Abielu staatus
Kas abielluda on: 1. fard – kohustuslik, 2. mustahab ehk sunna – kui teed, saad tasu; kui ei, ei juhtu midagi, 3. mubaah – kas teed või ei tee, ei saa ei tasu ega karistust (n: täitsa ükskõik, kas kannad rohelist või pruuni värvi); 4. makruuh – kui teed, ei ole patune; kuid kui ei tee, saad selle eest tasu; 5. haraam – kui teed, oled patune ja pead lõpetama. Iga asi, mis teeme, kuulub ühte neist viiest kategooriast. Kuidas on abieluga?
Mõned õpetlased on öelnud, et fard – iga moslem peab abielluma ja kui ei abiellu, siis on patune. Enamik siiski ütleb, et see on mustahab ehk sunna, st kui seda teed, saad selle eest tasu, kuid kui ei tee, ei ole sa ka patune.
Miks sunna ja mitte fard? Muhammed (saws) ütles noortele meestele: „Kes teist saab abielluda, abiellugu!“ Seega peab abiellumiseks olema ka võimalus. Mõned Prohveti (saws) kaaslased ei olnud abielus ja Muhammed (saws) ei teinud neile seetõttu märkust. Ka rõhutab Koraan, et tuleb leida naine, kes meeldiks, st kui keegi ei meeldi või naised üldse ei meeldi, ei ole ka abielukohustust: „… siis abielluge naistega, kes teile meeldivad – kahe, kolme või neljaga; kuid kui kardate, et ei suuda (nendega) õiglaselt käituda, siis vaid ühega …“ (4:3) Kõik islami õpetlased on seisukohal, et mitme naisega abiellumine (ehk polügüünne abielu) ei ole kohustuslik, seega ei ole selles värsis ka käsku, mis teeks ühe naisega abiellumise kohustuslikuks. Abielu on väga soositav, kuid mitte kohustuslik.
Üks tuntud hadith edastab meile järgneva loo. Kolm meest tulid Aisha (raa) juurde ja küsisin Prohveti (saws) jumalakummardamise kohta. Üks mees ütles, et ta paastub iga päev, teine ütles, et palvetab kogu öö ja kolmas ütles, et ei abiellu. Kui Prohvet (saws) sellest kuulis, oli ta nende kõigi peale pahane; kolmanda peale, kuna too arvas, et saab Jumalale lähemale, kui ei abiellu. See on aga bida. Jumal ütleb Koraanis, et Tema ei ole käskinud mungaks hakata ja et enamik prohveteid olid abielus ja isad. Seega ei ole vaja usu nimel abielu eirata. Ei ole patt, kui sa abielluda ei taha, kuid on patt, kui keeldud abielust, kuna arvad, et oled sellega parem usklik. Prohvet (saws) ütles: „Nikääh min sunnati“ ehk „Abielu on minu sunnast“.
Kuigi jõudsime järeldusele, et abielu islamis on mustahab ehk sunna, võib sellest teatud juhtudel saada fard ja mõnikord isegi haraam. Fard saab sellest siis, kui inimene tunneb, et ilma abieluta võib ta sattuda zina ohtu, kuid samas on tal piisavalt raha, et abielluda. Haraam saab sellest aga siis, kui mees teab, et ta on väga halva iseloomuga ja ei kohtleks oma naist hästi – võib-olla oleks isegi tema suhtes füüsiliselt vägivaldne – ja ta ei karda samas zina, siis on tal keelatud abielluda.
Need on erandid, reegliks on siiski mustahab ehk sunna ja selle kohta on väga palju hadithe. Näiteks võib tuua veel: „Kes abiellub, on täitnud poole oma usust (ta on fitnast[1] vaba, kuna suurim fitna on naised), seega hoidku ta oma teist usu poolt.“ „Abielu langetab su pilgu ja kaitseb su vooruslikkust.“
[1] proovikivi