Islami majandus
Islami majandusfilosoofia on šariaadil ja selle rakendusel põhinev majandusmudel, mille eesmärgiks on vältida materiaalsete ressursside ebaõiglast tootmist ja levitamist, et rahuldada inimeste vajadusi ja võimaldada inimestele parim viis Jumala ees oma kohustuste täitmiseks.
Selle aluseks on järgmised põhimõtted:
1) Absoluutne vara omamise õigus kuulub vaid Loojale. Inimene on kõigest ajutine vara haldaja, kelle käsutuses on teatud osa ressurssidest ja kasust. „Ja Jumalale kuulub see, mis on taevastes ja maa peal…“ (53:31), „Uskuge Jumalasse ja Tema Sõnumitoojasse ning kulutage sellest, mis Ta teie käsutusse on andnud…“ (57:7).
2) Islami majandus põhineb riigi kaitsel (garantiil). See on iga ühiskonna liikme jaoks vajalik miinimum.
3) Sotsiaalne õiglus ja ühiskonna liikmete vahel majandusliku tasakaalu säilitamine, mis tähendab, et rikkus ei tohiks kunagi olla väikese käputäie inimeste käes. Rahvas peaks ise saama oma rikkust kasutada: „See, mis Jumal andis oma sõnumitoojale saagiks küladest, on Jumalale, sõnumitoojale, tema perele, orbudele, vaestele ja teekäijatele ja ei pea jääma rikastele teie hulgast.“ (59:7).
4) Eraomandi puutumatus: „Ärge igatsege taga seda, millega Jumal on teinud mõned teist ülemaks teistest.“ (4:32). Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Moslemi jaoks on keelatud teise moslemi veri, vara ja au.“ (Muslim) Eraomandit reguleerivad šariaadis reeglid, mis käsitlevad nii sissetulekuid, väljaminekuid kui ka kohustuslikke makse.
Islam tunnistab õigust eraomandile ja tagab sellele täieliku kaitse, kuid samas kehtivad vara omanikule ka teatud nõuded, mis toovad ühiskonnale kasu:
1. Eraomandina on piiratud teatud ühiskondlikult kasulikud ressursid või muu, mis kindlasti peaks olema ühiskasutuses nagu vesi, mets jmt.
2. Samuti on piiratud teatud tüüpi töötasud, tootmine ja tarbimine, mis on seotud kahte muud tüüpi varaga: a) riigiomand ehk rahva omand, mida kellelgi ei ole isiklikult lubatud hallata, kuna see võib viia teiste ühiskonna liikmete õiguste rikkumiseni – siia alla käib näiteks ainuõigus kasutada avalikke vee- või puiduressursse; b) riigikassa või riigi vahendid, mida kasutatakse üldiseks heaoluks.
Islami majandusmudel on jõudnud selleni, et muutnud eraomandi ja avaliku omandi üksteist täiendavaks, mitte üksteise vastasteks ja konkurentideks.
Vajadus omada ja vallata isiklikku omandit on midagi, mille Jumal on inimesele sisse kodeerinud, seega eraomandi keelustamine oleks äärmiselt ebapraktiline. Koraanis on kirjas: „Ilustatud on inimeste jaoks armastus ihaldatud asjade vastu, nagu naised ja lapsed, kogutud kulla- ja hõbedahunnikud, tugevad hobused ja lehmakarjad ning vili. See on praeguse elu moon, kuid Jumala juures on suurepärane eluase.“ (3:14)
Seetõttu on vaja seda omandit arendada ja religioossete ja moraalsete väärtuste järgi võimalikult kasulikuks pöörata, mida islam on ka teinud. Nii ühendab islami konseptsioon endas nii era- kui ka avaliku omandi huve, nii materiaalseid kui ka vaimseid väärtusi.
5) Islami põhimõtetest tulenevalt on majandustegevuses keelatud liigkasuvõtmisele, monopolide tekkimisele, ebaseaduslikule omandamisele jmt viivad tegurid. „Ja ärge sööge ebaõiglaselt üksteise vara ja ärge saatke seda (altkäemaksuna) valitsejatele, et süüa patus ära osa inimeste varast, kui te ometi teate (et see on keelatud).“ (2:188), „Need, kes söövad intressi, ei saa (Viimsel Kohtupäeval) seista muul viisil kui need, keda saatan segaseks peksab. Seda seetõttu, et nad ütlevad: „Äri on nagu intress.“ Kuid Jumal on äri teinud legaalseks ja intressi illegaalseks …“ (2:275).
Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „Pattu on teinud see, kes ostab kaupa kokku, et teisi moslemeid (rikkuses) ületada.“ (Muslim).
6) Tuginemine üldisele majanduslikule arengule. Looja andis inimestele käsu maad harida, kuna Ta tegi inimese maa peal Oma asevalitsejaks (2:30). Jumal andis inimese käsutusse kõik selle ilma õnnistused, et ta neid kasutaks ja neist rõõmu tunneks, samas Loojat kiites (45:13, 62:10). Millist erilist tähelepanu pöörab islam majanduse arengule ja elu parandamisele maailmas, võib välja lugeda järgmisest hadithist, mille kohaselt Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kui Viimne Kohtupäev leiab kellegi, istik käes ja ta saab selle enne ära istutada, kui peab (kohtu ette) seisma, siis ta tehku seda; selle eest on talle tasu.“ (Bukhari).
7) Mõõdukas tarbimine, mis seisneb ületarbimise hukkamõistmises: „Tõesti, kulutajad on saatanate vennad ja saatan on oma Isanda suhtes olnud tänamatu.“ (17:27) ja usaldamatus nende suhtes, kes võivad teiste vara mõtlematult kulutada: „Ja ärge andke rumalatele oma vara, mille Jumal on teile andnud elatiseks, kuid tagage neile sellest elatis ja riietage neid ja kõnelge nendega lahkelt.“ (4:5).
Islami majandusfilosoofia põhimõtted ühendavad endas tasakaalustatuse ja sotsiaalse õigluse. Seetõttu on islami majandusmudelit käsitlevad reeglid muutumatud ja neid võib kohaldada olenemata majanduslikust arengust või tootmise vormist ühiskonnas. Koraan keelab intressi (riba) arvestamise ja maksmise laenudelt ja hoiustelt, kuid sellele keelule vastukaaluks on lubanud kauplemise: „Need, kes söövad intressi, ei saa (Viimsel Kohtupäeval) seista muul viisil kui need, keda saatan segaseks peksab. Seda seetõttu, et nad ütlevad: „Äri on nagu intress.“ Kuid Jumal on äri teinud legaalseks ja intressi illegaalseks …“ (2:275). Lähemal uurimisel selgub, et kaubandustegevuse kohta ei ole märgitud mitte vaid seda, et see on lubatud, vaid lisaks, et äritegevus peaks olema aus ja vastastiku kasulik, nii kogukonna siseselt kui ka sellest väljaspool.
ÄRIEETIKA PÕHIMÕTTED
1) Äritegevuse vabadus: „Tema on see, Kes lõi selle, mis on maa peal …“ (2:29), „Ja Oma halastusest tegi Ta teile öö ja päeva, et võiksite selles puhata ja et võiksite selles Tema küllust otsida ja ehk olete tänulikud.“ (28:73).
Ärigtegevuse edendamine ja soodustamine: „…Seega otsige Jumalalt elatist, kummardage Teda ja olge Talle tänulikud …“ (29:17), Abu Said Al-Khudri (رضي اﷲ عنه) on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Aus kaupmees saab olema koos prohvetite, siddiiqide ja šahiididega.“ (At-Tirmidhi), „Need, kes söövad intressi, ei saa (Viimsel Kohtupäeval) seista muul viisil kui need, keda saatan segaseks peksab. Seda seetõttu, et nad ütlevad: „Äri on nagu intress.“ Kuid Jumal on äri teinud legaalseks ja intressi illegaalseks …“ (2:275). Kaupmehe ametit peetakse islamis väga auväärseks; ka Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) ise oli kaupmees.
2) Õiglus ja seaduslikkus: „Andke täis mõõt ja ärge olge kaotuse põhjustajate hulgast. Ja kaaluge võrdse kaaluga.Ja ärge jätke inimesi ilma nende(le määratud) asjadest ja ärge tehke maal kurja, levitades korruptsiooni.“ (26:181-183), „Oo mu rahvas, andke täis mõõdus ja õiglases kaalus ja ärge jätke inimesi ilma nende(le määratud) asjadest ja ärge tehke maal kurja, levitades korruptsiooni.“ (11:85).
