1. Maine elu
Loomine
„Tõepoolest, Me lõime inimese (Aadama) tükikesest savist (veest ja maast) ja seejärel lõime (tema järglased) nuftast[1] turvalises paigas, kindlalt kinnitatud (emakas). Seejärel lõime nuftast alaqa[2], siis alaqast mudgha[3], seejärel tegime mudghast luud ning katsime luud lihaga …” (23:12-14)
Kui loode on umbes nelja kuu vanune, tuleb ingel tema juurde ning annab tema kehale hinge. Üheksa kuud on loode emaüsas turvalises peidupaigas, kuni ta sünnib siia maisesse ilma. Inimene kasvab ja jõuab vanusesse, mil hakkab endalt küsima: „Kes ma olen, kust ma tulen, miks ma siin maa peal olen ja kuhu ma lähen?” Parima vastuse kõikidele nendele küsimustele annab meie Looja. Ta ütleb Koraanis: „Ja Ma lõin džinnid ja inimesed vaid Minu ülistamiseks.” (51:56)
Inimese sünnist kuni surmani kirjutavad kaks inglit kõik tema teod üles: „Ja iga inimese teod riputasime Me nende endi kaela; ja Ülestõusmispäeval toome Me talle raamatu ja ta näeb seda avatuna. Loe raamatut. Sinu enda hing on sel päeval su enese vastu kohtumõistjana piisav.” (17:13-14)
Saatan – inimese suurim vaenlane
Inimelu sai alguse Aadamast. Ta oli esimene inimene ja esimene prohvet, temast sai alguse Jumala ülistamine ning Jumala tahtele allumine. Meie esiisa Aadam leidis endale kiiresti vaenlase, kes tahab teda ja ta järeltulijaid Jumala ülistamisest eemale hoida. Selleks vaenlaseks on saatan.
Kui Jumal Aadama loonud oli, andis Ta inglitele käsu tema ees kummardada: „Ja kui Me inglitele ütlesime: „Kummarduge Aadama ees”, siis kummardusid kõik, peale Ibliise, ta keeldus, kuna ta oli kõrk. Ta kuulus uskmatute hulka.” (2:34)
Ibliis nägi inimeses ohtu. Nimelt oskas Aadam, nagu ka tema ise, hea ja kurja vahel vahet teha. See tegi Aadamast erilise loodud olevuse, kelle peale Ibliis oli armukade ning kartis oma positsiooni pärast. Ibliis muutus uhkeks ja arvas, et Jumal on suuresti eksinud, käskides tal Aadama ees kummardada.
Ta (Jumal) küsis: „Mis takistas sind kummardamast, kui sind käskisin?“ Ta (saatan) vastas: „Ma olen temast parem. Sa lõid minu tulest ja lõid tema savist.“ Ta (Jumal) ütles: „Siis mine siit alla, sest sul ei ole vaja selles (Paradiisis) uhke olla. Käi välja! Tõesti, sa oled alandatute hulgast.“ Ta (saatan) ütles: „Pikenda mu aega päevani, kui (inimkond) üles äratatakse.“ Ta (Jumal) ütles: „Tõesti, sa oled nende hulgast, kellele antakse pikendust.“ Ta (saatan) ütles: „Kuna Sa oled mind eksitanud, istun ma Sinu Sirgel Teel (inimestel ees). Siis tulen ma nende juurde eest ja tagant, paremalt ja vasemalt ning Sa leiad, et enamik neist ei ole tänulikud.“ Ta (Jumal) ütles: „Käi sellest välja, häbistatult ning põlatult. Kes neist sind järgib, tõepoolest, Ma täidan Põrgu teie kõigiga.“ (7:12-18)
Sõnakuulmatu Ibliis süüdistas Jumalat Tema valikus. Sellepärast needis Jumal Ibliisi ja tahtis ta Põrgusse saata, Ibliis aga palus ajapikendust ja kui ta selle sai, kuulutas end alatiseks inimese vaenlaseks. Ta seadis enda eesmärgiks inimesi eksitada ning endaga Põrgusse viia.
