Aqiida ja tawhiid

MIS ON AQIIDA?

Aqiida viitab eelkõige islamiusu baasile. Araabia keeles tähendab see „sõlm”, aga antud konteksti pannes viitab aqiida mistahes uskumustele, milles inimene on täiesti kindel. Loogika siis selles, et kui midagi siduda sõlme, siis see hoiab teatavasti tugevasti ja kindlalt koos.

Imaan (e. usk jumalasse) on teine sõna, mida kasutatakse aqiida vastena. Õpetlased on ka sellele viidanud kui tawhiidile (e. usk Jumala ainsusesse).

MIS ON TAWHIID?

Tawhiid on islamis tavaliselt midagi sellist, mida võetakse iseenesest mõistetavalt ja ehk ka seepärast käsitletakse seda reeglina enamikes teostes vaid umbes poole leheküljelise mahu piires, ent seda tuleks kindlasti vaadata süvitsi, sest see on kõige alustala, st kui seda mitte mõista, siis ei ole millestki väga kasu, olenemata sellest, kui palju seda „muud“ on.

Tawhiid vajab kindlasti moslemite seas sügavamat käsitlust, näiteks kasvõi järgnevate näidete najal, et näiteks Ibn Arabi mõistis tawhiidi all seda, et Jumal on kõik ja kõik on Jumal ja näiteks Haroon Yahya (kes edendas Ibn Arabi uskumusi) uskus, et mateeria on vaid illusioon, kõik on tegelikult Jumal. Ometi peab islami peavool antud vaateid kufriks (uskmatuseks).

Enamik ketserlikke sekte, mis islami põhivoolust väljunud on, Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) ajast kuni tänaseni välja, on kõik alustanud lahknemist justnimelt islami tuumast – tawhiidist, seega on väga oluline, et me seda õigesti mõistaksime. Tawhiidis seisneb terve islami tuum … või siis tawhiid ongi islam. On äärmiselt tähtis mõista tawhiidi nagu seda õpetas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم), sest vastasel juhul võid sa sattuda valele teele, isegi siis kui sa arvad saavad aru tawhiidist ja järgid viite islami põhisammast:

„Ja see on Minu tee, mis on sirge. Seega järgige seda ja ärge järgige (muid) teid, sest need viivad lahku Tema teest …“ (6:153)

„Ja enamik neist ei usu Jumalasse muidu, kui läbi ebajumalakummarduse.“ (12:106)

TAWHIIDI OTSENE TÄHENDUS

Otseses tähenduses tähendab tawhiid ühtsustamist (midagi üheks tegema või ühtsust kinnitama) ja see tuleb tegusõnast wahhada mis tähendab ühendama, ühtsustama, konsolideerima (ma tahaks kirjutada „ainusustama” aga see lihtsalt kõlab väga imelikult). Kui aga seda terminit kasutatakse viidates Jumalale (tawhiidu-llah) siis see tähendab mõista ja säilitada Jumala ainsust kõikides inimtegudes, mis on otseselt või ka kaudselt alati Jumalaga seotud.

See on uskumus, et Jumal on Üks, ilma partneriteta (tawhiid ar-rububiya), Üks kelle olemusele ja tunnustele ei ole sarnast (tawhiidu l-asma was-sifaat) ja Üks, kellel ei ole rivaale Tema jumalikkuses ega kummardamises (tawhiidu l-uluhiya; ibaada). Kõik kolm koos aga moodustavad terviku ja kattuvad omavahel, nad on üksteisest lahutamatud, st et tawhiidi on üldlevinuimalt jaotatud kolme kategooriasse. Et seda paremini ja täpsemalt mõista, siis justkui arst analüüsib erinevaid kehaosasid ning organeid, et paremini tervikut mõista, kuid ükski osa ei eksisteeri individuaalselt omaette, aga pannes need kokku, saame inimese füüsise.

KUIDAS TEKKIS SELLINE TEADUS NAGU TAWHIID?

Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) ajal, ei olnud tawhiid jagatud sellisteks alampunktideks, sest ei olnud vajadust analüüsida nii primaarseid kontsepte. Ometi on aga kõigi vaadeldavate kategooriate ning punktide alused selgesti olemas nii Koraanis kui ka sunnas, mis saab ka ilmselgeks, kui igat punkti lähemalt koos näidete ja kontekstiga analüüsida inšaAllah.

Vajadus tawhiidi nii üksikasjalikult analüüsida tekkis pärast seda, kui islam oli levinud Egiptusesse, Bütsantsi, Pärsiasse ja Indiasse ning antud riikide kultuurid hakkasid islamisse imbuma. Mis on ka üsnagi loomulik, sest ei saa ju eeldada, et inimesed ei tule teatud kultuuriruumi pagasiga ning nendega pole kaasas nende eelmise usu „riismeid”.

Leidus konverte, kes hakkasid oma kirjatöödes ja aruteludes väljendama erinevaid filosoofilisi ideid Jumalast. See tekitas palju segadust ja ohustas seda õilsat ning lihtsat monoteistlikku jumalakäsitlust mis islamile tegelikult ju omane oli ja on. Leidus ka – nagu kindlasti tänapäevalgi – selliseid inimesi, kes väliselt väitsid end olevat moslemid, kuid tegelikult oli nende motiiviks see religioon lõhkuda, lähenedes kavalalt ning „seestpoolt”. Nende sihiks oligi purustada imaan ehk islami esimene alustala ja sellega ühes hävineks ka islam kui tervik.

Esimene sõnakuulmatuse väljendamine islamis tuli just Jumala kõikvõimsuse vastu – kas Jumal teab kõike?

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) jutustas, et esimene asi, mille Jumal lõi, oli kirjutusvahend ja ta juhendas antud kirjutusvahendit kirjutama. Kui kirjutusvahend küsis Jumalalt, mida ta peaks kirjutama, ütles Jumal talle, et ta kirjutagu üles kõik, mis oli ja kõik, mis saab olema. See juhtus 50 000 aastat enne maailma loomist. Otseloomulikult, see on meile vaid märk Jumala piiramatutest teadmistest, mitte et vastasel juhul Ta oleks ehk ära unustanud, mis täpselt, millal ja kuidas juhtus. Oli aga selliseid, kes hakkasid spekuleerima, et kui kõik on üles kirjutatud, siis kus on inimese vaba tahe? Nad kas jõudsid järeldusele, et Jumal ei tea kõike ning inimestel on vaba tahe või et Jumal teab kõike ning inimestel ei ole vaba tahet. Ent meie, moslemid, jätame selle küsimuse Jumala kätesse, ainult tema teab, kuidas need kaks kontsepti saavad kõrvuti ning samaaegselt eksisteerida. Seega meile piisab sellest, mida Jumal on meile öelnud – sest puhas loogika ju dikteerib, et kui ei oleks vaba tahet, siis oleks ilmselgelt mõttetu korraldada mingit kohtumõistmist. Lihtsaim viis üritada seda inimlikult selgitada, oleks vast nii: inimestel on vaba tahe, ent kõik mis nad ise omast vabast tahtest teevad, on ja oli Jumalale juba ette teada. See, et Jumal juba teadis, et sina niimoodi vastavalt oma vabale tahtele otsustad, ei tähenda, et Jumal oleks sind selleks sundinud. Loomulikult ei suuda inimesed tihtipeale aru saada asjadest, mida me ise ei ole kogenud, seega võib antud mõiste päris keerukaks osutuda, kuid inimesed, kes väidavad, et nad peavad aru saama, kuidas need kaks koos funktsioneerivad, väidavad põhimõtteliselt, et neil on vaja sama hulka teadmisi, kui seda on Jumalal. Vennad-õed, me ei saa isegi aru, kuidas maailm loodud sai! Elus on nii palju asju, mida me mõista ei suuda ja me peame sellega leppima, sest kes oleme meie, et väita et meil peab olema sama palju teadmisi, kui seda on Jumalal?