3) Ausus: Hakim ibn Hizam (رضي اﷲ عنه) on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ostja ja müüja jäävad oma valikutes seniks vabaks, kui nad pole veel teineteisest lahkunud ja kui nad mõlemad olid ausad ja rääkisid kõik välja, saab nende tehing õnnistatud. Kui nad aga (midagi) varjasid ja teineteisele valetasid, siis nende tehingu õnnistus saab hävitatud.“
4) Heategevus ja halastus: (2:245), (2:261-269).
5) Võimaluste võrdsus. Inimeste võrdsuse dogmat Looja silmis tõlgendatakse majandusvaldkonnas selliselt, et kõigil on võrdsed võimalused, sest kehtib vaba konkurents. Ettevõtjal on teatud kapital, mida ta kasutab ja töölistel peavad tööturul olema võrdsed ja õiglased õigused. Inimesel on täielik õigus alustada oma äri ning valida endale šariaadi raames sobiv tegevusvaldkond. Seda nimetatakse „jumalikuks majanduseks“, mis oli kehtiv juba ammu enne prohvet Moosest, Jeesust või Muhammedit. Põhineb see majandus õiglusel: „Me oleme juba saatnud Oma sõnumitoojad selge tõendiga ja saatnud nendega alla Raamatu ja kaalud, et inimesed võiksid olla õiglased …“ (57:25).
6) Suuremeelsus äris: Jabir ibn Abdullah (رضي اﷲ عنهما) on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Olgu Jumal armuline inimesele, kes näitab üles suuremeelsust müües, ostes ja (oma raha) tagasi nõudes.“
ÄRITEHINGU SEADUSLIKKUSE TINGIMUSED
Selleks, et äritehing oleks kehtiv, peaks selles kindlasti olema järgmised osad, ilma milleta peetakse tehingut tühiseks:
1. Tehing peab olema kas suuliselt või kirjalikult kinnitatud.
2. Äriobjekti (kauba ja selle hinna) olemasolu.
Kauba „seaduslikkuse“ tingimused: Kaup peab reaalselt olemas olema. Erandiks on salam äritehing (vaat. islami panganduse alt). Mis aga puutub maksmisesse, siis see võib olla teostatud ka osamaksetena. Kaubal peab šariaadi seisukohast olema mingi väärtus ja sellega kauplemine ja selle kasutamine peab seaduslik olema. Kaup peab olema puhas (mitte nažis). Kaubale peab olema juurdepääs. Kaup peab olema märgistatud või teada, milline see just on. Kaup peaks olema müüja omand või müüja käendaja omand. Keelatud on müüa midagi, mida ei omata. Hakim ibn Hazam (رضي اﷲ عنه) on edastanud: „Ma tulin Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde ja ütlesin: „Minu juurde tuleb mees ja soovib osta midagi, mida mul ei ole ja ma müün selle talle, aga siis lähen ja ostan selle turult.“ Ta vastas mulle: „Ära müü midagi, mida sul pole.““ (Ahmad, Abu Dawud, At-Tirmidhi, An-Nasai). Keelatud on müüa ka korjuseid, alkoholi, sealiha ja koera (välja arvatud väljaõpetatud). Ibn Maja on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) keelas koera hinda võtta.
3. Lepinguosaliste (müüja ja ostja) olemasolu.
ISLAMIS KEELATUD ÄRITEHINGUD
Islami inimsuhete – ka äriliste – puhul kehtib põhimõte, et igasugused suhtevormid on lubatud, välja arvatud need, mille šariaat on keelustanud. Sellest tulenevalt võib välja tuua neli keelatud kategooriat:
1) Ebaausus äritehingutes,
2) Kahemõttelisus tehingu tingimustes,
3) Intressi võtmine ja maksmine,
4) Keelatud äritegevusest osavõtmine (ka keeld usulistel põhjustel).
1) Ebaausus äritehingutes:
– Kaalu ja mõõdu vähendamine: Moslem peab sellest hoiduma ja teadma, et Jumal on keelanud inimesi petta ja vihkab petmist. Koraanis on kirjas: „Häda petukaupmeestele, kes (teistelt) inimestelt nõuavad täies mõõdus,kuid kui ise mõõdavad või kaaluvad, annavad vähem. Kas nemad ei mõtle, et nad ellu äratataksesuurel päeval,päeval, mil inimkond seisab maailmade Isanda ees?“ (83:1-6), „Ja andke täismõõdus, kui mõõdate ja kaaluge võrdse kaaluga. See on hea ja parim on tulemus.“ (17:35).