Ent siiski ei ole Ibliisil võimu eksitada kõiki inimesi, vaid ainult neid, kes talle alluvad, kuna Jumal ütles: „Sa ei saa kindlasti võimu minu sulaste üle, vaid ainult nende eksinute üle, kes sind järgivad.” (15:42)
Maise elu väärtus
Maine elu pole midagi muud kui katsumus ja on nii tähtis, sest meie käitumisest oleneb meie koht Teispoolsuses. Seal lõikab igaüks seda, mida ise on külvanud.
„Kes soovib Teispoolsuse saaki, selle saaki Me suurendame. Kes aga soovib siinses elus saaki, sellele Me seda ka anname, kuid tal ei ole osa Teispoolsuses.” (42:20)
„Ja siinne elu ei ole muud kui vaid mäng ja lõbu. Kuid Teispoolsuse kodu on parem neile, kes kardavad Jumalat. Kas te siis ei mõtle?“ (6:32)
„Teadke, et siinne elu on vaid mäng ja lõbu, ilustamine, üksteise ees uhkustamine ja vara ning laste kuhjamine. See on justkui paduvihm, mille (tulemusel kasvavaid) taimi maaharijad imetlevad, kuni need kuivavad ning sa näed neid kolletuvat, seejärel muutuvad need aga vaid tuustideks. Teispoolsuses on aga karm karistus, kuid ka andestus Jumalalt ning heakskiit. Kuid siinne elu pole muud kui vaid petlik nauding.” (57:20)
„Mis teile ka antud poleks, on siinse elu naudinguks. Kuid see, mis on Jumala juures, on parem ja kestvam neile, kes oma Isandasse usuvad ning Teda usaldavad.“ (42:36)
Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) nõuanne maise elu kohta oli järgmine:
Ibn Omar (رضي اﷲ عنهما)[4] jutustas: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) võttis mul õlast kinni ja ütles: „Ole siin ilmas kui teekäija või võõras.““
Ibn Omar (رضي اﷲ عنهما) ütles tihti: „Kui saabub õhtu, siis ära oota, et saabuks hommik, ja kui saabub hommik, ära looda, et jälle õhtu saabuks. Kasuta ära tervist, enne kui haigestud, ja elu, kuniks saabub surm.” (Bukhari)
Keegi tuli Jumala Sõnumitooja (saws) juurde ja küsis: „Oo Jumala Sõnumitooja, anna mulle juhiseid, millega teeniksin ära Jumala heameele ja inimeste armastuse!” Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kui sa hoiad end maisest hüvest eemal, armastab sind Jumal, ja kui sa ei vaata, mis inimesed omavad, siis armastavad sind ka inimesed.”
Kaab ibn Malik (رضي اﷲ عنه)[5] jutustab, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kaks näljast hunti, kes lambakarja lahti lastakse, ei tee karjale nii palju kahju, kui teeb usule inimese iha rikkuse ja positsiooni järele.”
Katsumus
Jumal lõi meid siia ilma Teda ülistama ning selle aja jooksul paneb ta meie teele palju katsumusi, mida peame ületama, et me oma kuulekust Temale tõestaksime:
„Ja Me katsume teid läbi seni, kuni teame, kes teist tõesti püüavad ja kes on kannatlikud ning Me katsume läbi ka teie asjad.“ (47:31)
„Ja Me kindlasti katsume teid läbi millegagi hirmust, näljast, varast, hingede või viljade kaotusest, kuid andke head uudised edasi kannatlikele.“ (2:155)
„Tõesti, Me lõime selle, mis Maal kaunistuseks, et neid läbi katsuda: kes neist on tegudes parimad? Ja tõesti, Me teeme sellest, mis sellel (Maal) on vaid viljatu, välja.“ (18:7-8)
[1] mees- ja naissugurakust kokkusegatud tilk.
[2] vereklomp; kaan; midagi, mis ripub.
[3] lihatomp, näritud aine.
[4] radija llaahu anhuma – Jumal olgu nende (kahe)ga rahul; lisatakse Prohveti kaaslastest rääkides, kui tegemist on kaaslasega, kelle isa on samuti olnud Prohveti kaaslane ja kaaslastest rääkides, kui neid on kaks.
[5] radija llaahu anhu – Jumal olgu temaga rahul; lisatakse Prohveti kaaslastest rääkides, kui juttu on ühest meessoost kaaslasest.