Walima ehk pulmapidu

Walima kohta arvab enamik õpetlasi, et see on sunna muakkada (st väga soovitatav, peaaegu kohustuslik), kuid tugevam arvamus on, et see on fard (st kohustuslik), kui mees vähegi saab seda endale lubada. Kui Abdullah ibn Auf (raa) abiellus, ütles Prohvet (saws) talle: „Tee walima, isegi kui see on vaid ühe lambaga.“

Samas tuleks meeles pidada, et walimaga liialdada ei tohi. Igaüks peaks tegema walima vastavalt oma võimalustega ja mitte soovist teiste ees uhkustada. Ka ei tohi walima jaoks end suuresti võlakoorma alla matta.

Kui kedagi on walimasse kutsutud, on patt, kui sinna ei lähe, välja arvatud kui selleks on põhjus: haigus, liiga kaugel, haraam pulm, haraam sissetulekuga tehtud pulm jne. Prohvet (saws) ütles: „Isegi kui te paastute, minge walimale ja palvetage selle abielu eest.“

Tänapäeval on kahjuks enamik walimasid ühel või teisel viisil haraam – enamikel kordadel on kas mehed ja naised üldse koos või lihtsalt eraldi toa osades, kuigi tegelikult peaksid olema eraldi ruumides; need vähesed naised, kes muidu end igapäevaselt korralikult katavad, kannavad pulmapeol ebasobilikke riideid ega kata oma juukseid; kasutatakse muusikat jne.

Walimale mineku nija (kavatsus) ei tohi olla toidu pärast, vaid Prohveti (saws) sunna hoidmise pärast ja selleks, et pruutpaari eest paluda: „Baarak allahu läka wa baaraka aleika, wa džama bäinäkuma bikheir.“

MILLAL TEHAKSE WALIMA?

Walimat võib teha nikäähi ajal, esimene öö peale nikäähi, peale konsumatsiooni jne, st islami seaduses ei ole selle kohta märget, millal peab walima tegema, seega võib teha millal iganes.

Abielu tseremoonia tuleb välja kuulutada ja selleks on seal lubatud daff, kuigi muidu on muusikariistad keelatud. Samuti on naistel lubatud pulmade ajal luulet laulda, tingimusel, et sõnades midagi haraami pole.