– Puuduste ja vigade varjamine: Abu Huraira (رضي اﷲ عنه) on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) läks mööda müügiks välja pandud viljast, pistis oma käe sinna sisse ja tema sõrmed puudutasid midagi niisket. Ta küsis: „Oo vilja omanik, mis see on?“ Too vastas: „Selle rikkus taevas, oo Jumala Sõnumitooja.“ Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) hüüatas: „Miks ei pannud sa siis niisket vilja peale, et inimesed seda näeksid? Sellel, kes petab, ei ole meiega midagi pistmist!“ (Muslim)
See hadith näitab selgelt, et petmine on äris keelatud ja kui müüakse puudustega kaupa, siis tuleb ostjaid ka sellest teavitada, vastasel juhul ootab müüjat Viimsel Kohtupäeval range karistus.
– Kauba müümine valevande abil: Abu Huraira (رضي اﷲ عنه) on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Vanne aitab kaupa müüa, kuid hävitab õnnistuse.“ (Al-Bukhari, Muslim). Need sõnad tähendavad, et kui müüja vannub, et talle pakuti selle kauba eest nii ja nii palju, et ta ostis selle nii ja nii palju eest või et kaubal on sellised ja sellised head omadused ja ostja usub teda ning ostab seetõttu kauba kõrgema hinnaga, kuid tegelikult müüja valetab ja vannub vaid selleks, et kõrgema hinnaga müüa, siis on müüja rikkunud Jumala seadust. Karistuseks hävitab Jumal sellest tehingust tuleneva õnnistuse ja lõppkkokkuvõttes kaotab müüja enam, kui tal õnnestus tänu oma vandele võita.
– Ostja või müüja keelitamine: Jumal on ära keelanud ka oma vendadelt klientide ülelöömise, sest see võib moslemite vahel tekitada vaid tülisid. Ibn Umar (رضي اﷲ عنهما) on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ärgu ühed teist löögu teistelt nende äri üle.“ (Al-Bukhari, Muslim).
Näiteks võib tuua selle, kui keegi tahab midagi osta, aga pole veel lõplikult ostutehingut sooritanud, kui teine kaupmees tuleb tema juurde ja pakub, et ta ostaks temalt sama asja odavamalt või sama hinna eest parema. Sama kehtib ka vastupidi – kui kaupmees on peaaegu kellelegi midagi juba müünud, kuid siis astub teine ostja ligi ja ütleb, et kaupmees kauba katki jätaks ta sama asja talle kallimalt müüks. Ka on keelatud, et kaupmees müüks kauba kellelegi teisele, kui ta on ühe ostjaga juba kokku leppinud, et müüba kauba talle, aga lihtsalt kauba ja raha vahetust pole veel sooritatud.
– Spekuleerimine ja monopol (ihtikaar) Konkurentsi kahjustava kokkuleppe, kooskõlastatud tegevuse ja muude turumoonutuste keeld: Islami seadus keelab kaupa kokku osta eesmärgil, et turul tekitada selle kauba puudus ja seega kauba hinda tõsta. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on öelnud: „See, kes tegeleb ihtikaariga, on patustanud.“ (Muslim)
– Riiklik hindade kehtestamine : Antud keeld pärsib normaalset konkurentsi. Anas (رضي اﷲ عنه) on edastanud: „Kord toimus Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) ajal hinnatõus ja rahvas ütles: „Oo Jumala Sõnumitooja, määra kindel hind.“ Ta aga vastas: „Tõesti, Jumal on Al-Kaabid (kasu hoidja), Ar-Raaziq (saatuse andja), Al-Musa’ir (hindade määraja) ja tõesti ma loodan Kõigeväelise Jumalaga kohtuda nii, et keegi ei küsiks minu käest kahjutasu mingi ebaõigluse eest, mis ma olen tema vere või omandi suhtes korda saatnud.“ (At-Tirmidhi, Abu Dawud, Ahmad).
