5. Kohtumõistmine
Faktidega vastandamine
Ühel päeval, kui Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) moslemitele jutlust pidas, ütles ta: „Inimesed, teadke, et ilmute Jumala ette paljasjalgsetena ning alasti, ümberlõikamata. Esimesena saab riietatud Aabraham. Osa minu kogukonnast juhatatakse vasakule. Ma hüüan: „Need on minu usaldusalused!“ Mulle vastatakse: „Sa ei tea, millega nad on hakkama saanud.“ Inimene saab alles siis sammukese võrra edasi, kui on neljale küsimusele vastanud: 1. Millega ta oma elu veetis? 2. Mida ta oma teadmistega peale hakkas? 3. Kuidas ta oma rikkust kogus ja kuidas seda jagas? 4. Mida ta oma ihuga tegi?“ (Bukhari ja Muslim)
Aisha (رضي اﷲ عنها)[1] jutustas: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Inimesed ilmuvad Viimsele Kohtupäevale paljasjalgsetena, alasti ja ümberlõikamata, nagu nad sündisid.“ Mina (Aisha) küsisin: „Oo Sõnumitooja, mõned mehed ja naised võivad teineteist ju vaadata!“ Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „Oo Aisha, selle päeva mure avaldab inimestele nii suurt mõju, et need mõned kohe mitte üksteist ei vaata.“ (Peale seda retsiteeris Prohvet:) „Sel Päeval hülgab mees oma venna, ema, isa, naise ja lapsed. Sel Päeval on igaüks oma muredega hõivatud.““
Inimeste mured on sel päeval nii suured, et nad tegelevad ainult oma isiklike probleemidega. Sellest päevast kõneldes leidis Aisha (رضي اﷲ عنها) ja Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) vahel aset järgmine jutuajamine. Ühel päeval avastas Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) (oma naise) Aisha nutmast, ta küsis: „Oo Aisha, miks sa nutad?“ Aisha küsis: „Kas sa sel Päeval minule ka mõtled?“ Jumala Sõnumitooja vastas: „Ei, Aisha, on kolm hetke, kus isegi mina sinule ei mõtle: Siraati (otsuste silla) juures, (tegude) Kaalukausi eest ja kui inimestele nende eluraamat kätte antakse.“
Inimesed jagatakse kolme gruppi
„Siis parema kaaslased – kes on parema kaaslased? Ja vasema kaaslased – kes on vasema kaaslased? Ja need, kes on esirinnas (siinses elus hea tegemisel), on esirinnas (ka Paradiisis).“ (56:8-10)
Esimene grupp inimesi on saabikuun (möödaminejad): see grupp inimesi läheb otseteed Paradiisi.
Teine grupp inimesi on ashaabul maimana (parema poole kaaslased): see grupp inimesi saab oma eluraamatu paremasse kätte ja kerge arvelduse osaliseks. Ka nemad lähevad Paradiisi.
„See, kellele antakse ta (elu)raamat paremasse kätte, ütleb: „Siin, lugege mu raamatut. Tõesti, ma teadsin, et saan teada oma seisu.“ Ta on meeldivas elus, kõrges aias.“ (69:19-22)
Kolmas grupp inimesi on ashaabul masiama (vasaku poole kaaslased): neile antakse eluraamat vasakusse kätte või selja tagant, nemad lähevad Põrgusse.
„Kuid see, kellele antakse ta (elu)raamat vasemasse kätte, ütleb: „Ma soovin, et mulle poleks mu (elu)raamatut antud ja et ma ei teaks, mis on minu seis. Ma soovin, et see (st minu surm) oleks olnud see otsustav.““ (69:25-27)
Inimesed, kes oma elu hooletult elasid, kahetsevad Viimsel Kohtupäeval väga, ent see kahetsus ei aita neid enam.
