Sunna on islami seaduse teine allikas

Sunna koosneb Jumala Sõnumitooja (saws) tunnistustest, tegudest ja ütlustest. See ei kuulu küll Koraani, kuid on sellegipoolest ilmutus Jumalalt.
Jumal on öelnud: „Ka ei räägi ta (iseenda) soovist. See on talle saadetud ilmutus.” (53:3-4). Ja samuti: „Ta on saatnud sulle selle Raamatu ja Tarkuse ja õpetanud sind selles, mida sa ei teadnud. Jumala armulikkus on alati olnud suur.” (4:113)See „Raamat“ on Koraan ja see „Tarkus“ (hikma) on sunna. Need saadeti ilmutuse (wahi) ja inspiratsioonina (ilham).
Koraani eripära seisneb selles, et selle sõnad on otseseks ilmutuseks Jumalalt. See on ime, mida inimestel pole võimalik matkida, kuna keegi pole võimeline kirjutama midagi isegi väiksemate Koraani peatükkidega sarnast; ime, mis on kaitstud muudatuste eest. Koraanil on mitmeid omadusi, mida sunnal ei ole, nt selle lihtne deklameerimine toob kaasa tasu Jumalalt ja seda on keelatud ümbersõnastada, ja mustas olekus ei tohi seda puudutada ega kanda. Hadithidel sellised omadused puuduvad.
Sunna on Koraani selgitus ja seletus. Prohvet (saws) seletas detailselt oma sõnade, tegude ja nõusolekutega või teiste inimeste tegude kaudu, mis on Raamatus üldisemas mõistes määratud. Tal oli kombeks kõike kolm korda üle korrata, et kõik saaksid täpselt aru. Siia alla kuuluvad näiteks rakade arv igas palves, palveajad, zakaati põhimõtted ja mille pealt on maksu vaja maksta, nagu ka paastumise ja hadži ning umra riitused ja palju muud.
Sunna seletab meile seda, mida ei ole mainitud Raamatus; kõike, mis puudutab  erinevaid tehinguid, viisakust, moraalseid omadusi ja voorusi, mis inimeste elu reguleerivad.
Jumal ütleb: „Tõepoolest, Jumala Sõnumitoojas on teil suurepärane eeskuju (mida järgida) sellele, kes loodab Jumalaga kohtuda ja usub Viimsesse Päeva ja mäletab pidevalt Jumalat.” (33:21). Ja: „Ütle (Muhammed): kui sa armastad Jumalat, järgi mind ja Jumal armastab sind ning andestab sulle su patud.” (3:31)
Jumal ütleb: „Kuuletu Jumalale ja Sõnumitoojale. Kui sa pöördud ära, siis meie Sõnumitooja ülessanne on ainult (teade) selgelt edastada.” (64:12) ja „Igaüks kes kuuletub Sõnumitoojale, on kuuletunud Jumalale …” (4:80) ja „Võta vastu kõik, mida Sõnumitooja sulle annab ja hoia end sellest, mille ta on sulle keelanud …” (59:7)
Igas antud värsis on oluline juhiste üldisus, mitte konkreetne olukord, milles need ilmutati; seega iga juhis ja keeld, mille ta andis, järgib üldprintsiipi. Paljudes muudes värssides ja hadithites on seesama selgeks tehtud. Nt Abu Huraira (raa) edastas, et Prophet (saws) ütles: „Kogu minu umma (kogukond, järgijad) sisenevad Paradiisi, välja arvatud need, kes sellest keelduvad.“ Need, kes olid koos temaga (sahaba) küsisid: „Ja kes sellest keelduks?“ Prohvet (saws) vastas: „Kõik, kes mulle kuuletuvad, sisenevad Paradiisi, ja kõik kes mulle ei kuuletu, neid ei võeta vastu.” (Sahih Al-Bukhari).
Ja Jumal on öelnud: „Kuid ei, su Isanda nimel, neil ei saa olla tõelist usku, kuni nad teevad sinust (Muhammed) kohtuniku endi vahel kõigis vaidlusalustes küsimustes ja neis ei ole sinu otsustele vastuhakku, vaid nad võtavad need kuulekalt vastu.” (4:65)
Oma Raamatus nõuab Jumal oma Prohveti (saws) sunna järgimist. See on kohustus ja selleta ei ole tõene kellegi usk. Väita, et sunnat ei peaks järgima, on kufr (uskumatus), kuna see on mittenõustumine sellega, mis on kirjas Koraanis.
Seetõttu on moslemid kandnud hadithide säilimise eest alates Prohveti (saws) kaaslaste ajast suurt hoolt. Need salvestati suuliselt ja kirjalikult ning nende veatust uuriti väga täpselt. Vaid need, kelle usk sunna toojasse oli vähene, eemaldusid sellest.
Habib Ahmad Mashhur al-Haddad: „Paradiisi Võti“ („Miftah al-Jannah“)