– An-Nažaš: Tegemist on olukorraga, kus kaupmehel on keegi „partner“, kes võimalike ostjate eest pakub kauba eest kõrgemat hinda, kuigi ise seda osta ei taha, vaid selleks, et teised hakkaksid selle kauba vastu huvi tundma ja kõrgemat hinda maksma. Ibn Umar (رضي اﷲ عنهما) on edastanud: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) keelas an-nažaši.“ (Ibn Maja) See on keelatud, kuna ostja saab petta.
– Karavanide (või kaubaga saabuvate kaupmeeste) püüdmine: ehk muudest kohtadest pärit kaupmeestelt või väljaspool linna elavatelt inimestelt kauba ära ostmine, enne kui need turule jõuavad või turgu tundma õpivad. Kui näiteks keegi saabub oma kaubaga võõrasse riiki, ei tohi temalt kohe kaupa ära osta, enne kui ta ise pole turu ja hindadega tutvust teinud. Osades riikides seisavad inimesed kohe sadamates ja lennujaamades, et kaupadega saabunud rahvalt nende kaubad võimalikult väikese hinnaga ära osta. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Ärge minge karavanidele vastu (et neilt kaup ära osta) ja ärgu linnaelanikud beduiinide (või külaelanike) eest müügu.“ (Al-Bukhari, Muslim). See on selleks, et kaitsta nende kaupmeeste õigusi, kes ei ole kohalikud ega tunne kohalikku turgu.
2) Kahemõttelisus tehingu tingimustes:
– Lepingu objekt (müüdav/ostetav toode) ei ole kindlalt määratletud: st ei ole selge selle toote olemus, kvaliteet, kogus (kaal, maht), põhiomadused jmt.
Siia alla käivad näiteks järgmised kauplemisviisid:
bai al-hasaat („kauplemine kividega“) – kui ostja (müüja) ütleb: „Selle, millele see kivi kukub, ma ostan (müün) nii ja nii palju eest.“
bai al-mulajjmasa („kauplemine puudutusega“) – kui ostja (müüja) ütleb: „See, mida ma (sa) kinniste silmadega puutun (-d), selle ma võtan (sa müüd) nii ja nii palju eest.“
– Kauba omandiõigus või tegelik valdamine ei ole kindlaks määratud: st et kaup ei ole tegelikkuses müüja omandis või valduses.
– Lepingu täitmine ei ole kindlaks määratud: st ei ole selge, millal peab lepingu täitma; kaupa ei ole võimalik kätte saada; lepingusse on sisse pandud tulevikku puudutavad tingimused, mille üle inimlik kontroll puudub (n: „Kui sajab vihma, siis …“); kaks tehingut samas lepingus (kõigepealt tuleb teha üks tehing, siis teine).
Näiteks on keelatud müüa kalu jões, linde taevas, piima udaras, veel sündimata loomi jmt. Abu Huraira (رضي اﷲ عنه) on edastanud: „Prohvet keelas müüa veel sündimata loomade looteid ja isaste spermat.“ Ibn Abbas (رضي اﷲ عنهما) on edastanud: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) keelas müüa nahka seljas ja piima udaras.“ (At-Tabari)
3) Intressi võtmine ja maksmine (riba):
„Oo teie, kes te usute, kartke Jumalat ja loobuge sellest, mis veel intressist järel on, kui olete usklikud. Ja kui te seda ei tee, siis võtke vastu sõda Jumalalt ja Tema sõnumitoojalt. Ja kui kahetsete pattu, siis teile kuulub väljalaenatud summa – nii ei tee te halba ega tehte teile halba.“ (2:278-279)
Jabir (رضي اﷲ عنه) on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Jumal on neednud intressi sööjat, selle andjat, selle üleskirjutajat ja kahte tunnistajat. Nad on (patus) võrdsed.“ (Al-Bukhari)
Riba on intress, liigkasuvõtmine, väljapressimine. See võib esineda kahes põhilises vormis: a) riba an-nasia – raha laenatakse protsendi eest välja ja võlasumma suurus sõltub ajast, kui kauaks raha välja laenatakse; b) riba al-fadl – kaupmehed vahetavad omavahel samat tüüpi kuid erineva kvaliteediastmega kaupa ning see, kelle kaup on madalama kvaliteediga, annab rohkem.