„Sel päeval, kui Põrgu on lähedale toodud, sel päeval tuleb inimesel meelde, ent mis on (kasu) sellest meenutusest? Ta ütleb: „Oh, oleks ma ometi midagi säästnud oma (siinse) elu jaoks?“ (89:23-24)
„Kui sa näeksid seda, kui nad seisavad (Põrgu)tule ees ja ütlevad: „Kui me vaid saaksime (maailma) tagasi pöörduda! Me ei hülgaks oma Isanda märke (või sõnumit, värsse) ja oleksime usklike seast!““ (6:27)
Eluraamat
Iga inimesega on pidevalt kaasas kaks inglit, kes kõik ta tegemised üles kirjutavad. Mis iganes me ütleme, mida kuulame, millal magama läheme, millal ärkame, lühidalt: absoluutselt kogu meie elu läheb kirja.
Paremal pool olev ingel kirjutab üles kõik head teod, vasakpoolne ingel kõik patud ja pahateod. Sellega täidetakse inimese eluraamat ja ta saab seda uuesti lugeda, mida on oma eluajal teinud. See raamat antakse meile Viimsel Kohtupäeval kui tunnistus meie poolt või vastu. Kõik, tõesti kõik on selles raamatus kirjas:
„Ja (elu)raamat antakse kätte, sa näed kurjategijaid kartmas seda, mis on seal sees, ja nad ütlevad: „Häda meile, mis on see raamat, mis ei jäta midagi väikest ega suurt üles lugemata?“ Ja nad leiavad selle, mis tegid, enda eest. Ja su Isand ei kohtle kedagi ebaõiglaselt.“ (18:49)
Tegude raamat antakse meile kas paremalt, vasakult või selja tagant. Inimesed, kes selle raamatu paremalt poolt saavad, lähevad Paradiisi.
„Ja see, kellele tema (elu)raamat antakse paremasse kätte, saab lihtsa arvepidamise osaliseks ja naaseb rõõmsana omaste manu. Kuid see, kellele tema (elu)raamat antake selja tagant, hüüab hävingule ning põleb leegis. Tõesti, ta oli omaste keskel rõõmus.“ (84:7-13)
„Ma soovin, et see (surm) oleks olnud see otsustav (st lõplik). Mu vara ei ole mind abistanud, mu võim on läinud.“ (69:27-29)
Järgmises värsis on juttu raamatust, milles on terve kogukonna tegusid kirjeldatud. Niimoodi saab ka kogukond oma raamatu enda ette:
„Ja sa näed iga kogukonda põlvitamas. Iga kogukond kutsutakse ta raamatu juurde. Täna tasutakse teile selle eest, mis tegite. See, Meie raamat, räägib teist tõtt. Tõesti, Me kirjutasime üles, mis te tegite.“ (45:28-29)
On loogiline, et iga kogukond vastutab neid puudutavate asjade eest. Iga inimene kannab endas osa vastutusest, kuidas elatakse ja kuidas Jumala poolt looduga ümber käiakse. Igaüks, kes kogukonnale midagi juurde saab anda, on ka vastutav usu, ebaõigluse, rõhutuse, jälituse, mõrva jne eest.
„(Ütle, Muhammed) tol päeval kutsume ette iga rahva koos nende juhiga. Kellele antakse ta (elu)raamat paremasse kätte, need loevad oma raamatut ja neile ei tehta ülekohut ka (datli)kiu jagu. Ja kes oli siin pime, saab olema ka Teispoolsuses pime ning teelt veelgi eksinum.“ (17:71-72)
Viimsel Kohtupäeval ei jää midagi saladuseks. Kõik, mis maises elus tehti ja saladuses hoiti, avalikustatakse. Kõik saavad teada üksteise pattudest.
„ … päeval, mil uuritakse läbi kõik saladused.“ (86:9)
„Sel päeval pannakse teid väljanäitusele, midagi ega kedagi varem varjatut ei jää varjatuks.“ (69:18)
Elu peegeldus
Paljud inimesed töötavad maise tuleviku nimel. Püüeldakse tükikese maise paradiisi poole, ent enne kui maine paradiis on valmis, on enamus inimesi juba vanad või satuvad liialt ohtudesse, et seda paradiisi nautida. Jumal õpetab meid, et elu Maal pole muud kui lühike nauding ja pettekujutelm. Päris elu, tõeline Paradiis on Teispoolsuses. Tõeline tulevik on seal ja tõeliselt tark inimene töötab Teispoolsuse tuleviku nimel.