Moslemitest ajaloolaste andmetel oli esimeseks moslemiks, kes Jumala kõikvõimsusele väljakutse esitas, Iraagist pärit konvert (kristlusest) Sausan. Sausan pöördus hiljem tagasi kristlusesse, kuid mitte enne, kui oli veidi „mürki” moslemite hulgas levitada saanud. Sausani õpilane Mabad ibn Khalid al-Juhanilevitas Sausani ideid, kuni kuuldused sellest jõudsid tollel ajal valitseva Umeyyadi kaliifi, Abdul-Malik ibn Marwan’i (685-705) kõrvu ning ta aastal 700 hukati. Kuigi ta hukati, oli seeme külvatud ja tema surmaga selle idee levik ei lõppenud, vaid pigem hakkas edasi levima. Sarnaseid tegelasi liikus palju. Kui nad võimude ette toodi, kästi neil oma ideedest loobuda; kui nad seda ei teinud, mõisteti nad islami säilimise nimel surma.

Selline oli meetod Ummeyyad’i kalifaadi algsetel aegadel, hiljem aga kaldusid kaliifid ise nii palju õigest teest kõrvale, et ükskõik, mida inimesed ka tänavatel rääkisid, see, mis toimus võimu keskmes, oli kindlasti palju hullem ja seega selliseid karme meetmeid ei kasutatud ega üldist tähelepanu sellele ei pööratud.

Võimulolijate kombed käisid niivõrd islami õpetuse vastu, et õpetlased ei soovinud enam võimulolijatega koos viibida. Seega sai õpetlaste ülesandeks tõusta üles ning peletada eemale kufr ehk uskmatus. See oligi aeg, mil tawhiidi õpetuse olulisus kasvas, et kaitsta ja hoida islami usku puhtana.

Kui „vaba tahte” uks oli juba avatud, hakkas ka kõike muud sisse sadama. Nendest ideedest tulenevalt arenes ka tawhiidi teadus. Koraanist, sunnast ja loogilistest põhjendustest saadi piisavalt ainest, et vaidlustada rahva uitmõtted ning hoida puhtana islami tõeline õpetus ja ideed.

Koraan on säilinud muutumata kujul ja just sellel ajaperioodil hakkas arenema ka hadiithiteadus, et samamoodi ka sunnat kaitsta. Tänu neile teadustele, mis arenesid, et islamit kaitsta, on moslemitel täna võimalus teada, mis on islam just sellisena, nagu seda õpetas viimane Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم). Sellest kõigest (ehk ajaloolisest kontekstist ja taustast) täpsemalt aga juba hiljem inšaAllah.

TAWHIIDI KOLM KATEGOORIAT

1.      Tawhiid ar-rububiya – Jumaliku ainsuse säilitamine -> tõendamine, et Jumal on Üks, ilma partneriteta;

2.      Tawhiid al-asma was-sifat – Jumala nimede ja omaduste ainsuse säilitamine -> tõendamine, et need on võrdlematud ning ainulaadsed;

3.      Tawhiid al-uluhiya / al-ibada– Jumala kummardamise ainsuse säilitamine -> tõendamine, et Jumal on ainus, kellel on õigus olla kummardatud.

See oli siis minu esmakordne tagasihoidlik katse seda teemat teieni toimetada. Selleks korraks kõik. Arvasin, et seekord käsitlen juba sügavuti tawhiid ar-rububiyat, aga no kae nalja, sissejuhatus ja üldine jutt võttis siin juba nii pikalt, seega ma usun, et kui ma avaksin rububiya uksed, siis terve selle kuu Iqra olekski vaid „Tawhiid by Eileen Lahi“ ja see ei oleks väga lõbus. Tean, et minuga on kaasa tulnud Iqrasse ka mitte-moslemitest lugejaid, seega üritan anda endast parima, et seletada lahti ka termineid, mis meile, moslemitele, juba ilmselged on.

Loodan, et kõik, mida ma teieni edastan on the truth, truth, and nothing but the truth ja kui ma peaksin tegema vigu, siis ma otsin Jumalalt selle eest andestust. InšaAllah parim viis õppimiseks on ju ise õpetada, seega ma tänan Jumalat selle võimaluse eest ise sügavuti õppida ning vahendada oma teadmisi ka teistele.

Alhamdulillahi rabbi al-alamiin! (Ülistus olgu Jumalal, maailmade Isandal!)