3. Tawhiid al-ibaada
Tawhiid al-ibaada ehk Jumala kummardamise ainsuse säilitamine või tõendamine, et Jumal on ainus, kellel on õigus saada ja olla kummardatud, on samuti väga tähtis tawhiidi liik.
Nagu oleme ka eelnevalt rõhutanud, siis ei piisa vaid ühte või teisse kategooriasse uskumisest, vaid kõik kolm segmenti moodustavad ühe ühtse terviku ning üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Seega, usk näiteks pelgalt kahte eelnevasse lahtiseletatud kategooriasse ei ole piisav, et täita islami nõudeid tawhiidist.
Jumal ise on meile kinnitanud, et Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) eluajal leidus ka selliseid mušrike[1], kes muuseas uskusid tugevalt esimesse kahte tawhiidi kategooriasse[2] ent, ometi kasutab Jumal nende puhul justnimelt sõna mušrikuun.
Koraanis käsib Jumal Prohvetil (صلى اﷲ عليه وسلم) paganatele öelda: „Ütle: „Kes annab teile elatist taevast ja maalt? Või kes kontrollib kuulmist ja nägemist või kes toob elava välja surnust ja (toob) surnu välja elavast ja kes korraldab kõik asjad?“ Nad ütlevad: „Jumal,“ seega ütle: „Miks te siis pole jumalakartlikud?““ (10:31)
„Ja kui sa neilt küsiksid, kes nad lõi, siis vastaksid nad kindlasti: „Jumal!“ Kuidas on nad siis eksiteel?“ (43:87)
„Ja kui sa neilt küsiksid, kes saadab taevast alla vett ja paneb selle läbi elama maa peale selle surma, siis nad vastaksid kindlasti: „Jumal!“ Ütle: „Jumal olgu kiidetud!“ Kuid enamik neist ei mõtle sellele.“ (29:63)
Kõik uskmatud mekalased teadsid, et Jumal, Kõrgeim, Kõikvõimas on nende Looja, Säilitaja ja nende Isand; ometi see ei teinud neid Jumala silmis moslemiteks. Jumal on öelnud: „Ja enamik neist ei usu Jumalasse muidu, kui läbi ebajumalakummarduse.“ (12:106)
Nad teadsid ning uskusid et Jumal on nende Looja, nende Ülalpidaja, Kes võtab ja annab nende elud, ometi see ei takistanud neid kummardamast ka teisi jumalusi. Mujaahid[3] on seda värssi kommenteerinud, öeldes, et on ilmselge, et kuffaarid[4]olid teadlikud Jumala suveräänsusest ning ülemvõimust – kusjuures, nad teostasid Jumala nimel mitmeid religioosseid rituaale – nagu palverännak, heategevus, loomade ohverdamine, vanded ja rasketel aegadel nad isegi palvetasid Jumala poole. Nad isegi väitsid, et nad järgivad Aabrahami (aleihi s-salam) religiooni. Selle väite tõttu aga, Jumal ilmutas järgneva värsi: „Aabraham ei olnud ei juut ega kristlane vaid ta oli monoteist, moslem (Jumala tahtele alluja) ja ta ei olnud ebajumalakummardajate hulgast.“ (3:67)
Mõned paganlikud mekalased isegi uskusid Ülestõusu ja Viimsesse Kohtupäeva. Näiteid sellest võib leida nende islami-eelsest poeesiast.
Näiteks, poeet Zuhayr olla öelnud karistuse kohta järgnevalt: „See on kas edasi lükatud, paigutatud raamatusse ja hoitud Viimseks Kohtupäevaks, või kiirendatud ja (ebaõiglus) kätte makstud.”
Antarah olla öelnud aga: „Oo ‘Ebil, kuhu sa surma eest jooksed, kui minu Isand taevas on selle ette määranud?” [5]
Vaatamata mekalaste ülestunnistustele ja teadmistele Jumalast, Jumal siiski klassifitseeris nad uskumatuteks ja paganateks, seetõttu et nad kummardasid teisi objekte ja jumalusi Jumala enda kõrval.
Seega, ei ole väär öelda, et kõige tähtsam aspekt tawhiidist on just nimelt tawhiid al-ibaada, Jumala kummardamise ainsuse säilitamine – eesti keeles kõlab see veidi kentsakalt, aga idee on selles, et Jumal on AINUS, Kellel on õigus saada kummardatud!
Kõik ülistus ja kummardus tuleb suunata vaid Jumalale, sest Tema on ainus, Kes väärib kummardamist ning ainult Tema on see, kes saab selle eest tasuda.
Islamis ei ole vaja inimese ja Jumala vahele mitte ühtegi vahelüli, objekti, inimest, vahendajat – see suhe on siiras, vahetu, individuaalne!
