Ohverdamine
Ohverdamine on kinnitatud sunna ja seega on äärmiselt halb seda mitte teostada, kui selleks on olemas majanduslikud võimalused.
● Anas on edasi andnud, et Prohvet(saws) ohverdas kaks hallikat sarvedega oinast. Ta lõikas neil ise kõri läbi, öeldes „bismillääh w-allaahu akbar”.
● Kui kellelgi on plaan ohverdada ja algavad dhu-l-hižža kümme esimest päeva, on tal keelatud küüsi, juukseid või nahka lõigata, kuni ta on ohverdanud. Umm Salama on edastanud, et Prohvet(saws) oli öelnud: „Kui on alanud dhu-l-hižža 10 esimest päeva ja kellelgi teist on plaanis loom ohverdada, siis too hoidugu juuste ja küünte lõikamisest.”
Mida ohverdada?
● Ohvriloom peaks olema kas kaamel, lehm (7 inimese peale) või lammas (1 inimese kohta).
● „Ja igale kogukonnale oleme määranud (ohvri)riituse, et nad saaksid Jumala nime pühitseda sellel, mis Ta neile loomadest on (toiduks kõlbulikku) andnud …” (22:34)
● Looma ohvrikõlbulikkust näitab see, et tal ei ole väljapaistvaid vigu.
● Prohvet(saws) on öelnud: „On neli (viga), mis teevad ohvri vastuvõetamatuks: silmapaistvalt poolpime / vilets loom, selgelt haige loom, nähtavalt lonkav loom ja silmnähtavalt kõhn või nälginud loom.” (At-Tirmidhi)
Kes teostab ohverdamise?
● Neile, kes oskavad ise ohverdada, on sunna ohverdust ise läbi viia, öeldes: „bismillääh w-allaahu akbar; oo Isand, see on … poolt.” (oma nimi või selle nimi, kes palus ohverdada).
● Prohvet(saws) ohverdas oina, öeldes: „Bismillääh w-allaahu akbar, oo Isand, see on minu ja kõigi nende poolt, kes minu kogukonnast ei ole ohverdanud.” (Abu Dawud, At-Tirmidhi)
● Sellel, kes ise ei oska ohverdada, on soovitatav siiski ohverdusest osa võtta.
Kellele anda liha?
● Ohvri omanik peaks ise osa ohverdatud looma liha tarbima (ja esimene asi, mida Prohvet(saws) ohverduspäeval sõi, oli lambakints) ning osa lähedastele, perele ja naabritele jagama ja osa almusena vaestele andma.
● „ … ja sööge sellest ning toitke vaeseid, kellel ei ole.” (22:28)
● Prohveti kaaslased jagasid ohvri kolmeks osaks: 1/3 endale, 1/3 kingiks, 1/3 almuseks.
● Lihunikule ei tohi maksta ohvrilooma lihaga. Juhul, kui lihuniku puhul on tegemist sõbraga, võib talle liha anda sadaqana, kui sellest on varem räägitud.