Inimesed, kes ennast eluks Teispoolsuses ette ei valmista, kahetsevad Viimsel Kohtupaeval seda kibedalt, ent see kibe kahetsus ei aita neid enam sugugi. Nad ei saa osa tõelisest Paradiisist ja Põrgutuli saab nende elupaigaks:
„Ja nad nutavad seal: „Meie Isand, vii meid siit välja! Me teeme häid tegusid, mitte selliseid nagu tegime varem.“ Kas pole Me teile andnud piisavalt elu, et teil oleks meelde tulnud järele mõelda ja teie juurde tuli ka hoiataja. Seega maitske (karistust), sest pahategijaile ei ole abilist.“ (35:37)
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Loodu tuuakse Jumala juurde, Ta ütleb: „Kas Ma ei andnud sulle nägemis- ja mõtlemisvõimet, kas Ma ei asetanud sind loomadest kõrgemale ega andnud su käsutusse põllumaa? Sa olid vaba valitsema ja sa saavutasid positsiooni. Sa arvasid, et saad täna Minuga kaubelda.“ Loodu ütleb: „Ei!“ Kõiketeadja Jumal ütleb siis: „Nagu sina Mind unustasid, unustan ka Mina täna sinu.““
Põrguga vastandamine
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Sel päeval tuuakse Põrgu kohtuotsuse juurde.“ (At-Tirmidhi)
Kui Põrgut näidatakse, tõuseb inimestes hirm ja kartus veelgi. Kõik püüavad end ühel või teisel moel päästa, ent pääsu pole. Ei ole enam mägesid, koopaid ega urge, kuhu varjule pugeda. Inimesed mõistavad, et on olemas vaid üks tee Põrgust pääsemiseks – nende maised heateod:
„ … ja põrgutuli paljastatakse neile, kes näevad …“ (79:36)
„ … sel päeval, kui põrgu on lähedale toodud, sel päeval tuleb inimesel meelde, ent mis on (kasu) sellest meenutusest? Ta ütleb: „Oh, oleks ma ometi midagi säästnud oma (siinse) elu jaoks?““ (89:23-24)
„Kui see (st Põrgutuli) neid kaugest kohast näeb, kuulevad nad selle raevu ja möirgeid.“ (25:12)
„Kui nad sinna sisse visatakse, kuulevad nad (kohutavat) hingamist, samal ajal kui see keeb.“ (67:7)
Järgmisest hadithist võime Põrgu avamist mõnede kirjelduste abil veidi ette kujutada:
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Peale ülestõusmist ilmuvad Põrgust kaks sarve: kahe silmaga, et näha; kõrvadega, et kuulda, ja keelega, et rääkida. Nad ütlevad: „Me oleme tulnud siia kolme grupi inimeste jaoks: põikpäised õpetlased, ebajumalateenrid ja need, kes ebajumalaid tegid.“ (At-Tirmidhi)
Oma tegudega vastandamine
On mitmeid hadithe, milles kirjeldatakse, kuidas osadel ülestõusnutel sisikonnad kehast välja ripuvad, teistel puuduvad keeled, kolmandatel ripuvad huuled kuni kõhuni ja neljandad on sootuks pimedad. Jumal otsustab ja teab paremini, kuidas ja miks keegi puuduva kehaosaga taasluuakse. Need, kes elasid pimedatena, st Jumala käskudest hoolimata, tõusevad ka Ülestõusmispäeval pimedalt:
„Ja kes oli siin (elus) pime, saab ka Teispoolsuses pime olema ja veelgi eksinum (õigelt) teelt.“ (17:72)
„„ … Kuid kes pöördub ära Minu Meenutajast (Koraanist), tõesti, sellel saab olema raske elu ja Ülestõusmispäeval tõstame ta üles pimedana.“ Ta ütleb: „Mu Isand, miks lasid mu üles tõusta pimedana, kui ma ometi olin nägija?“ Ta (Jumal) vastab: „Nii tulid Meie märgid sinu juurde ja sa unustasid nad; seega unustatakse sel päeval ka sind.“ Ja nii tasume Me sellele, kes patustas ega uskunud oma Isanda märkidesse. Teispoolsuse karistus on karmim ja kestvam.“ (20:124-127)
