2. Tawhiid al-asma wa s-sifaat
TAWHIID AL-ASMA’ WAS-SIFAAT = Jumala Nimede Ning Omaduste Ainsuse Säilitamine -> tõendamine, et need on võrdlematud ning ainulaadsed.
Sellel Tawhiidi kategoorial on 5 peamist aspekti:
1. Jumalale tohib viidata vaid nii, nagu Tema ise ja Tema Prohvet (saws) kirjeldanud on. Me võtame öeldut otseses tähenduses, ilma, et me sinna juurde täiendavalt midagi juurde mõtleksime.Näiteks, Jumal on Koraanis öelnud: „Ja et Ta võib karistada kahepalgelisi mehi ja naisi ning uskmatuid mehi ja naisi – neid, kes oletavad Jumala kohta midagi pahelist. Neil lasub paheline ebaõnn. Ja Jumal on nende peale vihastanud, neid neednud ja nende jaoks Põrgu ette valmistanud – see on paheline sihtpunkt.“ (48:6)
Selle värsi põhjal võime järeldada, et viha on üks Jumala omadustest. Ent on väär öelda või väita, et tema viha on nagu see viha, mida inimesed tunnevad ja kogevad, sest viha – tunne kui selline – näitab ju nõrkust ja seega ei ole see Jumalale sellisel kujul, nagu meie seda teame, omistatav. „…Miski ei ole Tema sarnane …“ (42:11)
Jah, Jumal kirjeldab end kui elavat ja inimene ju elab samamoodi, seega ratsionalistide argumendi kohaselt ei ole sel juhul Jumal ei elav ega eksisteeriv. Fakt on aga see, et sarnasus Jumala ja inimese omaduste vahel on vaid nimepõhine, mitte määrapõhine, me ei saa neid võrrelda sellega, mis on meile teadaolev ja käega katsutav. Omadused, mis viitavad Jumalale, on omadused ülivõrdes, puhtad igasugustest inimlikest puudujääkidest.
2. Me viitame Jumalale vaid nende nimede ja omadustega, millega Tema Ise endale viidanud on, ilma et me omistaksime Talle uusi nimesid või omadusi. Näiteks, kuigi Jumal on öelnud et jah, Ta vihastab, siis me ei tohi anda Jumalale nime al-Ghaadib (vihane), sest ei Tema ega tema Prohvet ei ole temale niimodi viidanud ega sellist nime omistanud. Inimesel, kui piiratud olendil, ei ole õigust defineerida Jumalat, kes on kõikidest nendest piiridest väljaspool, piirideta, piiramatu.
3. Jumalale viidates me ei omista talle seejuures loodu omadusi. Näiteks, Piiblis ja Tooras on öeldud, et Jumal lõi maailma 6 päevaga ning siis puhkas seitsmendal[1] ja selle näitel juudid ja kristlased puhkavad kas laupäeval või pühapäeval, mil on patt tööd teha. Selline arusaam aga viitab sellele, et Jumala omadused on nagu inimeste omadused – inimene on ju see, kes vajab puhkust ja und pärast rasket tööd. [2]
Piiblis ja Tooras omistatakse Jumalale näiteks ka selline omadus nagu patukahetsus. [3]
Samuti väide, et Jumal on vaim või et Temal on vaim, on täielikult tawhiidi idee vastane. Jumal ei viita kusagil Koraanis endale kui vaimule ega ei tee seda ka Tema Prohvet. Jumal ütleb selge sõnaga, et hing/vaim, on midagi, mis on Tema loodud.[4]
Peamine asi, mida me peaksime Jumala omaduste puhul igal oma sammul meeles pidama, on järgmine: „Miski ei ole Tema sarnane, ja Ta on Kõige Kuulja, Kõige Nägija.“ (42:11)
Omadused nagu nägemine ja kuulmine on inimomaduste hulgast, aga kui need omistatakse Jumalale, siis neid ei võrrelda sellega, mida meie teame ja mida meie kogeme. Nagu me teame, kui nendest omadustest rääkida, siis automaatselt tulevad seostamisele kõrvad, silmad jms ent Jumalale selliseid asju ei omistata. Mida inimene Jumalast teab, on vaid see vähene, mida Jumal on otsustanud inimesele teatavaks teha. Sellest tingituna peab ka inimene jääma nendesse piiridesse.
Pildikultuses on kristlased Jumalast maalinud, vorminud ja nikerdanud loendamatul hulgal kujutisi, mis väliselt sarnanevad suuresti inimesele. See on kindlasti üks aspektidest, mis on aidanud kaasa Jeesuse, kui jumaliku olendi, ideele. Kui Jumal ise on juba kajastatav kui inimlik olend, siis Jeesus ei ole ju enam mingi probleem.
