinud seda ja mu ema ütles minust põhimõtteliselt lahti. Olin kurb, aga teadsin, et kõik, mis on juhtunud, on mingil põhjusel nii.

Omaani tulles olid mu mehe vanemad väga vastutulelikud, sest nad aktsepteerisid lõpuks mu mehe otsust. Mu mehe ema (Allah õnnistagu ja kaitsku teda) püüdis mind islamiusku pöörama hakata. Ta otsis isegi mulle nime välja ja püüdis mu meest veenda, et tema mind omakorda veenaks. Mu mees keeldus ja ütles, et Koraanis ei ole kirjas, et kui sa kellegagi abiellud, pead tema usku hakkama muutma ja sinna see jäigi.

Vahepeal hakkasin uuesti islami kohta uurima ja avastasin, et see on nii loogiline ja miks kõik ei võiks seda järgida? Aga siis nägin ma nende kõigi hulgas ka iseennast. Ma ei olnud moslem. Mulle ei ole meeldinud kunagi, et mulle midagi peale sunnitakse ja otsustasin, et leian ise oma tee.

Algus ei olnud iseenesest raske. Ma ei tunnistanud küll, et olen moslem, aga järgisin tasahilju igasuguseid tavasid. Hakkasin ennast katma (mitte just koguaeg). Moslemitest kohalikud vahtisid mind, kui abaaja't kandsin, aga mulle ei läinud see korda. Minu jaoks oli see mugav. Pigem oleks mind veel rohkem silmapaare saatnud siis, kui ma poleks seda teinud. See oli minu jaoks juba eemaldatud hirmust islami ees. Aga jällegi – olin ju mittemoslem. Miks ma seda teen? Ma usun Jumalat, aga kohati ei lubanud mu hirm ja laiskus mind oma usus sügavamale minna.

Kui ma Omaani kolisin, lisas mind minu sõbranna sõbranna Eesti moslemite gruppi Facebook'is, kus siis igasuguseid postitusi lugema hakkasin. Need olid kõik väga huvitavad. Ühel päeval sain kirja Kätlin Hommik-Mrabtelt, kes uuris, kas ma ei sooviks oma lugu islami leidmisest kirjutada. Olin väga liigutatud, aga vabandasin, et mina ei ole moslem - minu mees ja laps on. Sinna see jäigi.

Aeg läks. Tegelesin oma igapäevaprobleemidega, kuni juhtusin lugema ühe naise elulugu – täiesti tavaline naine (lisan juurde, et kristlane), minule natukene sarnase elusaatusega. Tema lugu pani mind nägema asju minu enese elus ja minus endas. Avastasin, et olin oma otsuse ammu teinud, aga kartsin. Kartsin, et pean kõike päevapealt teadma. Tundsin hirmu, mida kõik minust arvavad ja kuidas ma seda neile (oma perekonnale Eestis) selgitan ja see hirm pani tugevad pidurid minu tegelikele soovidele. Ma ei tahtnud teha midagi, milles ma ise täielikult veendunud ei olnud.

Seda kuni möödunud ööni, kus ma veel selle üle unes mõtlesin ja hommikul ärgates avastasin, et südames olen ma moslem. Otsisin kiiresti välja selle, mida ma enda ja Jumala vahel ütlema pean, et ma end ka ametlikult moslemiks kuulutada võiksin.  Esimesi sõnu lausudes voolasid pisarad mööda mu põski alla. Tundsin sügavat õnnetunnet. Kirjutasin ka Kätlinile, et saada teada, kuhu ma pöörduma peaksin, et mu usutunnistus ka paberile saaks.

Täna on, alhamdulillah, minu ülejäänud elu esimene päev islamis elades ja seda järgides. Ja mu südames valitseb rahu, sest olen lõpuks leidnud selle, mida nii kaua otsisin, vaatamata sellele, et see koguaeg mu ümber olemas oli. Alhamdulillah!