Näiteks need, kes intressiga äritsesid, tõusevad üles järgmiselt:
„Need, kes kasutavad intressi, ei saa (Viimsel Kohtupäeval) muud moodi seista kui seisavad need, keda saatan hullumiseni peksab. Seda, sest nad ütlevad: „Äri on nagu intress.“ Aga Jumal on teinud äri seaduslikuks ja intressi ebaseaduslikuks. Seega, kes on saanud manitsuse oma Isandalt ja lõpetab (halva tegemise), sellele jäägu mis oli ja tema asjad on nüüd Jumala käes. Kuid kes naaseb (keelatu juurde), need on (Põrgu)tule kaaslased; nad jäävad sinna igaveseks.“ (2:275)
Paljud õpetlased on arvamusel, et isegi prohvetid ja märtrid võetakse vastutusele. Tõendi sellest võib leida järgmisest värsis: „Siis me kindlasti küsitleme neid, kellele (Jumala käsk) saadeti, nagu ka sõnumitoojaid.“ (7:6)
Esimesena võetakse vastutusele Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) kogukond. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Minu kogukond on esimene, kes vastutusele võetakse. Üks hääl ütleb Ülestõusmispäeval: „Kus on prohvet Muhammed ja tema kogukond?“ Me oleme viimased (viimase usu esindajad), ent esimesed, kelle üle kohut mõistetakse.“ (Ibn Maja)
Paradiisi pääsemiseks on palju tõkkeid, inimesed vastutavad oma tegude eest Jumala keeldude ja käskude järgi. Paljud lähevad kohe Põrgusse, teised saavad veidi edasi minna ja kolmandad jõuavad Paradiisi.
Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) jutustas, et esimene, mille üle kohut mõistetakse ja vastust peab andma, on palve: „Esimene tegu, mille üle loodu Viimsel Kohtupäeval vastust annab, on palve. Kui palve on tehtud nagu kord ja kohus ja suutnud ennast õigustada, on inimene vabastatud ja südamlikult tervitatud. Kui ta aga ei suuda seda katset läbida, on ta läbi põrunud.“ (At-Tirmidhi)
„Esimene asi, milles inimene peab ennast Viimsel Kohtupäeval õigustama, on tema palve. Kui palved on tõesti nii palvetatud, nagu peab, märgitakse see üles. Kui aga palved pole olnud täiuslikud, ütleb Jumal inglitele: „Vaadake, kas ta on palvetanud lisapalveid (sunna, nafila), kui jah, siis arvestage need ümber kohustuslikeks palveteks.“ (Jami Us-Saghir)
Järgmises hadithis jutustas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم), et meid küsitletakse ka meie elu, teadmiste, omandi ja ihu kohta: „Inimene ei komista seni, kuni talt ei pärita aru, millega ta oma elu veetis, kuidas ja kus ta vastavalt oma teadmistele tegutses, kuidas ta oma vara teenis, kuidas seda jagas ja millega ta oma ihu puhastas.“ (At-Tirmidhi)
Mitte ainult usklikud pole vastutavad oma tegude eest, vaid igaüks. Põhjus, miks uskmatud, ebajumalateenrid ja kahepalgelised Põrgusse lähevad, on see, et nad Jumala käske ja keelde ei uskunud ega neist hoolinud. Koraanis kirjeldatakse täpselt, et nende inimeste patte ei andestata. Mis puutub moslemisse, siis on tal võimalus, et ta andestamatute pattude eest peab Põrgusse minema, enne kui saab Paradiisi siseneda.
Inimene on vastutav järgmiste asjade eest: usk, Jumala õigused, kaasinimese õigused, vanemate õigused, laste õigused, sugulaste õigused, kogukonna õigused, loomade õigused, teiste olendite õigused, ihu õigused, kooselu institutsioon, usutunnistus.