4. Inimesele ei tohi omistada Jumalikke omadusi. Näiteks Uues Testamendis võtab Paulus Vanas Testamendis kirjeldatud[5] Saalemi kuninga Melkisedeki kuju ja annab nii talle kui ka Jeesusele jumaliku omaduse – mitte omada algust ega lõppu: „Sest see Melkisedek – Saalemi kuningas, kõige kõrgema Jumala preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see oli koju minemas pärast võitu kuningate üle, ja õnnistas teda, kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest saagist ja kes on esmalt, nagu teda tõlgitsetakse, „Õiguse kuningas“, aga siis ka Saalemi kuningas, see on „Rahu kuningas“, kes on isata, emata, ilma suguvõsata, ilma päevade alguseta ja ilma eluotsata, ent kes on sarnastatud Jumala Pojaga – jääb preestriks igavesti.“[6]
„Nõnda Kristuski ei võtnud ise enesele au saada ülempreestriks, vaid ta sai selle temalt, kes temale ütles: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sind!“, nõnda nagu ta teiseski kohas ütleb: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järele!““[7]
Enamus šiiite (välja arvatud Jeemeni zaidiidid) on omistanud endi imaamidele jumalikke omadusi – sealhulgas eksimatuse[8], teadmised minevikust, tulevikust ja inimsilmale nähtamatust, võime muuta saatust[9] ja omada võimu loodu üle. [10] Muutes nad omaduste poolest Jumalaga võrdväärseks, loovad nad aga jumalusi Jumala kõrval!
5.Jumala nimesid ei tohi määravas/kindlas vormis omistada tema loomingule, ilma, et nimele eelneks ‘Abd (sulane). Paljud jumalikud nimed oma umbmäärases vormis on aga inimestele lubatud – nagu näiteks Rauuf ja Rahiim sest Jumal on neid, viidates Prohvetile, kasutanud: „Tõepoolest on teile tulnud sõnumitooja teie endi hulgast. Hinge läheb talle see, mis te kannatate, ta muretseb teie pärast, usklikele on ta lahke (ra’uuf) ja halastav (rahiim).“ (9:128)
Aga ar-Rauuf (Kõige Kaastundlikum) ja ar-Rahiim (Halastavaim) võivad vaid sellisel juhul inimesele viidata, kui nendele eelneb eelmainitud ‘Abd – nagu näiteks ‘Abdur-Rauuf või ‘Abdur-Rahiim, sest oma määravas/kindlas vormis väljendavad nad täiuslikkust ja see kuulub vaid Jumalale.
Sarnaselt on nimed nagu ‘Abdur-Rasuul (sõnumitooja sulane), ‘Abdun-Nabi (Prohveti sulane), Abdul-Husayn (Husayni sulane) jne on keelatud.
Samal põhjusel keelas Prohvet (saws) moslemitel ka enda alluvatele viidata kui ‘abdile (minu sulasele/orjale) või amatile(minu orjatarile).[11]
[1] 1Mo.2:2 (Soome Piibliseltsi väljaanne)
[2] Jumal ütleb Koraanis, „…Tema üle ei võta võimust ei tukastus ega uni …” (2: 255)
[3] 2Mo.32:14: „Ja Jehoova kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale.“
[4] „Ja nad küsivad sinult (st Muhammedilt) vaimu kohta. Ütle: „Vaim on mu Isanda asi ja teile (st inimestele) on teadmisi antud vaid väheke.““ (17:85)
[5] 1Mo.14:18-20
[6] He.7:1-3
[7] He.5:5-6
[8] Rida al-Muzaffar, Muhammad. 1983. Faith of Shi’a Islam. USA.: Muhammadi Trust of Great Britain and Northern Ireland, 2. väljaanne – „ Me usume, et nagu prohvet, nii peab ka imaam olema eksimatu, mis tähendab, et ta ei ole võimeline vigu või midagi valesti tegema, olgu siis sisemiselt või välimiselt, sünnist surmani, tahtlikult või kogemata, sest imaamid on islami hoidjad ja islam on nende kaitse all.“
Vaata ka – Akhtar Rizvi, Syed Said. 1973. Islam. Teheran: A Group of Muslim Brothers, lk 35.
[9] Al-Muzaffar ütleb: „Me väidame, et imaamide võime ilmutust saada on saavutanud kõrgeima võimaliku taseme ja me ütleme, et see on jumalik jõud. Seetõttu on imaam võimeline mõistma infot kõige kohta igal pool ja igal ajal. Ta mõistab tänu oma jumalikule jõule, ilma et tal oleks vaja abi metodoloogiliselt arutluskäigult või juhatust õpetajatelt.“
[10] Al-Khomeini ütleb: „Kindlasti on imaamil austusväärne koht, ülev auaste, loodu kalifaat, suveräänsus ja võim iga loodud aatomi üle.“ (Ayatullah Musavi al-Khomeini. 1979. al-Hukoomah al-Islamiyah. Beirut: at-Yalee’ah Press, Arabic ed., lk 52.)
[11] Sunan Abi Dawuud (Eng. Trans.), köide 3, lk. 1385-6, hadiith nr. 4957.