Esimesed moslemid

Peale seda ilmutust läks Muhammed koju, suutmata ikka veel uskuda, et see tôesti oli juhtunud, ning rääkis kôigest oma naisele Khadižale. Muhammed kartis, et Khadidža peab teda hulluks, kuid too ütles, et usub oma meest ning on igati temale kôiges toeks, mis ta ka ette vôtma ei peaks. Nii saigi Muhammedist Jumala prohvet ning tema naisest Khadidžast esimene moslem. Teiseks moslemiks sai Muhammedi väike onupoeg Ali, kes samuti kohe Jumala sônumit uskus. Kaks kôige esimest Muhammedi järgijat olid seega naine ja laps.
Mône aja pärast hakkas Jumala ingel regulaarsemalt (iga natukese aja tagant) Muhammedi külastama ning temaga Jumala sônumit jagama ning Koraani täiendama. Ingel ütles muu hulgas, et Muhammed peab ka teistele inimestele Jumala sônumit kuulutama. See ei olnud aga sugugi kerge, kuna tolle aja ühiskond (inimesed, kes kôik koos samas paigas, Mekas,  elasid) oli oma tavades väga kinni. Muhammed kuulutas Jumala sôna, et kôik inimesed on vôrdsed, kuid rikkad ei tahtnud sellest kuuldagi, kuna nende rikkus oli saavutatud paljus tänu just orjapidamisele (orjapidamine on kord, kus rikkad ei pea ise mingit tööd tegema ja nad ostavad endale selle jaoks teisi inimesi, kes siis neid ilma rahata teenima peavad, nagu nad oleksid loomad). Orjad seevastu vôtsid rôômuga omaks Muhammedi kuulutuse ning hakkasid tema järgijateks.
Teine suur probleem oli valejumalate kummardamine. Tol ajal nimelt sai Meka linn suurt kasu sellest, et keskuses, Kaaba templis oli kokku korjatud väga paljude ebajumalate kujud ning inimesed käisid kaugelt ja lähedalt palverännakul neid kujusid austamas ja kummardamas. See tôi Mekale väga palju raha sisse. Muhammedi sônumi kohaselt on vaid üks Jumal, ainult Teda tuleb kummardada ning kôik ebajumala kujud hävitada. Rikkad mekalased ei saanud sellega kuidagi nôustuda ning hakkasid Muhammedi kangesti taga kiusama.