1) Jumala õigused
Koraanist õpime, et kõik kuuletub Jumalale. Vastupidiselt teistele olenditele oleme meie, inimesed ja džinnid, oma valikutes vabad. Me võime uskuda või usu hüljata. Hoolimata sellest oleme me loodud Ainujumalat kummardama:
„Ja Ma ei ole loonud džinne ja inimesi millekski muuks kui vaid Minu kummardamiseks.“ (51:56)
Jumala kummardamine algab Temale kuuletumisest. Tema õigus on, et me kuuletume kõigile Tema kehtestatud seadustele. Jumal mõistab inimeste üle selle järgi kohut, millised seadused Ta on neile ilmutanud.
2) Kaasinimese õigused
Ka kaasinimeste õigused tulevad Viimsel Kohtupäeval kõne alla: inimsed, kellele on ülekohut tehtud, võivad Viimsel Kohtupäeval oma pahategijale andestada või omi õigusi nõuda. See toimub pahategija heategude endale nõudmisega.
Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles selle kohta nii: „Teate, kes on pankrotis?“ Kaaslased ütlesid: „Meie arusaama järgi need, kel puudub raha ja vara.“ Prohvet ütles: „Pankrotis on minu kogukonnas see, kes Ülestõusmispäeval tuleb oma palve, paastu ja vaestemaksuga, ent on samas neednud, valesti süüdistanud, petnud, tapnud ja peksnud. Tema heateod antakse igaühele neist, kelle vastu ta on ebaõiglaselt käitunud. Kui tal on heategusid puudu, saab ta (vastavalt) kannatanu patud endale. Seejärel heidetakse ta Põrgusse.“ (At-Tirmidhi)
Abu Hurairah (رضي اﷲ عنه) edastas Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) poolt öeldu: „See teist, kes kaaslast on kahjustanud, palugu andestust, enne kui sa oma heategudega võlanõudjale maksad või tema patud endale saad, enne kui sul enam heategusid pole. Sel Päeval (Viimsel Kohtupäeval) pole su võlaks ei dinaar ega dirham (rahaühik).“ (Al-Bukhari)
3) Loomade ja teiste olendite õigused
Inimesed on vastutavad selle eest, mis puudutab pere, naabreid ja teisi inimesi, aga ka loomade ja teise loodu eest, nagu õhk, vesi, puud jne. Looduse kahjustamine on inimõiguste ja kõikide elusolendite õiguste rikkumine. Jumal andis kõik meie käsutusse, et me seda optimaalselt ja terves seisundis võiksime kasutada. Midagi ei jää üles märkimata, kõik ilmutatakse pärast surma ja kõigel on oma tagajärg: „Nii et kes teeb kübegi head, saab seda näha ja kes teeb kübegi halba, saab seda näha.“ (99:7-8)
4) Keha õigus
Meie keha on Jumala poolt meile usaldatud, oleme kohustatud seda kohtlema nii hästi kui võimalik. Viimsel Kohtupäeval vastutab meie hing selle eest, kuidas oma kehaga ümber käis. Ka selles peame Jumala tahtele kuuletuma, Tema on kogu halva – nagu alkohol, sealiha, raiped jne – kehale keelanud.
Kaalukauss
Teine faas, mille inimesed läbima peavad, on mizaan. See on kaalukauss, millega Teispoolsuses inimeste tegusid kaalutakse. Jumal ütleb selle kohta Koraanis: „Ja me asetame õiglusekaalud Ülestõusmispäeval, nii et ühtegi hinge ei kohelda mingil moel ebaõiglaselt. Ja kui on (isegi) sinepiseemne raskuse jagu (head või halba), toome me selle välja. Ja Me oleme piisavad arvet pidama.“ (21:47)
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles selle kohta: „Ülestõusmispäeval asetatakse Paradiis kosmoses paremale ja Põrgu vasakule poole. Kaalukauss heategudega on samuti asetatud paremale ja pattudega vasakule poole.“
Kuidas kaalukauss välja näeb, teab Jumal paremini. Igal juhul on see kaal võimeline heategusid ja patte kaaluma. Koraanist õpime, et kaalukauss pannakse üles ainult usklike jaoks. Uskmatute heateod pole Jumala silmis midagi väärt, nende heateod on Viimsel Kohtupäeval kehtetud.