Jumal on korduvalt rõhutanud kui tähtis on kummardada vaid Teda, tuues välja, et see on peamine põhjus, miks inimene sai üldsegi loodud ja see on ka alati sõnumi südamik, mida alatasa prohvetite kaudu inimesteni saadetakse.
„Ja ma ei ole loonud džinne ja inimesi millekski muuks kui vaid Minu kummardamiseks.“ (51:56)
„Me oleme tõesti saatnud igale kogukonnale (rahvale) sõnumitooja (sõnumiga): „Kummardage Jumalat ja vältige ebajumalaid …“ (16:36)
Saada täielikult aru, miks meie, inimesed oleme loodud, ei olegi meie võimuses. Me oleme loodud ja me ei saa iialgi eeldada, et me suudame täielikult haarata meie Looja teguviisi. Jumal on loonud jumalakummardamise inimloomuse osaks ja ta on läbi ajaloo saatnud hulganisti prohveteid kajastama justnimelt seda sõnumit ja selle tähtsust.
Suurim patt on teiste kummardamine Jumala asemel, või Jumala kõrval.
Suuras Äl-Fäätihä[6], mida üks moslem on kohustatud retsiteerima päevas vähemalt 17 korda, seisab selgelt: „Sind me kummardame[7] ja Sind kutsume appi[8].” – See on selgeimast selgem deklaratsioon, et kõik kummardamine peab toimuma Tema poole, Kes on ainus, kes suudab meie palvetele ja kummardamisele vastata – Jumala poole.
„Ja kui Minu sulased küsivad sinult Minu kohta – tõepoolest, Ma olen lähedal. Ma vastan hüüdja kutsele, kui ta Minu poole hüüab. Seega, las nad kuuletuvad Mulle ja usuvad Minusse, et nad saaksid (õigesti) juhitud.“ (2:186)
„Me oleme inimese juba loonud ja teame, mida ta hing talle sosistab. Ja Me oleme talle lähemal kui (ta oma) kaelaveen.“ (50:16)
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on samuti kinnitanud Jumala kummardamise ainsust, öeldes:
„Kui sa palud palves, palu ainult Jumalalt, ja kui sa otsid abi, otsi seda vaid Jumalalt.”[9]
Näiteks kui keegi palvetab surnu poole, otsides tema abi ükskõik mis moel, siis ka sellisel viisil on omistatud Jumalale kaaslane, sest usutakse, et keegi suudab tõesti vastata meie palvetele peale Jumala – sellisel juhul on kummardamine jagatud Jumala ja tema loodu vahel. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Palve (duaa) on Jumala teenimine.”[10]
Ja Jumal, Kõrgeim ja Austatuim on öelnud: „ … „Kas kummardate siis Jumala asemel midagi, mis ei too teile mingit kasu ega kahju?“ (21:66)
„Tõesti, need, keda kutsute (appi) peale Jumala, on sulased, nagu te isegi …“ (7:194)
Kui keegi palvetab näiteks Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم), džinnide, inglite poole või nii-nimetatud ‘pühakute’ poole, paludes kasvõi ‘eeskostet’ Jumala ees, siis ka see on täpselt samamoodi ebajumalakummardamine.
„Ja kui Jumal laseb sulle ebaõnne osaks saada, ei saa keegi seda kõrvaldada peale Tema …“ (6:17)
Koraan ütleb meile, et kui mekalasi küsitleti, miks nad pühendavad palveid ebajumalatele, siis nad vastasid: „Teenime neid vaid selleks, et nad meid Jumalale lähemale viiksid …“
Ebajumalaid kasutati kui ‘vahendajaid’ ja see on täielikult keelatud. Inimestel võib tekkida alateadvuses selline mõte, et prohvetid-inglid-pühakud, on Jumalale lähemal kui keegi ‘tavainimestest’, seega ehk suudavad nad meie eest kosta, ning me saame seeläbi Jumalale veelgi lähemale, ent see on haram, ehk keelatud! See on ebajumalakummardamine, mis kaugendab meid Jumalast rohkem kui me ehk suudame ettegi kujutada.
Näiteks, kristlastel, täpsemalt katoliiklastel, on igaks puhuks olemas eraldi pühak, kelle poole oma palveid suunatakse, uskudes et nad suudavad neid nende tegemistes-toimetamistes aidata. Samuti on preester muutunud vahendaja-figuuriks inimese ja Jumala vahel, arvates et nad on Jumalale lähemal, oma tsölibaadi ja jumalakartlikuse tõttu.
Ibaada ehk Jumala Kummardamine islami vaatevinklist, on nii palju enamat kui paastumine, zakaati maksmine, palverännak ja loomsed ohverdused.
