Testament
Wasiia või testament on dokument, mis sisaldab teatud juhiseid. Need juhised võivad olla seotud vara jagamisega (kuni 1/3 kadunukese varast) või ka hoopis midagi muud. Testamendis võib näiteks määrata, kuhu inimene soovib, et ta peale surma maetaks; kes peaks tema matusepalvust läbi viima; kes peaks surnukeha pesema; kas ta soovib, et teda peale surma lahatakse või mitte jne. Eriti oluline on moslemite jaoks testamendi kirjutamine – isegi kui meist mingit vara maha ei jää – väljaspool islamimaailma ja kui moslemi perekonnaliikmed on mitte-moslemid. Sellisel juhul saab moslem kindlaks määrata, et ta tuleb matta islami seadust järgides, et perekond ei saaks talle kiriklikku matust korraldada, teda kristlaste surnuaeda matta või hoopis krematooriumis tuhaks põletada.
Abdullah ibn Umar (رضي اﷲ عنهما) jutustas: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ei ole lubatud, et moslem, kellel on midagi pärandada, jääks kaheks ööks ilma oma testamenti kirjutamata ja valmina hoidmata.“ (Al-Bukhari) See hadiith näitab meile, kui oluline on moslemite jaoks testamendi kirjutamine. Islami aja alguses oli see veelgi olulisem kui nüüd, kuna siis ei olnud alla tulnud veel ilmutused, mis määrasid kindlaks meie lähedaste (laste, vanemate, abikaasade jt) osa meie pärandis.[1] Tänapäeval võime kindlad olla, et kui sureme, siis meie lähedased saavad ikka selle osa, mis Jumal neile on määranud, kuid samas võib olla meie ümber inimesi, kes vääriksid midagi meie varast peale meie surma, kuid kes meie otseste pärijate hulka ei kuulu ja nende jaoks peaksime kirjutama testamendi ja seal mainima, mida me soovime, et nad meilt saaksid.
Väga oluline on ka märkida seda, et kui moslemitest abielupaar elab väljaspool islamiriiki, neil on lapsed ja nende moslemitest sugulased elavad hoopis teises riigis, siis tuleks kindlasti arvestada võimalusega, et mõlemad vanemad saavad näiteks autoõnnetuses surma ja alaealised lapsed jäävad üksi. Kui antud riigis neil lastel sugulasi pole või kui need sugulased on kõik mitte-moslemid, siis jäävadki need lapsed ühel või teisel juhul mitte-moslemite kasvatada ja suure tõenäosusega saavad siis ka neist mitte-moslemid. Seega oleks väga oluline testamendis märkida, et laste hooldusõiguse saavad moslemitest sugulased (isegi kui nood elavad mujal) või kui neid pole, siis et mitte-moslemitest sugulased peaksid lastele võimaldama ühel või teisel viisil ka islamialast haridust.
Seega võime kokkuvõtvalt öelda, et neile, kes elavad islamiriikides on oluline testamendi kirjutamine selleks, et need inimesed, kes nende seadusjärgsete pärijate hulka ei kuulu, kuid siiski midagi väärivad, oma osa saaksid ja neile, kes elavad väljaspool islamimaailma on oluline testament kirjutada selleks, et seal mainida, et (1) nende vara peale surma jaotatakse vastavalt islami seadusele, (2) neid maetaks vastavalt islami seadusele ja (3) kui neil on lapsed, siis et laste hooldusõigus läheks moslemitest sugulastele või kuidagi korraldataks laste islamialane harimine.
Oluline on ka kirja panna kõik võlad, mis meil on. Kui juhtume surema, ei pruugi inimene, kes meile raha laenas, seda kätte saada, kui meil selle kohta kirjalikku dokumenti pole. Seega tuleks kõik üles tähendada, et me teispoolsuses selle eest karistada ei saaks, mis meil siin võlgu jäi.
Kui keegi soovib veel peale oma surma heategevusega hasanasid teenida, siis üks võimalus selleks on testamendis selle mainimine. Testamendis võib näiteks märkida, et 10% varast läheb mošee ehitamiseks, kooli toetuseks, teatud heategevusorganisatsioonile vmt. Samuti on võimalik testamendiga määrata, et see või too isik peale meie surma meie raha eest ja meie nimel palverännakul käiks või et teatud summa kõrvale pandaks ja igal aastal selle eest loom ohverdataks ja vaestele jagataks. Võimalusi on palju.
Kui keegi on testamendi kirjutanud ja see on islami seadusele vastav, muutub selle täitmine moslemite jaoks kohustuslikuks ja need, kes sellest testamendist teadlikud on, kuid seda ei täida, on patustanud.
[1] Sellest ajast on pärit ka Koraani värss 2:180, mis innustab meid testamendiga oma lähedaste pärandit kinnitama, kuid mille hilisemad täpsustused kehtetuks muutsid.