„Ütle (Muhammed): „Kas teavitame teid nendest, kes on (oma) tegudes suurimad kaotajad? (Need on) need, kelle püüdlused on kaotatud siinse elu peale, kuigi nad arvavad, et teenisid oma tegudega head.“ Need on need, kes eitavad oma Isanda värsse (või märke) ja Temaga kohtumist, seega nende teod on muutunud väärtusetuks ja Me ei anna neile Ülestõusmispäeval mingit kaalu. See on nende tasu – Põrgu, mida nad eitasid ja (sest nad) naeruvääristasid Minu värsse (või märke) ja Minu sõnumitoojaid.“ (18:103-106)
Jumal võrdleb uskmatute heategusid miraažiga, maapinnalt õhu tagasipeegeldumisega.
„Ja need, kes ei uskunud, nende teod on justkui miraaž kõrbes, mille janune arvab olevat vee, kuni ta selleni jõuab ega leia midagi, vaid näeb Jumalat enda ees. Ja Ta maksab talle kogu tema osa ja Jumal on arvestuses kiire.“ (24:39)
Järgmistest värssidest õpime, et need, kelle heateod on raskemad kui nende patud, saavad Paradiisi siseneda ja need, kelle patud on raskemad kui need heateod, heidetakse Põrgusse. Põrgu on usklike jaoks ajutine.
Jumal ütleb selle kohta: „Kaaluks on tol päeval tõde. Seega, kelle kaalukausid on rasked, nemad on ka edukad. Ja need, kelle kaalukausid on kerged, nemad on need, kes on kaotanud oma hinge sellele, mida nad meie värsside (või märkide) suhtes halba tegid.“ (7:8-9)
Eestkoste
Šafaat tähendab eestkostet. See on vahendusvõimalus neile, kelle jaoks Jumal on nõusoleku andnud. Sellega saab keegi, kellel selleks on luba, Viimsel Kohtupäeval Jumalalt kellegi eest andestust paluda. Koraanist õpime, et mitte igaüks ei saa kellegi eest kosta, vaid ainult need, kes on saanud Jumala käest selleks loa:
„Jumal – ei ole jumalust peale Tema, Igavese, (kõige eksisteeriva) Alalhoidja. Tema üle ei võta võimust ei tukastus ega uni. Temale kuulub kõik, mis on taevastes, ja kõik, mis maa peal. Kes on see, kes saaks Temalt paluda ilma Tema loata? Ta teab, mis on neil (Tema loomingul) käes ning mis neil ees seisab ja mis tuleb pärast neid ning nad ei adu midagi Tema teadmistest, välja arvatud see, mida Ta soovib. Tema järi ulatub üle taevaste ja maa ja nende hoidmine ei väsita Teda. Ja Ta on Kõige Kõrgem, Kõige Suurem.“ (2:255)
„Tol päeval ei ole kasu eestkostest, välja arvatud selle omast, kellele Kõige Armulisem on andnud loa ja kelle sõnaga Ta nõustub.“ (20:109)
Prohvet Muhammedilt (صلى اﷲ عليه وسلم) pärineb mitmeid hadithe nende kohta, kes Jumalalt eestkosteks loa saavad: „Ülestõusmispäeval saab eestkostmisõiguse vaid kolm gruppi nimesi: prohvetid, usuõpetlased ja märtrid.“ (JamiSaghir)
Ühe teiste hadithi järgi on rohkem inimesi, kes võivad teiste eest kosta. Selline olukord paisab küll vastuoluline, ent siiski võimalik, et edastused on erinevates situatsioonides, erineval ajal või erinevate küsimuste põhjal jutustatud.
Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) soovis ise oma kogukonna eest kosta. Abu Hurairah (رضي اﷲ عنه) jutustas, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kõigil prohveteil on oma andestuspalve, kõigi prohvetite andestuspalved võtab Jumal vastu. Mina hoian oma andestuspalve oma kogukonna eest kostmiseks Viimsel Kohtupäeval.“ (Al-Bukhari)
Eestkostmisest on vaid siis kasu, kui eestkostetava usk on puhas. Puhtas usus pole ebajumalaid Jumala kõrval. Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) eestkostmine on nende usklike eest, kel oli küll puhas usk, ent siiski seejuures ka suured patud: „Minu eestkostmine on nende surnute heaks, kel polnud Jumala kõrval ebajumalaid.“ (At-Tirmidhi) „Minu eestkostmine on neile, kes minu kogukonnas suuri patte on teinud.“ (At-Tirmidhi)
Et eestkostmist läbi viia, peab see olema Jumala kehtestatud reeglite kohane.
„Ja kes iganes neist peaks ütlema: „Tõesti, ma olen Jumal Tema kõrval,“ selle tasuks saab Põrgu. Nii tasume Me halvategijaile.“ (21:29)
Järgmistest Koraani värssidest loeme, et lõpliku otsuse teeb ikkagi Jumal, teiste vahendamine ei aita mitte kõiki:
„Ja kartke päeva, mil ükski hing ei saa teist sugugi aidata, nagu selle eestkostega ei nõustuta, sellelt tasu ei võeta ega neid aidata.“ (2:48)
„Hoiatuseks inimkonnale; neile, kes teist soovivad edasi minna (tehes head) või maha jääda (tehes halba). Iga hing peab vastust andma selle eest, mis ta välja teenis; välja arvatud parema kaaslased (st need, kelle eluraamat anti paremasse kätte, kuna tegid rohkelt head), kes (Paradiisi)aedades üksteiselt pärivad kurjategijate kohta (ja küsivad neilt) „Mis viis teid Põrgusse?“ Nad vastavad: „Me ei olnud palvetajate hulgast ega toitnud ka vaeseid. Ja me rääkisime nendega, kes seda tegid, mõttetut juttu. Me eitasime ka Tasu Päeva, kuni meieni jõudis Kindlus (st Surm).“ Seega ei aita neid ka eestkostjate eestkoste.“ (74:36-48)
Nagu uskmatute heateod on tähtsusetud, ei aita ka Viimsel Kohtupäeval nende eest kostmine.
Araafi kõrgused
Koraani seitsmes peatükk kannab nime Araaf. Enamuse õpetlaste arvamuse kohaselt asub Araaf Paradiisi ja Põrgu vahel. See on kõrgel asuv paik, kuhu mõned inimesed (peale kaalukausil heategude ja pattude kaalumist) lähevad. Usklikud, kelle patud ja heateod on kaalukausil tasakaalus või kellel midagi kaalukaussides pole (peale seda, kui nad oma heateod on pidanud ära andma), lähevad Araafi. Araafi elanikud näevad nii Paradiisi kui ka Põrgu elanikke.
Koraanis pole täpselt kirjas, mis Araafi elanikest lõpuks saab. Nende olukorda kirjeldatakse järgmiselt:
„Ja nende vahel on sein ja kõrgel mehed, kes tunnevad kõiki (st Paradiisi ja Põrgu elanikke) nende märkide (st helendavate või pilves nägude) järgi. Ja nad hüüavad Paradiisi kaaslastele „Rahu olgu teiega!“ Nad ei ole sinna (veel) sisenenud, kuid soovivad seda väga. Ja kui nende silmad pöörduvad (Põrgu)tule kaaslaste poole, ütlevad nad: „Meie Isand, ära pane meid ühte halvategija rahvaga.“ Kõrguse kaaslased hüüavad meestele (Põrgus), keda nad nende märkide järgi ära tunnevad: „See, mida te kogusite ja teie uhkus ei too teile nüüd mingit kasu.““ (7:46-48)
Samas on olemas hadithe, mille kohaselt Araafi elanikud pääsevad siiski viimaks Paradiisi.
[1] radija llaahu anha – Jumal olgu temaga rahul; lisatakse Prohveti kaaslastest rääkides, kui juttu on ühest naissoost kaaslasest.