See hõlmab emotsioone ja tundeid nagu armastus, usaldus, hirm, mis kõik omavad teatud astmeid endis, mis peaksid olema suunatud vaid Jumalale. See tähendab, et need tunded Jumala vastu, peaksid võtma palju suurema astme, kui need, mida me tunneme mistahes olendi vastu. Jumal on adresseerinud neid tundeid ja hoiatanud meid nende ülemäärasuse eest:
„Inimeste hulgas on neid, kes võtavad teisi Jumala kõrvale võrdseks. Nad armastavad neid kui Jumalat. Kuid need, kes usuvad, on Jumala armastuses tugevamad …“ (2:165)
„Kas te ei võitleks rahva vastu, kes oma vannetest kinni ei pidanud ja olid nõuks võtnud Sõnumitooja välja visata ja kes alustasid (teie ründamist) esimesena? Kas kardate neid? Kuid Jumalal on rohkem õigust, et Teda kardaksite, kui olete usklikud.“ (9:13)
„… ja usaldage Jumalat, kui te tõesti olete usklikud.“ (5:23)
Kuna termin ibaada tähendab totaalset kuuletumist ja Jumal on meie jaoks Ülim Seadusandja, siis seadusandlus, millel ei ole alust jumalikus seadusandluses ehk šariaadis; kui see on vastuolus šariaadiga, siis on see üks uskumatuse vorme. Mitte, et inimene automaatselt saab uskumatuks lahterdatud, vaid see on üks vorm, teguviis sellest. Kummardada muud peale selle, mis Jumal on saatnud ja meile ette määranud, on širk.
„… Ja kes ei mõista kohut selle järgi, mis Jumal on ilmutunud, need on uskmatud.“
(5:44)
Kord, Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslane, ‘Adi ibn Haatim, kes oli konvert kristlusest, kuulis Jumala Sõnumitoojat (صلى اﷲ عليه وسلم) retsiteerimas järgnevat Koraani värssi: „Nad on võtnud oma õpetlased ja oma mungad isandateks Jumala kõrval …“ (9:31)
Seega ta ütles Jumala Sõnumitoojale (صلى اﷲ عليه وسلم): „Tõesti, me ei kummarda neid.”
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) pöördus tema poole, ning ütles: „Kas nad mitte ei teinud teie jaoks keelatuks seda, mille Jumal oli teile teinud lubatuks, ja te kõik tegite selle keelatuks[11]; ja kas nad mitte ei teinud teie jaoks lubatuks seda, mille Jumal oli teinud teie jaoks keelatuks, ja teie kõik tegite selle lubatuks?[12]”[13]
Ta vastas: „Jah tõesti, me tegime.”
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas: „See on viis, kuidas teie neid kummardate.”
[1] ebajumalakummardajaid
[2] Tawhiid ar-Rububiyah (Jumaliku Ainsuse Säilitamine -> tõendamine, et Jumal on Üks, ilma partneriteta.) & Tawhiid al-Asma’ was-Sifat (Jumala Nimede Ning Omaduste Ainsuse Säilitamine -> tõendamine, et need on võrdlematud ning ainulaadsed.)
[3] Mujaahid ibn Jubayr al-Makki (642-722) oli Ibn ‘Abbaasi silmapaistvaim õpilane.
[4] uskumatud
[5] Noteeritud Sulayman ibn ‘Abdul Wahhabi Taysiir al-‘Aziz al-Hamiidis, (Beirut: al-Maktab al-Islami, 2nd. Edition, 1970, lk. 34)
[6] tõlge eesti k. : ‘Algus’
[7] ‛ibäädä tähendab araabia keeles, eriti religioosses kontekstis, suurimat võimalikku armastust, alandlikkust ja ka hirmu. iääkä nä‛budu tähendab: Vaid Sinu me eraldame teistest, Sind me kardame, Sinult loodame. Vaid Sina oled meie Isand, ei keegi teine.“ (Tafsir Ibn Kathir, suura 1)
[8] iääkä nästä‛iin tähendab, et kuuletume sellele Jumalale, kelle ainsusesse me usume, igas asjas ja palume Tema abi ja juhatust. Seda nimetatakse araabia keeles tawhiid ar-rububijjä (ehk „Isanda ainsus“) (Tafsir Ibn Kathir, suura 1)
[9] Edastanud Ibn ‘Abbas ja kogunud At-Tirmidhi. „An-Nawawi’s Forty Hadiths” (English Trans.), lk. 68.
[10] Sunan Abi Dawuud (Eng. Trans.), vol. 1, lk. 387, hadith no. 1474.
[11] Kristlaste vaimulik seisus muutis keelatuks abielu rohkem kui ühe naisega, ja abielu esimeste sugulastega. Rooma-Katoliiklased keelustasid preestritel abiellumise ning keelustasid lahutuse.
[12] Kristlik kirik muutis lubatuks sealiha, vere ja alkoholi tarbimise. Samuti nad lubasid Jumalat maali- ja skulptuurikunstis mehena kujutada.
[13] Kogutud Tirmidhi poolt.