Viljatus
Madal viljakus tähendab, et paar on võimeline lapsi saama, ent mitte nii ruttu kui teised. Selline paar ei kasuta võib-olla kunagi kaitsevahendeid, ent saab vaid paar-kolm last.
Viljatus tähendab, et üks või kumbki partneritest ei ole võimeline järglasi saama. See on füüsiline eripära, mis vajab aega, et seda ise mõista ja teiste mõistmist saavutada.
Kui moslemipaar abiellub, saavad nad vaid paar nädalat rahu, enne kui tekib küsimustelaviin: „Kas ta on juba ootel?“ Moslemiühiskonnas on see normaalne, et peale abiellumist ka kohe pere loomisega alustatakse. Läänes on aga vastupidi, nii moslemite kui ka mitte-moslemite hulgas. Paljud paarid saavad alles aasta või paari jooksul head uudist kuulutada, ent teistel laseb hea uudis ennast kauemgi oodata. Sel ajal võivad küsimused pere juurdekasvu kohta olla valulikud, isegi haavavad. Abielupaar – eelkõige naine – ajab end hulluks, küsides endalt pidevalt, mis tal ometi viga on. Naine satub perekondliku surve alla ning kartuses ootusi-lootusi petta, vajub ta masendusse ning arvab end olevat viljatu.
Kui naine paari kuu jooksul rasestunud pole, on tal võimalus perearsti juurde minna. Tea, et viljatus ei pruugi alati olla naise süü. Ka mees mängib laste saamise juures rolli ning peaks samuti perearsti vastuvõtule minema. Perearstil on võimalik lasta teha uuringud, et lastetuse põhjus välja selgitada. Te pole kindlasti esimesed ja ainukesed, kel on probleeme laste saamisega.
Paljud kõrvalekalded, nagu naise ebaregulaarne ovulatsioon, on ravitavad. Teatud juhtudel on vajalik operatiivne ravi või kunstlik viljastamine. Selline ravi on islamis lubatud ainult siis, kui kasutatakse abielupaari naise munarakku ja mehe spermatosoide. Doonorite sperma või munarakud on haram. Osadel juhtudel on ravi pikaajalisem kui arvata osatakse. Kannatlikkus ja rahulik meel on parim abi, et saavutada positiivseid tulemusi.
On paare, kes on aastaid proovinud asjatult lapsi saada ja siis äkki saanud järjestikku paar-kolm last. On ka paare, kes vaatamata ravile kunagi vanemateks ei saa.
„Jumalale kuulub taevaste ja maa ülemvõim, Ta loob, mida tahab. Ta annab, kellele tahab, naissoost (lapsi) ja Ta annab, kellele tahab, meessoost (lapsi). Või ta teeb neist (mõlemaist) meessoost või naissoost (lapsed) ja Ta teeb viljatuks selle, kelle tahab. Tõesti, Ta on Teadja ja Kompetentne.“ (42:49-50)
Olukorraga leppimiseks on paaril vaja aega. On ka ette tulnud, et paarid elavad seejuures läbi nn leinaperioodi, kuna neil pole võimalust lapsi saada. See on eriti raske islamiühiskonnas, kus valitseb lapsesõbralik perele suunatud eluviis. Inimesed, kes lihtsalt lapsi saavad, võivad osutuda taktitundetuks, kui näiteks mõni naisterahvas viljatu naise läheduses „kaebab“, et on jälle lapseootel. See õnnetu viljatu ootab aga ahastusega kuupuhastuse ärajäämist ja hommikust iiveldust. Peame olema väga ettevaatlikud ja taktitundelised teiste inimeste tunnetega, neid kuulama ja nende probleemist rääkima, kui nad seda soovivad, ja seda teemat eirama, kui nad seda soovivad.[1]
[1] Stanway, „Why us?”, lk 165.