Naise pärandiosa
Islamieelse aja araablaste ühiskonnas oli pärismiõigus vaid meessoost järeltulijatel. Koraan mõistis taolise ebaõigluse hukka ning andis ka naissoost järeltulijatele õiguse pärida: „Meestele on osa sellest, mis vanemad ja lähisugulased jätavad ja naistele on osa sellest, mis vanemad ja lähisugulased jätavad; olgu see vähe või palju, kohustuslik osa.“ (Koraan 4:7)
Moslemitest emad, naised, tütred ja õed said pärimisõiguse 13 sajandit enne seda, kui Euroopa üldse tunnistas, et naisel selline õigus on. Üldreegel näeb ette, et naissoost pärija saab poole sellest, mis meessoost pärija, välja arvatud vanemate puhul, kes saavad võrdse osa. Kui seda reeglit käsitleda muude mehi ja naisi puudutavate reegliteta, võib see tunduda ebaõiglane. Et selle seaduse taga peituvat tarkust mõista, tuleb arvestada sellega, et mehe majanduslikud kohustused ületavad väga suuresti naise omi. Islami seaduse kohaselt peab mees tegema naisele abiellumisel pulmakingituse (mahr ehk sadaaq), mis jääb naise ainuomandisse ja millele abikaasal ega perekonnal pole mingit õigust. Samuti on nii laste kui ka naise ülalpidamine täielikult mehe kohustus, olgu ta naine kasvõi kordi rikkam kui ta ise.
Moslemist pruut seevastu ei ole kohustatud oma tulevasele mingeid kingitusi tegema. Tal ei ole majapidamises mingeid kulusid ja tema vara ning sissetulek on vaid tema isiklikuks tarbeks, välja arvatud juhul, kui ta ise otsustab seda pere hüvanguks kasutada.
Islam hindab väga perekonnaelu ja abielu. Tsölibaati ei peeta vooruseks. Seega on tõelises islamiühiskonnas pereelu normiks ja üksikud inimesed erandiks ja pea kõik abieluealised mehed ja naised on abielus. Meestel on islamiühiskonnas tunduvalt rohkem majanduslikku vastutust kui naistel ja seega on pärismisseaduse kohaselt mehed väikeses eelisseisus, samas kui naised saavad siiski oma osa – et ühiskonnas ei tekiks soolisi ja klassitülisid. Peale mosleminaise majanduslike õiguste ja kohustuste lihtsat võrdlust leidis üks Briti mosleminaine, et islam ei ole naisi mitte vaid õiglaselt, vaid lausa heldelt kohelnud.[1]
Kahjuks aga on nii, et isegi veel tänapäeval leidub islamimaailmas naisi, kes oma pärandiosast ilma jäävad. Eriti võib seda öelda õdede pärandiosa kohta, kui vanemad surevad ja kui nende tütred on veel alaealised. Viga on ka selles, et paljud naised ei ole haritud, ei tunne oma õigusi ega oska neid ka nõuda. Seega jäävad nad lihtsalt nõusse, kui nende vennad neile täisealiseks saamisel nende pärandiosa ei anna, tuues vabanduseks, et neil on kulunud nii ja nii palju õdede kasvatamise, koolitamise, katmise jne peale. See on muidugi väga rumal vabandus, sest Jumal ongi venna osa pärandis õe omast suuremaks määranud just seetõttu, et vennal on need majanduslikud kohustused – teiste hulgas ka oma vallalise ja isata õe suhtes – mida õel ei ole. Siinses ilmas võib leiutada igasuguseid vabandusi, miks Jumala määratud seadusest kõrvale hiilida ja ühele või teisele õigusjärgsest pärandiosast vähem anda (vanemate puhul näiteks vabandus, et „mina maksin kõik rohud kinni, ta elas minu juures ja minu kulul, ma ostsin talle seda teist ja kolmandat“ jne), kuid oluline on meeles pidada, et iga sendi eest, mis me oleme kelleltki ebaseaduslikult (isegi kui ilmalik seadus seda ei märka; me räägime Jumala seadusest!!!) ära võtnud, peame Teispoolsuses vastust andma ja oma hasanatest hiljem sellele inimesele „valuraha“ maksma.
Islami seadus annab meestele päranduse puhul suuremad õigused ja osad kui naistele. Samas ei saa seda kuidagi naiste suhtes ebaõiglaseks pidada, kuna mehed ei päri mitte ainult vara, vaid ka kohustused oma naissoost sugulaste ja laste ülalpidamiseks.
Islami seadus näeb ette, et mees on kohustatud hoolitsema nii oma naise ja järeltulijate kui ka kogu perekonna eest. Naisel seevastu puudub igasugune majanduslik vastutus, isegi kui ta on väga rikas. Naine võib perekonna majanduslikku heaolusse panustada, kuid ei ole selleks kuidagi kohustatud. Koraanis on kirjas: „Mehed on naiste eest vastutavad sellega, mis Jumal on ühele teise üle andnud ja mis nad oma varast kulutavad …“ (4:34).
Sama mees, kellel juba on kohustused abikaasa ja isana, on kohustatud hoolitsema ka oma vanemate eest, kui neil peaks seda vaja minema, ja ka õdede, tädide, vanaemade jne eest. Vanemal või õel on islami seaduse järgi õigus lausa kohtu kaudu pojalt või vennalt elatist nõuda, kui see poeg või vend on seaduse järgi tema elatamise eest vastutav.
On tõsi, et vend saab kaks kord rohkem pärandist kui õde, kuid vend on suure tõenäosusega ka abikaasa ja isa ning kohustatud hoolitsema kõigi nende sugulaste eest, kelle eest vastutus temale langeb, samal ajal kui naise eest vastutab majanduslikult tema abikaasa ja kui ta juhtumisi abielus ei ole, siis tema isa ja kui tal isa ei ole, siis seesama vend, kes temast rohkem pärandit sai.
[1] Lemu, B.A, F. Heeren (1978). Woman in Islam, London: Islamic Foundation, lk 23.