Erandjuhud

Teemast terviklikuma pildi saamiseks peaksime uurima ka mõningaid erandjuhtusid:

1) Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) pärandus – Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) jättis endast surres maha maatüki, millelt sai renti, mõõga ja raudrüü. Selleks ajaks oli ta lastest elus vaid tütar Fatima (رضي اﷲ عنها), kes tuli kaliif Abu Bakrilt (رضي اﷲ عنه) oma pärandust küsima. Tavaseaduse järgi oleks ta pidanud saama ½, kuna ta oli ainus tol ajal elus laps ja tütar. Abu Bakr (رضي اﷲ عنه) aga vastas talle, et Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) oli talle öelnud: „Peale minu surma ei saa mu lapsed minu pärandist ühtki dinaari omavahel jagada. Peale mu naiste ülalpidamise ja järglase väljaminekute, jääb kõik almuseks.“ (Al-Bukhari). Seega läks enamik Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) varast bait ul-maali ehk moslemite ühisvarasalve.

2) Konverdi pärandus – Kui konvert sureb ja temast jääb järele mitte-moslemitest sugulasi, siis nad ei saa sellelt konverdilt pärida, nagu konvert ei saa pärida oma mitte-moslemitest sugulastelt. Õpetlased on selles osas erinevatel seisukohtadel, mida teha pärijaga, kes on hakanud moslemiks peale oma moslemist pärandaja surma. Imaam Ahmad on öelnud, et talle võib anda talle määratud osa juhul, kui need pärijad on sellega nõus, kes juba varem moslemid olid (sest see uus konvert saab ju vara, mis muidu jääks neile). Ülejäänud koolkonnad aga on seisukohal, et kui moslemiks hakkamine toimus peale pärandaja surma, ei saa pärija oma vara nõuda. Seda selleks, et vältida olukorda, kus mitte-moslem hakkab moslemiks vaid seetõttu, et pärida.

3) Loote pärandus –  Kui mees sureb samal ajal, kui naine on rase, tuleb oodata, kuni naine on sünnitanud, et teada saada lapse sugu ja mitu last on, et see või nemad saaksid oma osa. Kui aga naise rasedus katkeb, toimub enneaegne sünnitus või laps sureb sünnitusel, tuleb lähtuda reeglist, et kui laps sünnituse ajal kasvõi hetkeks nuttis, peetakse teda õigusjärgseks pärijaks (Abu Dawud) ja isegi kui ta siis sureb, on ta oma osa pärinud ja see läheb omakorda tema pärijate vahel jagamisele.

4) Üheaegne surm – Kui näiteks vanemad surevad enam-vähem üheaegselt, tuleb siiski arvutada kõigepealt selle pärandi jaotus, kes enne suri (isegi kui küsimus on tundides või minutites), jättes õiglase osa ka selle jaoks, kes küll juba samuti surnud on, aga esimese suremise hetkel veel elus oli. Alles seejärel saab hakata arvutama teisena surnud isiku pärandit.

Kui aga kaks inimest surevad tõesti üheaegselt (näiteks autoõnnetuses või maavärina tagajärjel), tuleks kõigest hoolimata püüda selgeks teha, kes neist enne suri ja kui see ei ole võimalik, siis arvutada nii, et mõlemad teineteiselt pärivad.

5) Kadunud isik – Kui inimene on pikka aega kadunud, läheb otsustamine islamikohtu kohtuniku kätte. Isiku surnuks kuulutamiseks tuleb siiski teatud aja oodata.

6) Lahutus – Peale lahutust peab naine ootama kolm menstruaaltsüklit, enne kui ta tohib uuesti abielluda (raseduse puhul kuni sünnituseni). Kuni selle aja lõpuni on naine siiski ametlikult oma mehe abikaasa ja kui mees peaks siis surema, on tal õigus oma osale pärandist.