Abielulepingule lisatavad tingimused
Abielulepingu tingimusi võib panna vaid abielulepingu teostamise ajal või enne, mitte pärast.
Kõik, mis ei kuulu keelatud katefooriasse, on järelikult lubatud.
Keelatud tingimusi on kahte liiki:
1. Tingimused, mis annulleerivad abielulepingu –
1) nikääh aš-šighaar – abielu, kus kaks walit vahetavad omavahel tüdrukuid (tütreid, õdesid vm) ja mahri ei maksta. Prohvet Muhammed (saws) ütles, et islamis on selline abielu keelatud, isegi kui tüdrukud ise on nõus. Kui vennad-õed tahavad abielluda, siis nad võivad seda loomulikult teha, kuid peavad tegema eraldi abielulepingud ja iga naine peab saama mahri.
2) nija teha naine oma esimesele mehele legaalseks – st kui mees on oma naisest juba kolm korda lahutanud, ei tohi nad enam omavahel abielluda, kuni keegi teine abiellub selle naisega ja seejärel lahutab temast, et see naine võiks jälle oma endise abikaasaga abielluda. Ibn Omar (raa) on öelnud: „Jumala needus on mehe ja naise peal, kes nii teevad,“ ja „See on zina, isegi kui nad jäävad abiellu 20 aastaks, kuid nende nija oli selline.“ Kui mees naisele ei ütle, et tahab teda aidata, siis naine ei ole selles süüdi, abielu on kehtiv, kuid mees on patustanud.
3) nikääh al-muta’a – on siis, kui (kirjalikult või suuliselt) on kokku lepitud aeg, kui kaua see abielu kestab. Islami algusajal oli see abieluviis lubatud, kuid hiljem Muhammed (saws) keelas selle mitmel korral ja selle keelu kohta on palju hadithe. Selline abieluleping on ka siis haraam, kui ajaliselt märkida „kuni Viimse Kohtupäevani“ või 99 aastat. Kõik ahl us-sunna wa l-žamaa õpetlased on seisukohal, et see on haraam; vaid šiiidid lubavad seda tänapäevani (kuigi Ali ibn Abi Talib (raa) on samuti edastanud sellekohaseid keeldusid).
Miks mehed üldse seda abielu teha tahavad? Selle lepingu korral on lubatud rohkem kui 4 naist, ei ole naise ülalpidamise kohustusi, pärandust, lihtsam lahutada jne.
Kui mees läheb võõrasse riiki või linna õppima ja abiellub seal naisega, plaanides koju tagasi minnes temast lahutada, siis abielu ei ole muta’a (kuna tüdruk ja wali ei tea), aga mees on selle eest patune, kuna see on keelatud. Niipea, kui ta seda ütleb ja teine pool teab, saab sellest muta’a (kirjas ei pea olema, sest abieluleping kehtib ka suuliselt).
2. Tingimused, mis on kehtetud, kuid abieluleping siiski kehtiv –
Siia alla kuuluvad kõik õigused, mis mehel või naisel Koraani ja sunna järgi kohustuslikult olema peavad.
Näiteks: 1. Mees võib panna tingimuseks, et ei anna naisele mahri, aga kuna mahr on islami abieluseaduse järgi kohustuslik, annulleerub see tingimus iseenesest, kuid abieluleping on siiski kehtiv. 2. Wali paneb tingimuse, et teatud perioodi jooksul peale abiellumist ei tohi mees oma naisega vahekorras olla. See tingimus annulleerub iseenesest ja abielu on siiski kehtiv, kuna abielu üks olulisemaid põhimõtteid ongi see, et paar saaks legaalselt olla seksuaalvahekorras (aqd un-nikääh – abieluleping, otse tõlkes ka „seksuaalvahekorra leping“). Kui mees ei taha, võib ta muidugi mitte vahekorras olla ja seda tingimust järgida, aga mitte sellepärast, et see tingimus teda kuidagi seoks ja vahekord selle läbi talle keelatud oleks.
Kõik tingimused, mis ei lähe vastuollu islami seaduses kohustuslikuka, on lubatud.
Lubatud tingimustest on paljud õpetlased maininud eriti järgnevaid: 1. teatud majas elamine, 2. teenijate omamine, 3. peale selle naise mitte abiellumine, seni kui naine ise elus on.
Samas ei ole lubatud nõuda, et mees juba olemasolevatest naistest lahutaks, sest siis eiratakse juba olemasolevate naiste õigusi, kuid tuleviku naiste osas ei diskrimineerita kedagi.
Väga suur enamus õpetlasi on seda öelnud, et naisel on lubatud seda abielulepingusse panna, kuna mehel ei ole kohustuslik olla abielus rohkem kui ühe naisega; rohkem kui üks naine on privileeg ja mitte kohustus, seega on see sama, kui et naine kirjutaks, et ta ei taha, et mees kannaks rohelist särki, sööks õunu, sõidaks mootorrattaga või midagi muud taolist. Kui mees sellega abielulepingut tehes nõustub, peab ta ka seda täitma. Prohvet (saws) ütles: „Kõige olulisemad täitmiseks on need tingimused, mis on teile vahekorra võimalikuks teinud,“ st kõige olulisemad on abielulepingu tingimused, mida tuleb kindlasti täita. Juhul kui panna selline asi lepingusse ja mees siiski abiellub teise naisega, siis see mees on patustanud. Teine abielu on siiski kehtiv, kuna kui petad äris ühte klienti, siis ei ole veel automaatselt teise kliendiga tehtud leping kehtetu. Aga kui selline tingimus on abielulepingus ja mees abiellub teisega, on naisel õigus selle järgi lasta oma abielu kohtus tühistada. Selle tingimuse abielulepingusse panemine ei tee mehele teise naisega abiellumist haraamiks, kuid kuna ta on selle tingimusega nõus olnud, on ta selle vastu patustanud.
Erinevus vahekorra keelamise ja teise naise keelamise vahel on, et abielulepingu definitsioon iseenesest on juba see, et see on leping, mis lubab vahekorda, seega ei saa seesama leping ühtlasi seda ka keelata. Kui teatud perioodi jooksul pole vahekorda toimunud (õpetlastel perioodi kestvuse koha pealt eriarvamused), võib nii mees kui naine selle järgi lasta abielu annulleerida.
Samas on paljud õpetlased (n: Ibn Baaz) siiski maininud, et seda tingimust ei soovitata panna, sest kui mehele on antud luba abielluda rohkem kui ühe naisega, siis Jumal tunneb mehi kõige paremini ja võib-olla on mõlemale parem, et armukese või riidude asemel mees läheks ja abielluks teise naisega; või kui esimene ei saa lapsi või on haige jne.
Kui rikutakse tingimust, on naisel kaks võimalust: 1. naine võib oma tingimusest loobuda ja meelt muuta, 2. võib minna kohtusse ja lasta abielu annulleerida.
Näiteks võib naine abielulepingusse panna ka tingimuse, et mees ei läheks džihaadi, kui tegemist fard ul-kifaajaga[1], mitte fard ul-ainiga[2]. Naine võib panna kõike, mis on mubaah, mitte aga muuta haraami halaaliks ja vastupidi. Rohkem kui üks naine on mehele mubaah, mitte fard.
[1] ühiskondlik kohustus
[2] isiklik kohustus