Igasugune intress või liigkasuvõtmine on islami seaduse järgi keelatud. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Kulla kulla vastu, hõbeda hõbeda vastu, nisu nisu vastu, odra odra vastu, datlite datlite vastu, soola soola vastu vahetamisel võib neid vahetada vaid võrdses mahus samaaegselt käest kätte ja mitte võlgu.“ (Muslim)
Näiteid ribast:
– Suurema summa tagasisaamine on laenu üheks tingimuseks, varem kokku lepitud, olgu tegemist siis määratud summa, protsendi või tasuga ükskõik millisel muul kujul – näiteks kauba, teenuse, vahetusega.
– Tagasimaksmise viivitusest tulenev viivis .. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles: „Iga võlg, mis toob tulu, on liigkasuvõtmine.“ (At-Tabarani) Tuluks võib siin nimetada nii rahalist summat, mis makstakse kui ka tööd, mida inimene on nõus tegema, et võlgu saada. Samas kui laenusaaja ilma, et see oleks eelnevalt laenu saamise tingimuseks olnud, tahab laenuandjale midagi laenamise eest vabatahtlikult anda, siis see on lubatud (võib tuleneda kohalikust kultuurist, traditsioonist – kuidas just kuskil tänulikkust üles näidatakse).
– Vahetustehing ühe objekti üleandmise edasilükkamine: „Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم) keelas anda kulda hõbeda eest võlgu.“ (Al-Bukhari)
– bai al-’ina – kui kaup müüakse võlgu (võla maksmiseks määratakse aeg), aga peale seda müüakse seesama kaup sellele samale kaupmehele, ainult et väiksema raha eest. St tegelikult inimene võtab intressi võlgu, aga ka kahe hinna vahe on intress.
– bai al-muzaabina – kui vahetatakse veel puu peal kasvavad datlid, mille hulk on umbkaudu määratud, samamoodi umbkaudu määratud hulga juba kuivade datlite vastu. Ibn Omar (رضي اﷲ عنهما) on edastanud: „Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) keelustas bai al-muzaabina.“ See ei puuduta mitte ainult datleid, vaid võib käia ka näiteks veel kasvavate viinamarjade rosinate vastu vahetamise kohta jne. Taoliseid tehinguid iseloomustab alati ebakindlus, seega võib seal vabalt olla vahel riba.
– bai al-muhaaqala – on veel puhastamata kauba juba puhastatud kauba vastu vahetamine; näiteks viljapeade vahetamine juba puhastatud viljaterade vastu. Jabir (رضي اﷲ عنهما) on edastanud: „Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) keelustas al-muzaabana ja al-muhaaqala.“ Selles tehingus on riba al-fadl.
– bai al-kaali bi-l-kaali – on võla võla vastu müümine. Ibn Omar (رضي اﷲ عنهما) on edastanud: „Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) keelustas võla võla vastu müümise.“
4) Keelatud äritegevusest osavõtmine (ka keeld usulistel põhjustel):
Šariaadi üheks olulisemaks ülesandeks on inimeste heaolu eest seismine, mille aluseks on usu, elu, mõistuse, au ja õiguste kaitsmine.
Šariaat piirab või keelab väga rangelt ükskõik millist tegevust, mis võib kahjustada neid viite islami põhiväärtust. Keelatud äritegevuse alla kuuluvad näiteks:
– alkoholi- ja tubakatööstuses või muus islamis keelatu tööstuses oslemine ükskõik mis etapis,
– enamik konventsionaalsest finantssektorist, mis on seotud, intressi jmt-ga,
– suur osa tänapäevasest meelelahutustööstusest (eriti kasiinod, „täiskasvanute meelelahutus“ jne),
– igasugune tegevus, mis võib keskkonnale ja kohalikele olulist kahju tuua.
Keelatud ei ole mitte vaid keelatu tootmine vaid ka selle levitamine, müümine, transportimine jne.
Usulistel põhjustel keelatud (st kui äri segab või takistab usuliste kohustuste täitmist) äritegevuse alla kuulub näiteks äritegevus reedel, kui žumua palvele kutsutakse: „Oo teie, kes te usute, kui žumua päeval (st reedel) kutsutakse (žumua) palvusele, siis minge Jumalat meenutama ja jätke kauplemine. See on teile hea, kui te vaid teaksite.“ (62:9)
Autor: Iman Makhmutova, islami õigusteaduse magister – Ar-Riyadi Ülikool, KSA
Tõlkinud: Kätlin Hommik-Mrabte